rõõm

Tüdrukute õhtu – ja ma veel arvasin, et pääsen!

/ pulmad, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma kõigepealt mainima, et Maris kunagi küsis, kas midagi taolist toimub, ning mina teatasin, et ei tea ja ei huvita, kuna mina ei tohiks sellest miskit teada. Et ma ei nutaks, kui see ära jääks, ning kui keegi peaks mind idioodi rõivastuses Raekoja platsi midagi müüma saatma, siis saab mu käest vastu pead.

Aga siis ma unustasin selle teema täiesti ära.

Umbes nädal tagasi küsis Maris, kas ta võib mulle reedel külla tulla, et tal on Tartus asju ajada. Ma olin muidugi rõõmsalt nõus. Kuna ma hakkasin aga sama vestluse käigus juurdlema, millal oleks kõige parem Pärnusse minna ning rääkisin Sebe soodsast piletihinnast, öeldi mulle konkreetselt ära, et ärgu ma laupäevaks mingeid plaane tehku.

Nii et tegelikult ma teadsin, et midagi hakkab toimuma. Aga jah, pean tunnistama, et mul polnud absoluutselt aimu, kuidas asi tegelikult läheb. Ma olin nimelt vaikimisi täiesti kindel, et üritus saab olema Tartus, nii et kui Maris mind eile Tallinna bussi peale vedas (pärast seda, kui ta oli salaja pealtnäha pool mu riidekappi kaasa pakkinud ning ei lubanud rahakottigi kaasa võtta), oli üllatus suur.

Kõigepealt vedas meid alt veinipudel, mis oli bussisõidu lõbustamiseks kaasa võetud – kork ei tulnud nimelt kuidagi ära. Kuna istusime täitsa ees, ei saanud väga võimelda ka, sest tegelikult ei tohiks bussis ju üldse juuagi. Nii saime korgist võitu alles Tallinna bussijaamas, aga pudel sai meid ees ootanud lühikese teekonna käigus sellegipoolest peaaegu tühjaks.

Alustuseks läksime Pipsi poole, kus nad Kariniga juba ootasid – seltsiks suuremal hulgal erinevaid snäkke ja alkoholi ning suur kokteiliretseptide raamat. Nii me siis alustasime paari cosmopolitaniga ja olemine muutus üsna kiirelt väga lõbusaks.

Siis pakiti mind taksosse, mille sihtkohaks osutus Tallink Spa. Mõnus koht (hoolimata sellest, et ülekaalus olid otse loomulikult soomlased), võiks teinekordki tagasi minna. Ujusime veidike niisama, chillisime siis mullivannis ning jõime ära pudeli šampust (jaa, JAA, seal on alkoholibassein, kus on baar ja värgid, saab otse veest tellida ja vees olles juua), lõpetuseks mõnulesime türgi ning aurusaunas. Mina polnud kumbagi varem proovinud – väga mõnus oli. Isegi aurusaun, kust ma seni eemale hoidnud olin, väidetavalt läätsede pärast – tegelikult polnud läätsedega mingit häda, lihtsalt see esialgne köhimine peletas ennist eemale.

Seejärel tagasi koju, kus ka Kaidi meiega ühines. Veel kokteile ja ring Aliast ning siis oligi juba sügav õhtu käes – mul kästi ennast soojalt ja võimalikult pungiselt riidesse panna (sellest siis suur riidekott, millest pool võtsid enda alla tanksaapad) ning läksime linna. Sealjuures unustas Pips sujuvalt ära, et meie neljaliikmeline seltskond oli vahepeal ühe võrra kasvanud ning me saime taksojuhti veenda, et ta meid siiski ära viiks. Viis kah, tagaistmele mahtus neljakesti täitsa kenasti 😛

Ja linnas, linnas viidi mind Varblasele. Varblasele! Ja kes ootas ees? Lepp 😀 Õige pea ühines ka Ruudu. Täielik nostalgia! Varblane, kusjuures, polevat enam see, mis kolm aastat tagasi, kui minul sinna tihedalt asja oli. Seltskond olevat mingi hetk muutunud ning inimesed erinevatesse kohtadesse laiali vajunud.

