Nüüd on kõik olulised kokkulepped tehtud ja kõigi oluliste inimestega läbi räägitud, võin lõpuks siia ka kirjutada. Keegi arvas tegelikult selle postituse kommentaarides juba ära ka, millest jutt käib.
Mäletate, mainisin täpselt nädal tagasi, et Meest kutsuti kuuks ajaks Londonisse tööle ning olime nii pettunud, et see pakkumine varem ei tulnud, sest oleksime kangesti tahtnud minna? Noo, kaks päeva hiljem saime teada, et Mehe vastne töökoht muutub temast sõltumatutel asjaoludel pooleks kohaks või kaob üldse (ka masul polnud sellega muide miskit pistmist, aga las see teema jääda). Talle öeldi ka, et kui pool kohta ei sobi, siis nad saavad aru ja otsivad uue inimese.
Meie jaoks tundus see kokkusattumus nagu saatuse sõrm.
Hakkasime mõtlema ning jõudsime järeldusele, et kõik, mille pärast me Eestisse kolisime, on hetkeks saavutatud. Ma sünnitasin siin ja mul on selle üle väga hea meel, Londonis poleks see kindlasti nii meeldiv kogemus olnud. Ma sain emalt, Kessult ja teistelt sõpradelt tonnide kaupa nõu ja abi lapse kasvatamisel, kui ma sellest ise veel midagi ei teadnud. Me saime pea aasta Eestis elada ning nautida mõnusat Eesti suve. Me isegi abiellume 🙂
Nii et järsku tundus enam kui ahvatlevana kolida mõneks ajaks tagasi Londonisse. Eestis on tulemas pikk, vastik ja külm periood – Londoni sügis-talv-kevad istub mulle kliima poolest tunduvalt paremini, kui jätta kõrvale lumeigatsus (aga seda saab alati nädalase talvepuhkusega leevendada). Lapsekasvatuse kogemust on nüüd piisavalt, saame kenasti kahekesi hakkama. Plika hakkab varsti ilmselt käima, mis tähendab, et talle oleks olnud vaja talvesaapaid ja… Eks on nüüdki, aga Londonis on asi tunduvalt kergem – kliima on leebem, riietevalik on meeletu ja odav. Plika on jõudnud ikka, kus kaltsukatest ja teistelt lastelt enam eriti riideid ei saa – selles vanuses lapsed ei kasva enam nii ruttu, samas aga nihverdavad hullunult, jõuavad oma asjad lihtsalt läbi kanda. Kui ma aasta tagasi Eestisse kolisin, ei olnud mul õrna aimugi, milliseid riideid talle ostma peaksin, nüüd juba tean. Ja nüüd on ka jälle võimalust.
Ja on nii palju asju, mida me Londonis teha ei jõudnud – alati tundus, et aega on küll ja siis äkki tuli juba kahe kuu pärast Eestisse kolimise plaan, mis nõudis suuri ettevalmistusi ja meeletut asjaajamist, et kõik korda saada. Näiteks ei jõudnud käia Šotimaal ja Iirimaal… Ega Inglismaalgi suuremat ringi reisida. Mul jäid ostmata osad raamatud, mida tahtsin osta (see on sihuke õnne asi, tuleb soodusmüükidel silm peal hoida, täishinnaga ei raatsi). Mu kohvimasinaga on mingi probleem, ma pole seda paar kuud kasutanud – nüüd saan selle garantiisse või hooldusesse saata. Olen täiesti nõus vajadusel ka maksma – peaasi, et korda saaks. Eestis hooldust lihtsalt polnud ja transport UK-sse oleks olnud liialt kulukas. Ja kui ma masinaga pärast hooldusest tagasi tulemist ikka hakkama ei saa, on mul võimalus kutsuda külla endine töökaaslane, kel endal on toosama masin ning kes seda mulle üldse soovitas, et ta näitaks, mis ma valesti teen. Ja ma saaksin osta kõike seda kohvitegemisega seotud kraami, mis eelmisel sügisel ostmata jäi.
Lähedased sõbrad on mul teatavasti peamiselt Tallinnas – Tartus on mõned, aga Londonis on sama palju. Nii et sellega pole ka probleemi. Lisaks mitmed toredad uued tuttavad nagu näiteks MrsB ja Kadri, kellega on nüüd võimalust rohkem suhelda.
Ja mis kõige olulisem – kui Eestis oleksime me pidanud Mehe palgaga ära elades sente lugema ja meeletult kokku hoidma, siis tema UK palgaga saame mõistlikult kulutades palju paremini hakkama ning jääb võimalus säästa minu raha oma kodu jaoks, nagu plaanisime.
Nüüdseks on selge, et Mehe Eesti töökoht olekski täitsa ära kadunud ning läbirääkimised tema UK ülemustega on edukalt lõppenud. Meie lennupiletid makstakse kinni, nad laenavad meile vajadusel korteri jaoks tagatisraha, mille Eestisse kolides neile tagasi anda saame, ning isegi palka tõsteti natuke 🙂
Piletid on broneeritud. Järgmise nädala reedel lendame Londonisse. Suveks on plaan tagasi kolida.
Viimane nädal on möödunud meeletu plaanimise, uurimise ja mõtlemise tähe all. Pulmaärevuse vastu aitas see kõik küll väga efektiivselt – sellega seotu tundub nüüd täiesti kõrvaline ja tähtsusetu 😀 Pisiasjad on veel jäänud, nendega tegeleme jooksvalt. Ja laupäeval võtame aja maha ning naudime oma suurt päeva.
