Mh, seekord anti suht vilets pilt, aga no mingit aimu ikka saab, eks. Hängib seal selili, pea on paremal, käe piirjooni aimab hea tahtmise kõrval ka. oi, kuidas ta siputas 🙂
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ilmselt alustama sellest, kuidas me Abikaasaga juba Plika ootamise ajal enesekindlate lapsekasvatusest veel mitte midagi teadvate tulevaste vanematena arutasime, et kui esimesega hästi läheb, siis oleks äge, kui teine varsti järele tuleks – oleks hea koos kasvada. No aga me muidugi andsime endale aru, et eks mõtleme siis uuesti, kui esimene päriselt käes on ja me temaga tegelema peame.
Teatavasti on Plika olnud väiksest peale väga viisakas laps, kes meile ühtki suuremat häda ega pikemaid unetuid perioode pole põhjustanud. Tundus, et teine võiks tulla küll. Aga no me lubasime uuesti mõelda, kui Plika ringi nihverdama hakkab, sest ühe mitte paigalt liikuda oskava lapsega pole ju ka mingit häda suuri asju ette kujutada.
Mida vanemaks Plika sai, seda ägedamaks ta läks. Lisaks jäid mitmed tuttavad rasedaks ja ajasid hirmsa suure kõhu isu peale. Nii me siis leidsimegi, et plaanid pole kuidagiviisi muutunud.
Seekord tahtsime suvelast. Mõtlesime, et ootame viisakalt pulmadeni ja anname siis rohelise tee. Lõpuks läks nii, et kui viimane tabletileht augusti algul otsa sai, siis uusi osta ei viitsinudki – mõtlesime, et läheb nii kuis läheb.
Aga ma ju tissitasin, nii et polnud päevi ega midagi. Lootsin, et eks need mingi hetk ikka hakkavad, samas olin valmis vajadusel ka tissitamise täiesti lõpetama. Oktoobri alguses tulidki päevad – rõõm kui suur. Novembri alguses enam mitte – põnevus kui suur. Aga test oli negatiivne. Tegin novembri teises pooles enne suuremat veinijoomist igaks juhuks teise testi, mis oli samuti negatiivne, ning leppisin mõttega, et suvelast meil siiski tulla ei jõua. Et ju siis tissitamine on ikka takistuseks. Et kui nüüd paari kuu jooksul üldse päevi ei tule, siis lõpetan täiesti ära (sellepärast ka nood öised korrad ära võõrutatud sai, eks).
Aga siis ühel pühapäeval detsembri keskel, kui ma olin veetnud mõnusa päeva tšikkidega käsitööd tehes ja hõõgveini lürpides, tundsin koduteel bussis, et süda on kergelt paha. Ja hakkasin mõtlema, et seda oleks nagu varem ka olnud. Kuna kaksikpaki teine test oli kodus alles, mõtlesin selle igaks juhuks ära teha. Ja ennäe – kaks triipu!
Arvutasin oma ainsate päevade ja viimase negatiivse testi põhjal välja umbkaudse vahemiku, millal tähtaeg olla võiks – oli vist 12. juuli ja 26. augusti vahel. Aga sisetunne ütles augusti esimene pool.
Siinmaal teatavasti enne 12. nädalat UHd ei tehta, aga mina tahtsin kangesti juba varem teada, et kõik on ikka korras. Seega ma perearstile negatiivseid teste ei maininud, ainult päevi – ja selle järgi sain UH aja juba jaanuari algusesse. Seal vaatas üks kõigepealt kõhu pealt tükk aega ja väitis siis, et mina küll rase pole. Üritasin seletada, et jajah, ma ise arvan ka, et on vähem, ta eriti ei kuulanud. Siis tuli teine, leidis kõhu pealt täpikese üles ja vaatas vaginaalsega täpsemalt. Süda lõi ilusti ja tähtajaks sai 11. august.
Otsustasin, et ma ootan seekord normaalsete inimeste kombel 12. nädala UH ära, enne kui kõigile kuulutama hakkan, aga pere ja enamik minu sõpru said ikka suht kohe teada, ei suutnud seda suurt rõõmu ju täitsa endale hoida. Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud sama hästi ka blogis kohe alguses kõik ära rääkida – kui ma oleks täna midagi negatiivset teada saanud, oleks selle siin nagunii välja plartsatanud, nii et mis vahet seal on… Ja terve jaanuarikuu pidin rääkima kõigest muust, kui meeles mõlkus enamasti vaid see, kuidas kogu aeg tahaks magada ja pidevalt on süda paha 😀
Õnneks oli meil detsembri lõpus päris pikalt puhkus, Abikaasa läks ju tööle tagasi alles 4. jaanuaril – nii et ma sain kõige kriitilisema aja rahulikult võtta. Magasingi iga päev ja olin üleüldiselt laiskus kuubis. Kui Plika ootamise ajal läks mul süda pahaks õhtupoolikuti pärast töölt koju jõudmist, siis seekord enamasti juba kuskil lõuna paiku. Mitte kunagi nii pahaks, et tahaks oksendada, seda tunnet ma ei tea… Aga sihuke pisike pidev vastik keeramine, mis võttis igasuguse tegutsemistahte ära. Ja selle vastu aitas mingil määral ainult pidev õunte söömine – mina, kes ma muidu kuigi suur õunasõber pole, tellisin neid ikka kolme kilo kaupa. Muud puuviljad jätsid enamikus külmaks, näiteks mandariine ei tahtnud miski hetk nähagi.