Aga eile õhtul oli kõik täpselt nii, nagu kolm aastat tagasi. Täielik déjà vu. Minu õnneks ei olnud Regalias legendaarset ja väga halvasti maitsevat peeti 777, nii et selle asemel tellisin punase Ti Amo, nonde vanade aegade lahutamatu kaaslase. Ja siis oli veel Smirnoff Ice’i ja siidrit ja rummi colaga (viimasest hoidsin küll eemale, pole kunagi rummisõber olnud, aga ülejäänud seltskond see-eest oli küll). Ja nii me istusime ja jõime ja rääkisime, meenutasime vanu aegu ja rääkisime sellest, mis praegu toimub… Ja oli niii tore.

Siis liikusime veidi edasi laternavalgusesse, sest mulle oli kirjutatud vanne, mille kõva häälega ette lugema pidin:

Siis sai vahepeal veel Texasest läbi käidud ja natuke kõhtu kinnitatud…

…ning lõpuks veeti mind Angelisse.

Selleks ajaks oli kell juba üle südaöö ning meie pidu võttis õige ootamatu pöörde, kui Kaidi praktiliselt kohe peale kohale jõudmist mingit õnnetut astet tähele ei pannud ning oma jala hirmus halvasti välja väänas. Ja siis läks teekond juba taksoga erakorralise meditsiini osakonda, kus oli turvamees, kes manitses meid vaiksemalt rääkima, ehkki me ei tuvastanud ümberringi kedagi peale ühe Panoraamis augu pähe kukkunud sõpra ootava mehe ning minu arust polnud seal ees ka läheduses palateid, kus oleks saanud inimesi olla. Samuti oli seal registraator, kes esitas hunniku idiootseid mõttetuid küsimusi – saan aru nimest, aadressist, isikukoodist jne, okei, isegi sellest, et on vaja teada, kas patsient õpib või töötab, aga mis vahet seal on, MIS töö see täpselt on? Maitea, sihuke tunne oli, et neid ei huvita, kui inimesel on valus (saan aru, kui on palju hädalisi ootamas, aga seal oli vaikus, oleks võinud kiiremini teha), et nad ei lase infarktiga patsienti ka enne arsti juurde, kui visiiditasu makstud ning mõttetult bürokraatlik paberimajandus korras.

Veidi umbkeelne arst, kes paistis ka olevat rohkem huvitatud paberimajandusest. “No mis kell see täpselt oli? (mMis siis, et registraator 20 minutit varem täpselt sama küsis.) Mis täpselt juhtus? Kus? Kuidas? Kukkusid? Ah ei kukkunud, kuidas siis?” Okei, ma saan jällegi aru, et on vaja teada, mis ja kuidas juhtus, taustainfo on täpsema diagnoosi panemiseks vajalik, lihtsalt… Tundus, et vigastus ise eriti suurt ei huvita, peaasi, et paberid täidetud saaks. Pani pärast röntgenit diagnoosiks x-nimelise luu murru ning määras raviks neli nädalat kipsi.

Ma muidugi hoiatasin Kaidit, et ta ei arvaks, nagu võiks oma neljanädalase sundpuhkuse pärast mu pulma tulemata jätta ning pean nüüd plaani külalisteraamatut Krati tehtud märkmiku asemel tema kipsi peal pidada… 😛 Aga seda me veel vaatame.

Pärast Kaidi edukat koju transportimist (ei, otse loomulikult ei lubatud meil ratastooli laenata, ehkki Kaidi elas põhimõtteliselt paarisaja meetri kaugusel, nii et pidime takso võtma. OT: ratastoolide peal oli suurelt kiri EMO, mis tundus hiljutise Varblasel käimise valguses hirmus naljakas) jõime tema pool tassikese kihisevat vitamiinijooki (no teate küll, need vees lahustuvad tabletid), mis pidavat olema hea pohmakaennetus ning jalutasime siis lõpuks läbi öise Tallinna kesklinna Marise ühikasse, kuhu jõudsime alles peale kella kolme.

