Oh, tänane päev oli niiii lahe! Evely juures oli nii ilus, neil on tõeliselt kena ja kodune elamine. Jõulukaunistused ja -tuled igal pool, elav tuli kaminas, hõõgvein ja jõululaulud… Esimest korda tuli ka minule natuke jõulutunnet.
Ja Evely oli meile peene söögilaua valmis sättinud ja küpsetas veel kooki ka ja… Oeh… Hellitati mind täna, täiega!
Tore oli olla üksi väljas… Istuda sõpradega, juua veini, rääkida juttu ja heegeldada. Selliseid päevi peaks tihemini olema!
Ma ei ole viimased kuud eriti väljas käinud, seda võrdselt nii omaenese mugavuse kui rahapuuduse tõttu (hm, viimane on vist isegi olulisem põhjus). Nii harva, kui ma ka sõpradega kokku saan, teen seda ikka siis, kui Abikaasa on tööl, tema vaba aja jätan pigem perekondlike tegevuste tarbeks.
Sellest kõigest tulenevalt ma ei mäletagi päris täpselt, millal ma viimati kuskil ilma lapseta käisin. Hea küll, kui õeke oktoobri alguses Londonis oli, siis ühel reede õhtul jätsime lapse Abikaasa hoolde ja läksime kesklinna Iirisega kokku saama. Enne seda vist tüdrukute õhtu. enne seda… Jumal teab.
Aga Iiris kutsus mind tänaseks Evely juurde käsitööd tegema 😀 Kuduma, heegeldama, teed jooma, klatšima, mida iganes 😛 Kuna meil Abikaasaga nagunii midagi plaanis polnud, oleks ilmselt selle päeva muidu samamoodi maha molutanud, niisiis otsustasin Plika Abikaasa hoolde jätta ja minna. ÜKSINDA.
Oh, päris veider tunne on. Kas ma saan tõesti sõita poolteist tundi (mhm, kokku kolm) ühistranspordis ning kõik see aeg rahus lugeda, ilma et peaks pidevalt üht kannatamatut rüblikut lõbustama ja vaatama, et käru kellelegi ette ei jää? Imeline!
Naljakas, üldiselt ma ei armasta neid Londoni vahemaid. Aga nüüd järsku tundub võimalus ilma lapseta bussis, metroos ja rongis istuda (jajaa, Evely elab kaugel, just sellises järjekorras ma nendega sõitma pean) ning segamatult raamatut lugeda vägagi ahvatlevana.
Lapsevanema rõõmud 🙂
Olen küll juba jooksvalt kirjutanud nii plaanitavast menüüst kui selle tulemustest, aga panen siia veel korra kokkuvõtlikult ja põhjalikult kirja. Kasti sisu ka veelkord.
Neljapäeval tegime tavalist pastat, millele sai peale hakkliha veidikese spinatiga.
Reedel sõime sedasama.
Laupäeval aurutasin kolm juurikat pastinaaki ja sõime seda viimase hakklihajäägiga. Ei maitsenud eriti, pea pool jäi alles. Sellest osa läks hiljem küüslaugujuustuga pittade vahele, aga väike osa lendas lõpuks külmkapist prügikasti. Õnneks oli seda tõesti vähe, väga ei põe – seda enam, et ülejäänud kasti sisust sai rangelt ära söödud 🙂 Pastinaagile tuleb veel paar võimalust anda, aga üldiselt arvan, et meist ei saa sõpru 😛
Pühapäeval tegi Abikaasa kartuli-fenkolivormi ja seapraadi 🙂 Abikaasale maitses fenkol väga, mulle mitte eriti (sihuke arstirohu lõhna ja maitsega, köhasiirup vms). Vorm oli söödav, kuna Abikaasa pani sinna kogemata liiga palju küüslauku 😀
Esmaspäeval sõime sedasama.
Teisipäeval tegi Abikaasa spinatisuppi, mis oli väga maitsev. Ta unustas algul sidruni sisse pigistada – mulle maitses ilma rohkem, talle jällegi sidruniga.
Eile tegin ma pastat suvikõrvitsapüreega ning kurgi-tomatisalatit. Abikaasale maitses, minu meelest jäi midagi puudu, oleks näiteks hakkliha sisse tahtnud. Retsept on väidetavalt kahele – no ma panin 200 g pastat ja kaks suvikõrvitsat (ei oska hinnata, kas need olid väiksed või keskmised), kui salat poleks kõrval olnud, poleks kõhtu täis saanud. Nii et järgmine kord paneks makarone vast 300 g vms, muu võib samaks jääda.
Täna tegi Abikaasa sellerisuppi, mis oli lihtsalt jumalik. Panime sinna lõpuks veel natuke piima sisse (oli muidu sutsu soolane, sellepärast + jahutas ka hästi, supp oli palav). Võrratu!
Rooskapsas ja lillkapsas said mõlemad miski hetk ära aurutatud ja Plika sõi neid väikese juustuga lõunaks. Rooskapsast sõime ise ka, lillkapsast mitte – muid juurikaid oli nii palju, et ei jõudnud 😀 Aga Plikale kulus ära, see läheb alati peale. Kui mitte niisama, siis juustuga raudselt.
Puuvilju oleks võinud rohkem olla 😛 Kuna porgandeid oli meil juba varasemast kodus, siis täheldasin viimase nädala jooksul anomaaliat, et kui nälg peale tuli ja miskit näksimist otsisin, ei läinud ma enam külmkapi kallale võileivamaterjali järele, vaid kraapisin selle asemel mõned porgandid puhtaks või sõin ühe õuna.
