Suured teod
Oh, ma olen enda üle nii uhke – tegin täna lõpuks ära ühe asja, mida olen juba nädalaid teha tahtnud, võib-olla isegi kuid. Ma küürisin vannitoa puhtaks 😛
Kergemaid koristustöid oleme vastavalt vajadusele (irw, pigem küll harvemini) ikka läbi viinud – WC potti ja kraanikaussi puhastanud jne. Aga suurpuhastus oli juba pikemat aega hädavajalik ja mõlkus mul pidevalt mõttes, ma lihtsalt ei hakanud seda üldse alustamagi, kui Plikaga üksi kodus olin – teadsin, et sellega läheb tunde ja kui ma peaks samal ajal lapsega tegelema, ei tuleks asjast miskit välja.
Me oleme lihtsalt viimasel ajal kogu aeg kodust ära olnud ja isegi kui kodus, siis ikka oli miskit muud vaja teha või siis oli Mees tööl või lihtsalt ei viitsinud või… Nii see venis. Täna aga juhtus mulle kätte selline harukordne hetk, kus Mees jäi keset päeva magama ja Plika samal ajal lõunaunne. Nii nad siis koos põõnasid ja mina ründasin vannituba. Haiglane perekond on usina pereema rõõm 😛 Nad magasid kenasti tunde (ei vaadanud kella, aga tundus, et kolm vähemalt) ja mina sain rahus koristada.
Küürisin kõikvõimalikud kohad puhtaks, nühkisin käsitsi põrandat, nihutasin isegi pesumasina paigast ära, et sealt tagant ja alt tolmu võtta. Proovisin esimest korda äädikaga puhastamist, sest klaasriiuli pealt ei tulnud veejäljed niisama käsnaga nühkides ära – töötas täiesti eduliselt.
Kuna äädikavett jäi üle, kasutasin juhust ja viisin ellu teise kuid järjekorras seisnud projekti – küürisin puhtaks nõuderesti ja selle aluse. Köögis olen ma mitu korda päris põhjalikku puhastust teinud ning see koht oli ainus, mille alati unustasin – ilmselt sellepärast, et puhastustööde käigus on nõuderest reeglina lookas. Niisama olen sealt alt käsnaga ikka aeg-ajalt puhastanud, aga jällegi – roostevaba teras ja hirmsal kombel veejälgi, mis lihtsalt ei tule maha. Äädikaga tulid 😛 Mitte just 100%, aga 90% igatahes. Ma olen hirmrahul.
No ja kuna ma juba nii tubli olin, siis panin köögikapi pealt paar asja ära, mis seal ka juba kuu aega ootasid, et ma viitsiks nendega tegeleda. Mõned asjad lihtsalt jäävad venima, teate ju küll seda tunnet.
Igal juhul mu vannituba hiilgab nüüd ja köök on ka korras. Jõudsin päeva jooksul veel kaks masinatäit pesu pesta ja õhtul küpsisetorti teha.
Rahulolu.
Ma võtsin hiljuti nõuks, et pean iga päev peale tavapäraste asjatoimetuste (lapsega tegelemine, duši all käimine, asjade kokku korjamine, nõude ja pesu pesemine jne jne jne) veel millegi kasulikuga hakkama saama – vastasel korral tekib mul tunne, nagu ma raiskaks aega. Eilne õmblemine läks selle muu kasuliku alla, tänane suurpuhastus kahtlemata, pulmaasjaajamised sobivad ka, isegi fotoalbumi harvendamine (see on eriti meeldiv), millega ma pole ikka veel ühele poole saanud. Et asjad ainult kuskile poole liiguks.
Ja palju on veel teha…