Siis sai hommikuni kitsast narivoodit jagatud ning kella kümnese bussiga sõitsin tagasi Tartusse, kus ees ootas kannatamatu laps, kes ülejäänud päeva suurest rõõmust mul tissi otsas rippus – see oli tal kümne kuu jooksul esimene öö ilma minuta ning ilma tissita magama jääda, aga hoolimata kohatisest virilusest sai Mees temaga ilusasti hakkama, nii et traumad polnud väga suured.

Sihuke tüdrukute õhtu siis. Väike seltskond, vanimad sõbrad, palju alkoholi ja naeru ja toredaid jutte ning tegemisi… Ning jabur õnnetus, mis õhtule oodatust varasema lõpu tegi (Levikasse ei jõudnudki) – et kindlustada sama ere mälestus ka aastaid hiljem, umbes sama, nagu jäi minu 25. sünnipäevast 😛

Oh, aga kõigi nende vannete kõrval, mis mina andma pidin, pressisin ma neilt kõigilt ka välja lubaduse, et nad peavad järgmise 20 aasta jooksul abielluma, nii et ka mina selliseid õhtuid korraldada saaksin. Vaadake, et te siis oma lubadust peate!

Hirmus tore oli üle pika aja nii vabalt sõpradega pidu panna ja alkoholi tarbida ning sama tore oli järmisel päeval tagasi oma pere juurde jõuda – nüüd ei ole vast niipea põhjust viriseda, et mul pole kunagi võimalust pidutseda ja üleüldse pole mul midagi selle vastu, kui edaspidised üritused jäävad öö läbi kestvate orgiate asemel õhtusteks ning ühest liigist alkoholist piisab ka – peaasi, et on hea seltskond. Ja perekond 🙂

Aitäh, et te olemas olete, kallid sõbrad!

Sõbrad ja sulelised

/ rõõm, seltsielu / 2 Comments

Viimased kaks päeva on möödunud kaootiliselt – olen läbi hekseldanud miljoneid ühikuid infot ja teinud sadu plaane. Juhe kärssab suurejooneliselt. Pikemalt sel teemal veel ei peatuks.

Aga sõpru-sulelisi jätkus neisse päevadesse mitmeid ja see on ütlemata tore.

Eile õhtul tuli Geily öömajale. Nii tore oli vahelduseks kellegagi titejuttu rääkida ja suurt kõhtu katsuda – sihukese igatsuse ajas jälle peale, et hirmus. Ühtlasi sain suurest kotitäiest lasteriietest lahti. Teine veel ootab – kes tahab? 😀

Täna tuli Maris külla, peesitasime Toomel varemete juures päikese käes ja pidasime piknikku väikse veiniga. Hiljem tulid Vaska & co tartust läbi, nendega sai Pierre’is mõnus söömaaeg maha peetud.

Nii palju emotsioone, nii lühike sissekanne. Peate mulle andeks andma, mõtted on mujal.

Ja nüüd ongi aeg magama minna.

EDIT kaks tundi hiljem: ei saa mitte magama, oleme Inglise-Kadriga MSNis mitu tundi juttu vestnud. No mis sa hing teed, kui jutt otsa ei saa ja on nii palju ühiseid mõtteid? Veel üks meeldiv sõber-suleline viimaste päevade listi täienduseks. Minu ümber on nii palju toredaid inimesi!

Uskumatu lugu

/ rõõm / 8 Comments

Elul on ikka kombeks kõige ootamatumaid pöördeid teha.

(ei, ma ei ole rase)
(ei, pulmad ei jää ära)
(ei, me ei saanud pärandust)

Aga otse loomulikult ei saa ma midagi rohkemat öelda, sest mitte miski pole veel kindel. Elame-näeme. Nii või teisiti saabub selgus üsna pea, seekord pole õnneks pikka kannatamist ega praadimist.

