rõõm

Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head

Esiteks pulmakutsetest. Nii Krissu kui Iiris avaldasid nördimust, et ma varem ei hädaldanud – nemad oleks mõlemad hea meelega aidanud. Novat, järgmine kord tean paremini – probleemi ignoreerimine viimse hetkeni ei pruugi olla kõige efektiivsem lahendus 😛

Õnneks leidus aga päästeingel Rarru näol, kes oli lahkesti nõus mind nii kujunduse kui printimisega abistama – esialgne variant on valmis, sain paberid reedel tema kätte toimetatud ning kõigi eelduste kohaselt peaks kutsed esmaspäeval välja prinditud ja posti pandud saama.

Teiseks – Pärnusse transpordi otsimisest. Ma üldse ei lootnudki, et võiksin kellegi blogi kaudu leida, aga tõepoolest leidsin! Maarja ja Sverik tulid eile siiakanti suvepäevadele ning olid lahkelt nõus mu kaasa võtma – sai jälle ühtede blogi-inimestega, kelle elul virtuaalselt juba tükk aega silma peal hoitud, ka IRL tutvust tehtud. Istusin tagaistmel kahe turvatooli vahel – teisel pool oli Salme, kes on Plikast kaks kuud vanem ja ütlemata rõõmus – muudkui naeratas ja ei lasknud ennast võõrast tädist häirida. Sai juteldud kõikvõimalikel teemadel alates pulmakorraldusest ja kodulaenust lõpetades korteri renoveerimisega ning üldüldse oli väga meeldiv reis. Isegi bensiiniraha keelduti mu käest võtmast 🙂

Nii et inimesed ongi ilusad ja head. Nii lihtsalt on. Mulle meeldib!

Ilus oled, Eestimaa

Meie selle suve Eesti-tuur oli eelmise nädala neljapäeval ja reedel, aga kirjutamiseni ei jõudnud ikka enne, kui nädal hiljem. Kuna olin eilsest õhtust tänase õhtuni netita, andis see võimaluse segamatult oma pildihunnikuga tegeleda – kes teab, millal ma sellega muidu üldse ühele poole saanud oleks.

Neljapäevahommikune start Pärnust:

Esimesena tegime peatuse üldsegi mitte plaanis olevas Kirna mõisas, sest ema olevat sinna ammu minna tahtnud. Istusime siis ka erinevatel pinkidel, mis kõik peaksid tervisele hullult hästi mõjuma. Muuseas oli seal üks tore kass, kes ennast Mehe sülle pressis, mis siis, et lapse kõrval eriti ruumi polnud:

Esimene plaanipärane peatus oli Roosna-Allikul, reisiplaani sai see minu algatusel – tahtsin nimelt näha, kust see Pärnu jõgi siis õieti algab. Ma ei tea, kas ma lootsin silte ja teerada, mis tolle allikani viiks, aga sildid näitasid valesti ning kohale jõudsime ainult tänu lahkete kohalike juhatusele – üks proua tuli meiega päris pikalt kaasa, et metsavahele kaduv võssakasvanud rajaots kätte näidata. Kummikud oleks kohased olnud, varbavaheplätudega oli kohati nii libe, et täitsa ohtlik. Aga metsas oli sellest hoolimata mõnus, allika nägime ära, süda on rahul. Ja sõbralik proua lasi meil tagasi jõudes porised jalad ka aiavoolikust üle.

Muideks, mis värk sellega on, et nii mina kui Mees mäletame kooliajast selgesti, et Pärnu jõgi on oma 144 km-ga Eesti pikim, aga nüüd lugesin, et hoopis Võhandu ja 162 km?

Väljasõit

Jõudsime eile õhtul lõpuks Haidele külla (plaanid olid põhimõtteliselt juba ammu, aga meie plaanid teadagi alati venivad 😀 ) – et lõppema hakkavat suve ära kasutada, natuke grillida ja saunas käia. Tegelikkuses nägi see välja muidugi nii, et meie jutlesime toas, kuniks liha väljas grillis ja ennast “iseenesest” tuppa tõi ning saunas käisid ainult mehed – seda poole ööni, nii et Meest ma õhtu teise poole jooksul praktiliselt ei näinudki.

Täna hommikul avastasin, et ma ei teinud mitte ühtegi fotot. Mitte ühtegi! Mõtted olid ilmselt mujal, kogu aeg sai muudkui juttu räägitud, laps tegutses omaette. Muuseas lõhkus Haidel mingi teleka juhtme ära – väike paharett.

Tartus on mõnus elada, aga nii tore oli natukeseks veel väiksemas linnas olla. Mulle väikelinna elu täitsa meeldiks, ma arvan, aga sellegipoolest ei lähe me vist Tartust niipea kuskile.

Lisaboonustena avastasin, et Plikal on kaheksas hammas pea välja pistnud (see on see Jõgeva õhk, ma ütlen!) ning täna hommikul ei jõudnudki piletimüüja meieni (ise ka ometi otsima ei lähe, eks), nii et säästsime paugust 68 krooni. Sweet!

Ahjaa, tagasiteel tuli veel rongis meelde, et ristimise pildid, mis ma Haide jaoks mälupulgale tõmbasin, jäid ka andmata – tassisin pulga sama targalt koju tagasi. Mu mälu pole vist enam see, mis vanasti 😛 Aga noh, järgmine kord siis.

Kodu, kallis kodu

Me polegi vist Plikaga nii pikalt järjest kodust ära olnud – Londonis olime kaheksa päeva, nüüd sama kaua Pärnus + kaks päeva tuuritasime veel Eesti peal ringi.

Puhkus oli mõnus, väga mõnus. Aga ah kui hea oli koju jõuda. Pole paremat kohta kui kodu.

Fotosid ja muljeid on mitme mälukaardi jagu. Täna olen liiga väsinud, aga miski hetk kirjutan kindlasti pikemalt.

Scroll to Top