rõõm
Kergendus
Kui omal ajal peokoha kinni panime, jäi mulje, et kui kõik kutsutud inimesed kohale tulevad, saab terve saal laudu täis ja tantsimiseks-mängimiseks ruumi ei jäägi (sel juhul oleks olnud ainus võimalus lauad hiljem kokku lükata).
Kuna inimeste arv on nüüdseks teada (ütleme nii, et umbes 15% ei saa tulla), käisime täna saali uuesti üle vaatamas, et täpne laudade plaan paika panna. Tuli välja, et olukord on täiesti kontrolli all – jääb ruumi küll. Kohati tuleb toolid natuke kitsamalt panna, nii et mõned mehed peavad istuma, lauajalg jalge vahel, aga see on täiesti normaalne, katsetasin enda peal ära – püksikandjatel ei tohiks kuidagi ebamugav olla. VÄGA laialt just ruumi käes pole, aga pulmas on ju ikka kitsas ja häid lambaid mahub palju ühte lauta. Pole üldse NII kitsas, kui ma kartsin.
Lisaks jõudsime järeldusele, et ei hakkagi saali kaunistamisega vaevuma – mõtlesime küll alguses postide ümber miskit tekitada, aga leidsime, et on niigi kena (postidel on nagunii juba muster peal ja saal on üleüldse suht õdusa olemisega). Kingitud lilled lähevad vaasidega akende peale ja ongi kõik.
Kaks muret jälle vähem. Kui nüüd veel bändi leiaks…
Usin ja hea
Ohhoo, aga ma saingi täna tõepoolest koos Mehega kell kaheksa üles 😛 Kusjuures ta ei tõuse tavaliselt nii vara, peab alles peale poolt kümmet kodust ära minema – lihtsalt täna oli vaja meil mõlemal duši alla jõuda ja Plika ärkas ka juba pool kaheksa.
Nii et me jõudsime ilusti koos hommikust süüa. Kella kümne paiku, kui Mees oli läinud, sai Plika oma pudru. Varsti pärast seda läksime verd andma ja keskpäevaks magas laps nagu inglike.
Koristada polnud mul enam midagi, sest kõik oli eilsest korras. Kui arvutist istumisest kõrini sai, korjasin aiast lugematuid ämbritäisi õunu-pirne ja otsustasin, et nüüd pole enam kuskile põgeneda – pean ikka õunakooki tegema. Otse loomulikult läks selle sisse vaid murdosa õuntest – ülejäänud on endiselt suure kausiga köögis oma saatust ootamas. Kook sai täitsa hea, aga suhkrut, mida ma panin retseptis oleva kahe klaasi asemel 1,5, võiks suisa üks olla. Suti liiga magus sai mu meelest.
Kuna ma otsustasin, et nüüd, kus Mees täiskohaga tööl käib, peaksin ma hakkama süüa tegema (jajaa – MINA ja SÜÜA), otsisin Toidutarest esimese ettejuhtuva retsepti, mis sisaldas hakkliha (see oli lihtsalt külmkapis olemas) ja tundus piisavalt lihtne ning tatra-hakklihahautis sai tehtud. Küll tavalisest hakklihast ja ilma tomatita, sest mulle kuum tomat ei maitse. Täitsa maitsev tuli.
Koogi ja söögi tegemise vahepeale jäi veel mitu tundi aega, mille ma suuremas osas lihtsalt arvuti taga maha molutasin. Hea küll, Plikaga mängisin ka ja muidugi mökerdasime veel tema lõunasöögiga (lillkapsas hakklihaga – see on juba täiesti klassikaks muutunud, hea kerge teha).
Kui Mees kuuest järgmisele tööle läks, kavaldasin virila Plika üle sellega, et viisin ta Kessu poole liivakasti mängima ja kiikuma. Tegevust rohkem kui tunniks ja nutust polnud juttugi. Koju tagasi jõudes oligi juba õhtusöögi aeg, siis vann ja enne poolt üheksat ta juba magas.
