Ostsime täna turult mustikaid. Tuli meelde Londoni aeg, kus igas kohvikus müüdi muffineid, sealhulgas kindlasti ka mustikamuffineid. Tuli isu. Otsisin retsepti. Küpsetasin valmis. Sõime ära. Seda kõike umbes-täpselt ühe tunni jooksul.
Järgmine kord teeks vähemalt kaks portsu (selle retsepti kogustega sain kõigest seitse muffinit) – siis saaks ehk isu ka täis süüa. Praegu tahaks veel, veel, veel!
Ahjaa, pilti ei jõudnud teha. Said enne otsa.
Avastasin just, et ühe mu suure lemmiku Louise Bagshawe’i “Passion“ (tema viimane raamat – ainus, mida mul veel pole) tuleb 20. augustil lõpuks normaalses mõõdus ja odava paperbackina välja. Postikulu oli ainult £1, ei viitsinud isegi kedagi paluma hakata, et ta mulle tooks, tellisin koju. Nillisin seda juba mai lõpus Londonis, aga mulle ei meeldi suure formaadiga raamatud – hind oli ka krõbe, nii et hoidsin ennast toona tagasi.
Augusti lõpuks olen selle tõenäoliselt ammu unustanud. Küll on siis meeldiv üllatus, kui pakiteade postkasti potsatab. Ei jõua ära oodata!
Siiralt teie
Tikker
Raamatumaniakk
Vanasti oli mul kombeks nuriseda (vähemalt mõttes) selle üle, et sündisin nii hilja – sain ju iseseisvaks ja täiskasvanuks just buumiajal. Kadestasin neid, kes olid minust nii palju vanemad, et olid suutnud võtta eluasemelaenu enne, kui hinnad metsikult tõusma hakkasid – kelle laenumakse õige pea järsku naeruväärselt väike tundus ning soetatud kodu näis justkui poolmuidu saadud.
Kui ma sain natuke vanemaks, kadestasin lisaks veel neid, kes olid Eesti Vabariigi tuleku ajal piisavalt vanad ja kogenud, et uue aja alguses kergesti raha teha. Tundus, et minu jaoks on kõik võimalused mööda läinud ning tulevik paistis tume: mul polnud piisavalt tasuvat tööd, et oma kodu soetamisele üldse mõelda – ja isegi kui oleks olnud, tundus ainus võimalus oma kodu saamiseks olevat 30-aastane laenuorjus.
Ega ma toona oma kodust eriti kaugemale ei mõelnudki – see on ju ikka iga inimese esimene vajadus ja suurim soov.
Ma mõtlen viimasel ajal tihti: aga mis siis, kui mul oleks tol hetkel olnud hea töökoht? Kas ma oleksin läinud sama teed, mis nii paljud? Kas ma oleksin osanud ette näha, et majanduse õitseng ei kesta igavesti? Et palgad ei tõuse igavesti? Et võib tulla kriis? Praegu tundub see küll nii iseenesestmõistetav – miski ei saa olla igavene. Aga tagantjärele, kui tagajärjed juba käes, on ju nii hea targutada. Kas ma ikka oleks selle peale juba siis tulnud?
Teate, ma kahtlen selles sügavalt. Ma olin nii noor, ma ei mõelnud sellistele asjadele. Ma lihtsalt elasin üürikorteris oma noort muretut peost suhu elu. Kirusin vahel majandust, mis paistis nii ebaõiglane, kuid enamiku ajast ma lihtsalt noile asjadele ei mõelnud, sest vahendeid polnud nagunii.
Nüüd, tagantjärele, oskan ma vaid kergendunult ohata ja tänada. Tänada jumalat selle eest, et ma olin siis veel nii noor ja loll ning et mul polnudki vahendeid, mida ma oleksin võinud oma nooruses ja lolluses kergekäeliselt ja pikemalt mõtlemata ära kasutada. Ma ju tunnen ennast, palju otsusi sai (saab 🙂 ) tehtud impulsiivselt, hetketujust tingituna.
Ma olen hakanud uudiseid lugema. Vähemalt uudiste pealkirju 😀 Sisu loen kindlasti alla poole kõigest, mis kirjutatakse, aga asi seegi. See on kodus istumise tulemus – kui ma ei viitsi parasjagu midagi asjalikku teha ja on vabam hetk, istun ikka arvutis. Uudiste lugemine on vähemalt mingil määral hariv meelelahutus.
Mida rohkem ma loen, seda tänulikum ma olen. Samas tunnen ma ennast ka järjest lollimana. Mind pole poliitika ega majandus kunagi suuremat huvitanud, need on mu meelest igavad. Aga praegu, kus ma loen valikuliselt uudiseid ja nende kommentaare – ma pean tõdema, et ma ei saa paljust aru. Ma ei oska näha suurt plaani ja seoseid asjade vahel. Ma ei oska näha, mis mille tagajärjel toimus. Põhiliselt kõik praegu kurdavad ja siunavad või tänitavad, et see oli ju ette näha. Süüdistatakse absoluutselt kõiki: (teisi) inimesi, valitsust, panku, keda iganes.