Kui jaanuari lõpu poole olemine veidi paremaks läks ja ma siin kaks päeva koristasin ning sättisin, oli kergendus tohutu. Ma olin juba ära unustanud selle tunde, kui viitsisin teha midagi, mida just hädasti ei pidanud – arvasin, et olengi järsku laisaks värdjaks muutunud. Õnneks oli see siiski mööduv – peab meeles pidama, siis järgmise ajal ehk ei tunne süümekaid 😛
Täna oli lõpuks kauaoodatud UH, kuklavoldi mõõtmine. Kõik on korras, riskid väga madalad – mida muud sealt oodata oligi 🙂
Seekord siis VÄGA oodatud ja plaanitud. Suisa nii hästi, et tähtaeg on minu jaoks suve sümpaatseima tähtkuju lõvi keskpaigas 😛
Ahjaa, tissitamise lõpetasin täitsa ära, 18. jaanuaril sai viimast korda. Tundsin, et ei viitsi enam, sest see oli Plika jaoks vaid otseselt magamisega seostuv tegevus ja ma läksin närvi, sest ta ei tundunud kunagi lõpetavat. Ja kui juba närvi minna, siis pole enam ilmselgelt mõtet – aasta ja kaks kuud ju sai, piisas küll 🙂 Kusjuures lõpetamine läks täiesti valutult – paar hommikut kaissu tõstes sirutas käe rinna poole ja ütles aitäh, aga siis lihtsalt silitasin selga ja ütlesin, et maga edasi. Ei läinud rinnad valusaks, ei olnud laps viril. Enam ei ilmuta mingit märki, et veel tahaks.
—
Kui siia kolimise variant tekkis, rääkisime nii Abikaasa ülemustele kui meie korteriomanikule kohe ära, mis plaanid meil on ja et kui teine laps otsustab tulla, kolime tema sünniks Eestisse tagasi. Praegu aga tundub, et päriselt tagasi kolida vist siiski ei julge – majandusseis on liiga s*tt, Abikaasa istuks ilmselt jälle tükk aega tööta. Miinimumpalga peale pole mõtet tulla ka, siis pigem juba siin…
Oeh. Ma ausalt koliks suvel hea meelega tagasi. Kahe lapsega oleks Eestis palju kergem, perekond ja sõbrad, tugivõrgustik… Aga nüüd on mul Plikaga kogemust, küll saan ka siin hakkama. Nii et tuleme vast umbes kuu enne Eestisse ja umbes kuu pärast sündi siia tagasi.
Kui keegi kindlustaks Abikaasale vähemalt 10k palgaga normaalse töö, siis koliks küll kohe suvel ja päriselt, aga see on enam kui ebatõenäoline. Ega siin ju halb pole, okei on… Lihtsalt Eestis oleks parem 🙂 Aga mis seal ikka hädaldada, võtame olukorrast parima!
Mõned inimesed on meie tagasi kolimise edasilükkumise peale vihjanud, et nüüd jäätegi nagunii sinna, selle peale ma saan kohe vihaseks. Ma TÕESTI ei kujuta oma elu siin püsivalt ette, see kõik on ajutine. Praegu on juba nii mitu kuud oldud, et mõningal määral on isegi ära tüütanud, Eesti-igatsus on peal. Aga eks see ole ilmast ka, küll tuju läheb kevadel helgemaks. ja loodame, et Eestis läheb ikka ka seis varsti paremaks. Äkki läheb isegi sügiseks? Ei tea, nii kiiresti vist mitte…
—
Ma ei karda miskipärast üldse selle pärast, kuidas me kahe nii väikse lapsega hakkama saame – abitu vastsündinu ja iseteadlik ei-püsi-pudeliski-paigal-EI-TAHA!-kahene, juhhei 😛 Kuna Plika on nii hea laps ja Abikaasa nii hea isa, siis on mul praegu energiat ja aega küll ja veel, jõuab rohkem teha. Muidugi, ma olen vahel sellegipoolest kannatamatu, kui Plika parasjagu viriseb, aga ma olengi loomu poolest kannatamatu – ei usu, et see aastatega väga palju muutub. Ma olen kindel, et mida rohkem vaja teha on, seda rohkem ka jõuab. Olgu olukord kuitahes keeruline, kõigega harjub ja kohaneb. Arvan, et me saame väga hästi hakkama. See vist ongi see nooruse süüdimatu optimism? 🙂