Nojah, koristamist mul jällegi eriti polnud, nii ma siis siin nüüd istun ja ootan Meest.
Aga iseenesest on rahulolu suur – ma tegin kooki ja ma tegin süüa ja mu kodu on rohkem korras, kui tavaliselt – ehkki alati võiks veel rohkem olla. Ja rutiin hakkab juba kujunema – pärast kaootilist suve on see ütlemata hea.
Mhm, ma tean, et ega teil ei ole eriti huvitav päevast päeva mu igavast koduperenaise elust lugeda, aga kuniks see minu jaoks veel uus ja huvitav on, panen kõik üksipulgi kirja. Ega ma kaua nagunii ei viitsi 😉
Võrratu päev
Tänane ilm oli üle mõistuse mõnus – sinine-sinine taevas ilma ühegi pilveta, sirav päike, mõnus soe tuul…
Hommik ei alanud tegelikult üldsegi mitte nii hästi. Me ei jõudnud koos hommikust süüa, sest Mees kiirustas tööle ja kogu elamine oli niiii sassis. Keskpäevaks olin ma jõudnud ära teha ainult nii palju, et Plikal oli hommikupuder söödud.
Aga siis me läksime poodi ja ilm oli niii ilus. Tagasi tulles andsin Plikale tissi, et ta tunnikeseks magama saada ning rahus “hommikust” süüa (kell oli selleks ajaks pea üks) – tegin omale hunniku võileibu ja suure tassi kohvi, kõhutasin aias ning lugesin raamatut. Magustoidu sain ka aiast:
See raamat, mida lugema hakkasin, on üle pika aja täiesti puhas naistekas (nojah, Bagshawe on ju tegelikult ka) – Iiris tõi mulle selle viimati jõuludeks, aga mul on nii palju lugemist olnud, et polnud sinnani jõudnud. Aga täna oli just naisteka tuju, nii ma siis lugesin ja mõnulesin ja nautisin täiega.
Plika, va sindrinahk, magas tunni asemel peaaegu kolm tundi ja ärkas alles siis, kui ma ta arsti juurde jõudes kärust välja võtsin. Kuna tal oli kõige õhem marlimähe all (mis oli pika une peale muidugi lirtsmärg), sai see veel kiiresti ukse taga Moltexi vastu vahetatud.
Arstilt midagi uut ei kuulnud – kaalud-mõõdud suht samad. Vereproovi saadeti tegema, eks me siis homme läheme.
Siis käisime veel korraks Kessu juurest läbi, et talle trimmer tagasi viia ning juba oligi õhtupoolik käes. Sel ajal, kui mina Plikale süüa tegin ja kööki koristasin, pätutses tema köögi ja aiaukse vahelises koridoris, kuhu teda tavaliselt ei lubata:
Mees käis viiest kodus söömas ja läks siis teisele tööle. Mina veetsin Plikaga vaevalised kaks tundi (sel ajal, kui Mees kodus oli, säras ta rõõmust ja tegeles oma asjadega, aga nii kui issi jälle läks, oli nutt kohal), tegin talle kaheksast vanni ja panin magama.
Oh, ja siis algas alles õige lõbu – ma sain rahus koristada. Kõik jõudsin ära koristada, enne kui Mees ükskord peale üheksat tuli. Isegi mähkmed loputasin ära. Ja köögipõrandat pühkisin. Ja need on asjad, mida ma reeglina üldse teha ei viitsi 😛 Aga sügis ja teistsugune elukorraldus tekitavad minus tahtmist usinam olla. Loodetavasti see kestab.
Vot sihuke päev. Igav, aga mõnus. Nii me siin vaikselt tuksume 🙂
Pikad juhtmed
Nii palju (tagantjärele nii ilmselgeid) vihjeid ja mul läks niiii kaua aega, et asjale pihta saada!
Ja sinna järele taas kord avastus, et Eesti on ikka hirmus väike.
Ei, ma ei tohi ega tahagi selgemalt kirjutada. Aga mul on ühe inimese üle niiiii hea meel 🙂