Leidsin üle pika aja ühe tõsiselt hea ökoblogi – olen üht sealset sissekannet tegelikult varemgi lugenud, aga toona miskipärast ülejäänud blogi ei vaadanud. Nüüd leidsin sama sissekande lingi ühe Postimehe artikli kommentaaridest ja seekord hakkasin algusest peale lugema.
Oi, mul lõid kohe silmad särama! Mulle on selliseid blogisid pidevalt vaja. Ma võin pea kõike sellest infost põhimõtteliselt teada, aga kui keegi mulle seda pidevalt meelde ei tuleta, siis kipub kõik sama kergelt ununema ning elu loksub tagasi kiirtoidu ja mugava elu radadele. Eks ma mingist aspektist mõtlen keskkonnasäästlikkusele iga päev ja üht-teist ka teen, aga no… Liiga vähe! Mis siis, et ma alati rohkem üritan.
See blogi on ütlemata mõnus. Selle autor seletab kõike täpselt nii mõistlikult, nagu mina tahaks, aga ei oska. Ei oska sellepärast, et ma olen optimist, kes kõigest innustub ja ehkki ma ei usu pimesi kõike, mida mulle räägitakse, siis ma sellegipoolest vaimustun, lähen põlema… Ja no mu blogisissekanded tulevad ka enamjaolt nondest vaimustusehoogudest, mis võib jätta mulje, et ma usungi kõike 😛 Noo, lugege seda blogi. Lugege kohe algusest peale, nood paar esimest sissekannet määravad ülejäänud sisu tooni ilusasti ära. Mõistlik, läbimõeldud, maalähedane… Hea, nii hea!
Ja teate, ma olen ikka hirmus palju uut infot saanud jälle. Ja julgustust ise rohkem ära teha. Ma noist blogidest alati saan, aga see tundub kuidagi eriti asjalik. Kahtlemata leiaksid oma ala asjatundjad vastavaid teemasid käsitsevatest artiklitest faktivigu, loogikavigu ja muud taolist… Mina pole enamikel keerulisematel teemadel üldse asjatundja, nii et pean paratamatult oma parema äranägemise kohaselt teiste kirjutatut uskuma. Tundub, et selle blogi autor on ka palju mõelnud ja uurinud, et teda võib usaldada. Näete, noh, jälle läksingi põlema ja vaimustusin 🙂
Igatahes… Ma loen nüüd edasi. Lugege teie ka! Soovitan soojalt kõigile, kes tahavad keskkonnaprobleemidest ja mõistlikult rohelisemast eluviisist rohkem teada saada.