Kõhuümbermõõt: 92 cm. Palju enne oli, seda teab muidugi vaid jumal taevas… Pakun 78 kanti 😛
Enesetunne: eeskujulik. Õhtuti tahan juba 21-22 paiku magada, see on veidi tüütu.
Ja keegi nagu liigutaks kõhus 🙂 100% kindel ei saa muidugi olla, aga seekord ei tundunud gaasidena. Eks vaatame, kuidas edasi… Põnev, põnev.
Kaheksa kraadi ja päike 🙂 Ei pannud teksade alla sukkpükse, ei pannud jope alla jakki, ei olnud külm 😀 Käisime Plikaga mänguväljakul. Kiikusime… Siis istusin lihtsalt päikese käes, Plika turnis palgi najal ja kitkus maast rohtu. Kuna eile sadas terve päeva, oli see suhteliselt porine tegevus.
Lõpuks jalutasin ta üle pika aja kärus magama – no lihtsalt nii mõnus ilm oli, tahtsin päikest nautida, sain veel kaks pargitiiru teha.
Oh, et seda ilma nüüd jätkuks, vähemalt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal olen talvises Eestis, siis pole natuke aega vahet.
Tänases päevas on olnud mitu huvitavat üllatust. Toredat üllatust 🙂 Mõtlen jälle elust ja tulevikust ja… Olen lihtsalt rõõmus.
ma olen ära unustanud, kuidas kevade lõhn mõjuda võib…
Leidsin üle pika aja ühe tõsiselt hea ökoblogi – olen üht sealset sissekannet tegelikult varemgi lugenud, aga toona miskipärast ülejäänud blogi ei vaadanud. Nüüd leidsin sama sissekande lingi ühe Postimehe artikli kommentaaridest ja seekord hakkasin algusest peale lugema.
Oi, mul lõid kohe silmad särama! Mulle on selliseid blogisid pidevalt vaja. Ma võin pea kõike sellest infost põhimõtteliselt teada, aga kui keegi mulle seda pidevalt meelde ei tuleta, siis kipub kõik sama kergelt ununema ning elu loksub tagasi kiirtoidu ja mugava elu radadele. Eks ma mingist aspektist mõtlen keskkonnasäästlikkusele iga päev ja üht-teist ka teen, aga no… Liiga vähe! Mis siis, et ma alati rohkem üritan.
See blogi on ütlemata mõnus. Selle autor seletab kõike täpselt nii mõistlikult, nagu mina tahaks, aga ei oska. Ei oska sellepärast, et ma olen optimist, kes kõigest innustub ja ehkki ma ei usu pimesi kõike, mida mulle räägitakse, siis ma sellegipoolest vaimustun, lähen põlema… Ja no mu blogisissekanded tulevad ka enamjaolt nondest vaimustusehoogudest, mis võib jätta mulje, et ma usungi kõike 😛 Noo, lugege seda blogi. Lugege kohe algusest peale, nood paar esimest sissekannet määravad ülejäänud sisu tooni ilusasti ära. Mõistlik, läbimõeldud, maalähedane… Hea, nii hea!
Ja teate, ma olen ikka hirmus palju uut infot saanud jälle. Ja julgustust ise rohkem ära teha. Ma noist blogidest alati saan, aga see tundub kuidagi eriti asjalik. Kahtlemata leiaksid oma ala asjatundjad vastavaid teemasid käsitsevatest artiklitest faktivigu, loogikavigu ja muud taolist… Mina pole enamikel keerulisematel teemadel üldse asjatundja, nii et pean paratamatult oma parema äranägemise kohaselt teiste kirjutatut uskuma. Tundub, et selle blogi autor on ka palju mõelnud ja uurinud, et teda võib usaldada. Näete, noh, jälle läksingi põlema ja vaimustusin 🙂
Igatahes… Ma loen nüüd edasi. Lugege teie ka! Soovitan soojalt kõigile, kes tahavad keskkonnaprobleemidest ja mõistlikult rohelisemast eluviisist rohkem teada saada.
Korjasin eile hommikul prügikastist mitu puust latakat välja – no need Plika mänguasja osad, mida saab vastavalt kujundile pulkade otsa ajada. Kontrollisin kohe toas üle ka, kas kõik on alles – üks oli puudu. Prügikastis ei paistnud, jätsin asja sinnapaika, lootsin, et tuleb mujalt välja.
Täna hommikul sai kott täis. Kuna kadunu polnud eilse jooksul välja ilmunud, mõtlesin koti siiski enne ära viimist põhjalikult läbi otsida. Tõstsin selle prügikastist välja ja… Viimane latakas oli kotist mööda sattunud ning kasti põhjas.
Oh seda õnne ja rõõmu – ei pidanudki prügi sorteerima 😀
Tavaliselt magan ma hommikul nii kaua, kuni Abikaasa tööle läheb – Plika ärkab vahel varem, vahel koos minuga, väga harva hiljem.
Täna läks mul pärast Abikaasa äratuskella ja WC-s käimist uni ära, nii et tõusin kaheksast üles. Poole tunniga oli eilne läbu koristatud ja võisin arvuti taha istuda.
Tund hiljem kuulsin magamistoa ukse kriuksumist ning häälekest, mis kutsus: “Emme!”
Plika on viimasel ajal unedest pigem nutuga ärganud ja hommikuti rahutult maganud. Täna ei teinud ta äratuskella peale piuksugi, magas õndsalt poole kümneni.
Sellepärast mulle ei meeldigi Plikat võrekasse magama panna, sealt ei saa ta ise välja. Need hetked, kui ta ärkab hiirvaikselt, ronib ise voodilt maha ja tatsab siia tuppa, on lihtsalt nii ägedad, ma ei tahaks neist kuidagi loobuda. Nii ongi, et kõik lõunauned magab Plika suures voodis (kuhu mul on teatavasti ka lihtsam teda magama panna) ja viimasel ajal tihti ööuned ka täies ulatuses meiega koos.
Vahepeal ei olnud temaga koos magamine üldse tore, ta siples nii, et meie ei saanud korralikult teki all olla ja võttis liiga palju ruumi. Aga nüüd on kuidagi parem, ma ei teagi miks. Tekk on suur, endal pikkade käistega pluus seljas, külm ei hakka… Ja ta on nii nunnu!
Nagunii peab magamiskorraldust varsti jälle muutma ja Plika eraldi toas magama harjutama – juba mõnda aega enne seda, kui teine sünnib, et tal ei tuleks välja tõrjumise tunnet (seda ma parem praegu ei mõtle, kuhu me ta magama paneme, et saaks samas ise õhtuti rahus kauem omi asju teha ja mis saab siis, kui oleme kaks kuud Eestis ja peame ikka kõik koos ühes toas hakkama saama) – peaks talle vist lihtsalt selliste kõrgemate äärtega voodi muretsema… Ega ma ei tea ka, kas see sobiks, äkki kitsama voodi puhul keeraks ennast kõrgematest äärtest ka üle. 160 cm voodi keskele võin teda igatahes julgelt magama panna, ei kuku maha 🙂