Ma muudkui loen ja loen, igaühe argumentides tundub olevat mingi tõde. Argumentides, mis on sageli üksteisele täiesti vastukäivad. Ja lõpuks jõuan ma järeldusele, et ma ei julge mitte midagi arvata – ma ei tea midagi majandusest, ma ei tea midagi poliitikast. Ma ei tea, kellel on õigus. Ma ei tea, kes on süüdi.
Ma pean ennast intelligentseks inimeseks. Ma arvan endast kohe üpris hästi. Hoolimata sellest, et on nii palju asju, mis mind ei huvita ja millest ma midagi ei tea. Ma olen seni leidnud, et polegi vaja teada.
Aga vaadates seda, mis ümberringi toimub, jõuan ma järjest enam selleni, et oleks vaja teada. Et mul oleks vaja olla mitmeski valdkonnas hoopis palju haritum. Et näha suurt pilti ja teha tulevikus arukamaid otsuseid. Ma jõuan järjest rohkem järeldusele, et igaüks on oma õnne sepp. Igaüks on oma otsuste eest vastutav. Jah, ümberringi toimuv mõjutab meid, aga otsustajaks oleme ikkagi me ise.
Niisiis ma üritan ennast nüüd harida. Ma ei tea, kui hästi see mul õnnestub, aga ma annan oma parima.
Igal juhul tundub mulle, et hoolimata oma vähestest teadmistest olulistes valdkondades olen ma siiski õigel teel – osalt tänu juhusele, osalt tänu oma tõekspidamistele. Nii olen ma hetkel suhteliselt noor, natuke targem, natuke ettevaatlikum ja suhteliselt võlavaba (see õppelaenu 15k mind kuigivõrd ei kõiguta). Seega on kõik teed valla. Kõik olulised otsused on alles ees.
Elu tundub nii suur ja põnev väljakutse. Ma kavatsen sellest parima võtta.
Ei, mul pole teile midagi asjalikku öelda. Postituse pealkiri on Plika viimane hüüdnimi, mis hetkel 75% ajast kasutuses on. Ülejäänud aja on ta endiselt Mõmmi. Nii need nimed tulevad ja lähevad. Miks kägulind? Ausõna, ei tea. Aga jäi külge.
Tegelikult tahtsin öelda ainult seda, et ei ole võimalik ette kujutada tunnet, kui sa vaatad oma väikest magavat last, kes on ennast suures voodis läbi une tekihunniku peale magama nihverdanud. Kui sa tõstad ta tagasi voodi keskele, paned talle teki peale, annad musi ja… See ongi maailma kõige parem tunne. Üks nendest. Ja sellest ei saa mitte kuidagi enne aru saada, kui ükskord ise ema oled.
Noil harvadel öödel, kui ma Mehega koos ei maga, on Plika alati terve öö minu voodis. Ruumi on ju küllaga, üksi magada on nii… Üksik 🙂
Kellele meist ei meeldiks muinasjutud? Mõned on kohe eriti head.
Frances Hodgson Burnett on olnud läbi aegade (paljude teiste kõrval) mu lemmikkirjanike listis. Tema raamatud on lihtsalt nii nõiduslikult head – meeldisid mulle ühtviisi nii lapsena kui praegu.
Mäletan, et mul seisis väiksena tükk aega kodus raamaturiiulis “Väike lord Fauntleroy” ja ma olin miskipärast täiesti kindel, et see on üks väga igav raamat. Siis avastasin ma raamatukogu lastekirjanduse riiulitel tuhnides “Salaaia“, millest täielikku vaimustusse sattusin, ja suur oli mu rõõm, kui hiljem oma raamaturiiulilt tuttava autori avastasin ning välja tuli, et too pealtnäha igav raamat oli tegelikult üks parimaid, mis mu riiulis üldse leidus.
No ja siis tuli “Väike printsess“. Ja veidi hiljem “Kahe väikese palveränduri teekond“. Mõlemad täpselt sama maagiliselt head kui eelmisedki kaks. Need õnnestus mul veel poest saada. Aga “Salaaed” oli ammu läbi müüdud. Laenasin seda kordi raamatukogust ja vist ka Mariselt ning olin lapsikult rõõmus, kui mul see ülikooliajal kasutatuna endale muretseda õnnestus. Olin sama lapsikult rõõmus, kui veel hiljem endale ka kõik ülejäänud eesti keeles ilmunud raamatud ostsin – “Kadunud prints“, “Homse koit” ja “Valge rahvas” olid ka väga head, ehk küll mitte nii maagilised, kui nood esimesed neli. Neid olen vaid korra lugenud, peakski üle lugema.
Igal juhul tulid Burnetti raamatud mulle täna miskipärast meelde, nii lugesin päeval aias võrkkiiges kiikudes läbi Fauntleroy ja õhtusöögi kõrvale palverändurid. Mõnus lihtne lastekirjandus, nii 150 lk kandis, läheb ludinal. Seda enam ludinal, et kõik need raamatud on mul praktiliselt peas.
Neis lihtsalt on see sõnulseletamatu võlu, mis paneb iga paari aasta tagant uuesti lugema. Loodan, et Plikale saab Burnetti looming meeldima sama palju kui mulle 🙂