Nii palju siis kontsadest

/ pulmad, rõõm / 5 Comments

Käisin täna jälle korsetiproovis, seekord koos seeliku ja kingadega. Välja tuli muidugi see, mille kohta ma põhimõtteliselt teadsin, et see võib juhtuda – rõngaga alusseelikuga on 7 cm kontsad liiga kõrged ning seelik ei ulatu maani. Niisiis on kolm varianti: kas alusseelikut üldse mitte panna, panna tülliga alusseelik, mis ei hoia nii laialt, või siis madalad kingad.

Aga rõngaga alusseelik hoidis ikkagi kõige ilusamini. Ja fotograaf nagunii ütles, et ma ilupiltide tegemise ajaks madalad kingad paneks. Ja ma olin nagunii mõelnud, et miks ma üldse ennast kontsadega vaevan, maani seeliku alt ju kingad suuremat välja ei paista – sellele sain tänases proovis kinnitust, kohe üldse ei paista, kui ma just hiigelpikki samme ei astu.

Nii ma siis kraamisingi kapist välja kingad, mis Iiris mulle kunagi Londonis andis. Mõtlesin neile juba varem, sest need on ju iseenesest väga nunnud ja lilleke on pulmakingale vägagi sobilik, aga arvasin, et kontsaga oleks ikka pidulikum ning ühtlasi mäletasin, et need surusid ühest kohast hirmsasti peale ja olid seega ebamugavad. Aga nüüd ma mudisin neid kõvasid kohti natuke kätega ja on juba pehmem. Nii et kui ma veel mudin ja sudin ja natuke sisse käin, siis peakski korras olema.

Ja teate, ma ei ole üldse kurb – mul on kahju ainult sellest, et ma kohe alguses nende kingade kasuks ei otsustanud. Oleks ära jäänud see kingapoodide kammimisega seotud frustratsioon ja asjatu raha raiskamine (õnneks sain soodukaga, polnud väga kallid). Ma pole enam nii ammu kontsi kandnud, et madalatega ongi parem, ehkki nood kontsaga kingad on tõepoolest väga mugavad, kandsin neid ju kolm päeva korralikult sisse ja hõõruma ei hakanudki. Ja ilmselt on siiski parim ka see, et ma Mehest pikem pole. See oleks olnud küll ainult kolm sentimeetrit ja meil mõlemal on suht ükskõik (temal eriti) – see poleks väljagi paistnud, aga ikkagi… Klassika.

Igal juhul… Kui peaks olema mõni pruut, kel jalanumbriks 41 ning kel on mugavaid 7 cm kontsaga valgeid nahast kingi vaja, siis mul on ühed pakkuda 😉

Käisime täna taas oma peokohta üle vaatamas, kus meie toitlustaja parasjagu üheks pulmaks valmistus. Jaa, meiegi mõtlesime kuupäevale 09.09.09, aga loobusime sellest mitmel põhjusel. Esiteks on see kolmapäev, aga enamik meie külalisi on tööinimesed ja üle poole neist tulevad Tallinnast või Pärnust. Teiseks poleks puude lehed sel ajal veel kindlasti kollased olnud ning kolmandaks oleks igasugused hinnad laes olnud – ja ka näiteks meie peokoht oli juunis, kui seda esimest korda vaatamas käisime, juba selleks kuupäevaks bronnitud.

Aga kõik need arvutud paarid, kes täna abielluvad – ilm on ideaalne, täiesti ideaalne. Mitte lämmatavalt palav, aga soe ja päikeseline ning mõnusa jahutava tuulekesega – just paras, et ennast pulmakleidis mõnusalt tunda.