Ahjaa, ja need selle nädala apelsinid – absoluutselt jumalikud, JUMALIKUD. Magusad, mahlased, seemneteta. Plika matsutas ka kahe suupoolega. Veel maitsvamad kui eelmise nädala mandariinid, ehkki need olid ka väga head. Ja õunad on mõnusad, magusad ja krõmpsud. Oh õndsust 🙂
Tõenäoliselt sõime viimase nädala jooksul rohkem juurikaid, kui eelmise kuu või kahe jooksul kokku. Vanasti oli meie tavaline menüü ikka kartul või pasta kana või hakklihaga – sellest rääkimata, et supi tegemiseni ei jõudnud me kunagi…
Hakkan nüüd uusi retsepte otsima 😛
Meenutuseks esimene kast – tänaseks on sellest alles kaks sibulat ja kaks banaani, kuna esimesi ei läinud lihtsalt nii palju vaja, teised olid kappi valmima ununenud.
Seekord tellisime väiksema kasti, mis oli veerandi võrra odavam. Sisu oli ka seekord tuttavamat nägu, tagumise rea asju ei hakka ette lugemagi, kõik teavad nagunii.
Esireas kilekotis on mingi kapsaline, red russian kale. Ei oska täpsemalt tõlkida, Maiden pakkus välja variandid punane kähar lehtsalat või lehtpeet. Pildilt pole muidugi eriti aru saada, ma ei viitsinud kotist välja ka võtta. Kui keegi on targem, jagage oma teadmisi! Pidavat igatahes olema magusam kui tavaline kapsas ja lastele väga meeldima. Ootan huviga…
Porru (leek) maitseb meile väga, pudelkõrvits (butternut squash, sõnaraamatust õiget tõlget ei saanud, Maiden ütles 😛 ) on sellest kastist vast kõige uudsem osa, no ja siis veel brokoli, Plika lemmik.
Võrdlesin kasti sisu eelmisel nädala tellitud suurema variandiga, tollega oleks olemasolevale lisaks tulnud veel kurk, peet ja pirnid (ja mõned ilmselt veidi suuremas koguses).
Igatahes jälle nädalajagu põnevat katsetamist 😀 Hoian teid kursis.
Kuna mul oli vahepeal neli raamatut pooleli ja lugesin vastavalt tujule, läheb iga teose lõpetamisega paratamatult pikemalt aega. Täna sai lõpuks läbi Leo Hickmani “A Life Stripped Bare“ (eesti keeles Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba).
Kui ma enne rõõmustasin, et eelistangi kirjandust võimalusel originaalkeeles lugeda, siis tagantjärele nendin, et selle raamatu oleks võinud siiski eesti keeles ette võtta – seal on nii palju keerulisi keskkonnatermineid, mida ma täpselt tõlkida ei oska ja kuna sõnaraamatut ka kasutada ei viitsinud, jäi mitmes kohas päris täpne arusaamine kindlasti soovida. Üldisest pointist arusaamist see muidugi ei takistanud.
See, et elan Londonis (ja muide, isegi samas linnajaos kui autor – Lambethis), aitab mul muidugi kõigega veel kergemini samastuda ning mul on sellevõrra kergem oma elus samalaadseid muudatusi sisse viia. Eestis elades ei saa kõike autori tehtut nii üks-üheselt järgida, aga ega see polegi raamatu eesmärk: eesmärk on panna mõtlema ja teadvustada endale kõiki neid eetilisi probleeme, mille eest on muidu nii kerge pead liiva alla peita.
Miks ma soovitan seda raamatut just skeptikutele (huvitatud loevad nagunii, see on iseenesestmõistetav)? Sest autor oli eksperimendi alguses ise samasugune skeptik. Kohe alguses on ära öeldud, et tal on vaja juhendamist asjatundjatelt ning ta ei pea asjatundja all silmas tofuburgereid söövat hipit, kes tuleks talle elamist õpetama. Niisiis pärinevad kõik raamatu nõuanded oma ala asjatundjatelt ning nendelt kuuldud faktid sobivad ka kõige skeptilisemale inimesele, et elu üle järele mõtlema panna.
Oh, ega ma isegi ju veel kuigi roheline pole, ma liigun selles suunas hästi vaikselt, üritan iga päev natuke tublim olla. Kui tahta muuta kõike ja korraga, ei tule sellest nagunii midagi välja. Aga kui sa oled ükskord muutmise teele astunud, kulgegu see kuitahes aeglaselt, siis enam tagasiteed pole. Mida rohkem sa tead, seda rohkem sa teada tahad. Seda rohkem sa mõtled ja seda rohkem sa tahad muutuda.
Nii et lugege kõik. Raamatu lugemine ei võta tükki küljest, see ei kohusta millekski. Ja kui sa pärast selle raamatu läbi lugemist ikka väidad, et kogu eetiline ja roheline eluviis on bullshit, mis ennast ei õigusta ja mida sa mingil määral vajalikuks ei pea, siis olgu nii. Aga ma miskipärast ei usu seda.
Hästi kirjutatud raamat on, muide. Piisavalt skepsist, huumorit, nõuandeid, teiste inimeste kogemusi. Eluline ja vajalik lugemisvara tänapäeva maailmas. Soovitan soojalt kõigile!
Kui vähegi viitsimist on, siis loen selle raamatu ükskord eesti keeles uuesti läbi.