Kuna me peame nii kiiresti kolima (Mehe asemik lasti juba nädal tagasi lahti ja seni, kuni Meest pole, peab tema ülemus kõike seda tööd ise tegema), tekkisid igasugu probleemid paberimajandusega. Peamiselt siis nimevahetusega – vanad dokumendid kehtiksid küll veel kuu aega ning võiksin uued tavamenetlusega Londonisse tellida, aga mul on vaja uue nimega dokument tingimata enne äraminekut kätte saada, et pangas andmed ära muuta – mul tuleb ju veel mõnda aega vanemahüvitis, see ei jõuaks lihtsalt kohale, kui nimed ei klapi.
Algul paistis ainsa võimalusena olevat kiirpassi taotlemine, sest oleksime saanud taotluse sisse viia alles esmaspäeval, kunas lend oli plaanitud hiljemalt nädalavahetuseks – ning kui passi saab kätte kahe tööpäevaga, siis ID kaardile kuluks viis. Kuulsin küll paljudelt erinevatelt inimestelt, et hetkel pole mingit järjekorda ning ka tavamenetlusega passi tellides saab selle juba kahe päeva pärast kätte, aga arusaadavatel põhjustel ei võinud ma sellega riskida.
Nii olin juba moraalselt valmistunud selleks, et pean sõitma esmaspäeval Tallinna passi taotlema (kiirdokumente saab taotleda ainult Tallinnas, kätte ka ainult sealt, mõttetu bürokraatia, tramaivõi!), raisates seega mõttetult pool päeva ning makstes 900 kr + edasi-tagasi transpordi eest.
Täna aga tuli mõte, et kui saaks abielutunnistuse varem kätte, jääks aega ka ID kaart teha, selle kiirmenetlus maksab ainult 500 kr (ja passi ma tegelikult ei tahagi, kui peaks EList väljaspoole reisimise plaan tulema, küll siis jõuab teha). Saime kirikuõpetajaga kokkuleppele ning allkirjad antud. Kirsiks tordi peal vaatasin Mehe soovitusel kyyt.eu lehekülge ning leidsin sealt inimese, kes täna kell kolm Tallinna sõitis, nii et sain siia tasuta ja lähen homme hommikul Pärnusse edasi (oleks nagunii Tartust bussiga läinud, siit on ju isegi odavam) – ühesõnaga säästsin transpordiraha pealt kõvasti. Võrratu.
Kõiksugu muud võimalikud küsimused on vist ka läbi mõeldud – Plika on peaaegu aastane, nii et igakuised läbivaatused on vaid mõttetu rutiin. Ainus vaktsiin, mis Londoni-aja sisse jääb, on mumps-leetrid-punetised aastasel sünnipäeval, mida võib edasi lükata või siis seal teha. Tema sünnitunnistus ja abielutunnistus tuleb lasta inglise keelde tõlkida ja ilmselt ka notariaalselt kinnitada, et ma saaksin Londonis pangaandmeid muuta ja Plika arvele võtta, nii et ta vajadusel arstile saaks.
Vanaemaga saab Skype’i videokõne vaheldusel kasvõi iga päev suhelda, nii ei jää üksteisele võõraks. Ja lennupiletid on piisava varuga ette ostes mittesuvisel perioodil väga soodsad – saab külla ka tulla. See kehtib muide ka kõigile sõpradele – kes esimesel korral külla ei jõudnud, siis nüüd peate kindlasti tulema 😛
Mõtlesime isegi välja geniaalse plaani, kuidas endale Londonis elukoht leida. Meie viimases korteris elavad nüüd Iir ja Sten, aga selle peal asuv korter on mitu aastat tühi olnud. Me teadsime selle omanikku, meie nö endist naabrit väga hästi – too oli äärmiselt jutukas mees, kes elab ise maal ning üritab Londoni korteris remonti teha, et see siis välja üürida… Ainult et tal ei edene see kuidagi, ju pole rahahäda nii suur ja motivatsioon puudub, igal juhul asi täiega venib.
Oleme seda korterit näinud ja see on lahe. Köök ja vannituba olid suht korda tehtud, ainult toad on veel jäänud. Saime tüübiga telefoni teel ühendust, aga ta on hetkel välismaal puhkusel, seega võtsime meili ja lubasime pikema jutu sinna saata. Tegime talle ettepaneku, et maksame talle nats renti ja kõpitseme ise remonti edasi teha – hirmsasti loodame, et jääb nõusse, talle peaks see ju kasulik olema – raha tuleb ja remont edeneb. Eks näis.
Kui temaga kokkuleppele ei saa, peame alguses sõprade juures peatuma (no, Iir, kas võtate meid nädalakeseks oma tiiva alla?) ja kibekiiresti mingi mõistliku hinnaga studio flati otsima. Aga kui hästi tahta, on kõik tehtav.
Nüüd siis on ainus ja kõige suurem mure see, kuidas leida oma praegusesse Tähtvere elamisse uued üürnikud. Rääkisime omanikuga läbi, ta suhtus asjasse äärmiselt mõistlikult ja tuleb meile igati vastu. Kolmas koht, kuhu me kolisime sisse ausa mõttega paariks aastaks paigale jääda… Kahest esimesest kolisime välja viie kuu möödudes, nüüdses saab isegi kuus ja pool kuud täis. Kolm olevat kohtuseadus, ehk saab needuse lõpuks murtud 😉
Nüüd vist sai küll kõik oluline öeldud. Sihuke jabur elumuutus siis jälle. Aga see sobib hetkel nagu rusikas silmaauku ning meil on tõesti hea meel minna. Ainus arvestatav mure ongi veel Tartu kodusse uute leidmine.
Aga küll saab ka sellega hakkama. Peab saama!