No olgu peale, mul on ju ammu kokkulepe, et meie pulmapäeval tuleb ka ilus ilm – vot täpselt selline nagu täna, selline tulebki 🙂

Igal juhul, pöördudes tagasi toitlustaja juurde, siis esimene vaatepilt, mis meile sisse astudes avanes, oli selline:

Nii ilus, poleks ise selle peale tulnudki – nois pulmades, kus ma käinud olen, olid šampa klaasid alati lihtsalt laual reas. Varsti saab meie pulmas samasugust vaatepilti näha 🙂

Saime mõningaid toite degusteerida ja need olid kõik tõeliselt head. Okei, me olime ka päris näljased, see võis natuke kaasa aidata 😉 Aga siiski – väga maitsev oli. Saime lauaplaani ja muud asjad ilusti läbi räägitud, kõige vajaliku suhtes kokku lepitud ning ettemaksu makstud. Sellega siis ka korras.

Asjad edenevad ütlemata hästi ja süda läheb järjest kergemaks. Ja tähtis päev pole enam kaugel. Alla kuu on jäänud…

Nii imeliselt hea on olla

/ pulmad, rõõm / 3 Comments

Käisime Püssikas Sleepwalkersi Eskoga rääkimas ja lepingut allkirjastamas. Emotsioon on sarnane sellele, mida tundsime pärast kohtumist pulmaisaga – teadsime, et on hea, aga mulje sai veel parem, kui oleks julgenud loota. Tõeliselt lahe inimene oli.

Me ei suutnud Mehega kuidagi otsusele jõuda, kas peaksime tantsima avavalssi või lihtsalt õõtsuma. Kuna me ei leidnud ühtki valsilugu, mis oleks meile niiväga meeldinud ja Esko oli kohe nõus meie loo ära õppima, sai kuidagi sujuvalt otsustatud, et tuleb niisama õõtsumine 😛 Mina olen rahul – survet on vähem, ei pea mõtlema. Valss on mul küll pealuu sees ja Mees oskab ka, aga maani seelikuga oleks kindlasti jamamist, mul on ju veel rõngastel alusseelik ka.

Plika, va suslik, ärkas üles juba siis, kui poodi jõudsime (otsustasin ikka ära käia, tõstsin ta lihtsalt magavana kärusse) – aga lühike uni oli piisav, et ta järgmised poolteist tundi ülirõõmsalt ringi nihverdaks. Püssikas oli hea suure laua peal edasi-tagasi käputada. Kõrvallauas istuv Washingtonist pärit mees tuli kiitma, kui tore laps meil on 😀

Kuulasime bändilt paar esimest lugu ära ka, aga Plikale kõva muusika ei meeldinud ja ta oli selleks ajaks jälle väsinud, nii et asutasime ennast õige varsti koduteele. Aga minu jala võttis kohe tatsuma, oleks hea meelega tantsinud.

Nojaa, see siider, mis ma seal ära jõin, aitab muidugi ka heale enesetundele kaasa. Purju ma just ei jäänud, aga lihtsalt tore oli üle nii pika aja korraks inimeste seas istuda ja sihukest normaalset elu meelde tuletada.

Ja hea oli koju tulla, sest kõik oli korras ja saiavorm lõhnas köögis.

Ohh, aga Mehele helistas tema UK ülemus ja kutsus teda umbes kuuks tagasi tööle, kuni nad uue inimese leiavad – nad olid pärast Mehe eestisse kolimist palgatud tüübi just lahti lasknud. Kui me Londonis käisime, siis kutsuti teda ju ka tööle tagasi 😛 Aga nüüd pakuti talle konkreetselt kuuks ajaks tasuta majutust ja lennupileteid ning tavalist palka – et ta ainult tuleks. Oh, kui vaid oleks võimalust, kuu aega Londonis! See oleks olnud super. Aga kuidagi ei saa, nüüd on tal ju täiskohaga töö ja pulmad ka tulemas. Kahju, et seda tüüpi varem lahti ei lastud, suvel oleksime saanud vabalt minna.

Aga mis seal ikka, ju siis ei pidanud nii minema…

Scroll to Top