Viimased kolm päeva sai Võrumaa metsasügavuses puhatud, poole ööni vigvamis siidrit joodud, meeletus koguses grillitud, väljas päikese käes tugitoolis peesitatud ja tundide tundide kaupa raamatut loetud, rabas sumbatud, soojärvel paadiga sõidetud ja miljoneid sääski tapetud. Sihuke jaan siis seekord. Nüüdseks tagasi tsivilisatsioonis 🙂
Tänane päev oli nii ilus ja kõik kukkus nii hästi välja, et suisa rõõm kohe.
Aga lugu algas tegelikult juba eile õhtul, kui Vaska siia jõudis.
Kõigepealt saadeti päev ära, nagu igal õhtul. Siis läks Plika tuttu.
Vaska käis päikeseloojangus aeda pildistamas:
Ja Meest, kes oli lõpuks vikati ära parandanud ja hilisõhtuni niitis ning riisus, sest aed pidi külaliste tulekuks ikka korda saama. Etteruttavalt võib ära öelda. et väljas oli liiga märg, seega grillimisplaanid ei teostunud ning aias ei käinud keegi 😛
Salat oli plaanis küll õhtul valmis teha, aga mõtteks see jäigi. Selle asemel tegime süüa, jõime siidrit, rääkisime Vaska USA-seiklustest ja minu pulmaplaanidest ning saime magama alles peale ühte. Plika aitas üldisele elevusele omalt poolt kaasa sellega, et oksendas ülielegantselt meie voodisse kogu oma mao sisu (süüdistan vähest krooksumist ja liigset nihverdamist), nii et pidin voodipesu vahetama ja kattemadratsi ära võtma. Vähemalt oli sellest reaalne kasu – rikutud said ainult lina ja madratsi ümbris (mõlemad pestavad), kattemadratsi sisu ja suur madrats jäid puutumata.
Täna hommikul nägi meie elamine välja, nagu sellest oleks kaos üle käinud. Õnneks jõudis Mehe perekond suhteliselt varakult kohale, nii et Mehe, tema ema ja Vaska ühendjõudude tulemusel sai salat peaaegu valmis ja kõik vajalik tehtud.
Lapsed lõbutsesid samal ajal madratsirulli sees ronides:
Kirikusse jõudsid ristiemad varem kui meie, hiljaks me õnneks ei jäänud. Ahhaa, ristivanemad, aga miks just nemad, on mult küsitud. Pärast mõningat mõtlemist jõudsime järeldusele, et ei ole mõtet kedagi sellepärast spetsiaalselt leeri saatma hakata, seega valisime oma sõprusringkonnast inimesed, kes olid juba leeritatud-ristitud ning ühtlasi ka Plikaga head sõbrad. Sestap oli valik lihtne ja ainuvõimalik – Kessu ja Haide 🙂
Ristimistalitus ise oli mõnusalt väike ja tore ja pühalik… Ja üleüldse on ikka ütlemata hea meel, et me just Maarja kirikusse sattusime, seal on tõeliselt mõnus ja hea tunne.
Plika, kes polnud suure inimsumma tõttu silmatäitki maganud, pidas terve talituse aja ilusti vastu (jutustas küll omas keeles nii, et kirikuõpetaja pidi teda kohati üle rääkima) ning vajus magama niipea, kui saalist välja astusime:
Siis läksime tagasi koju, kus Plika magusasti edasi magas, sel ajal kui Mehe perekond aitas tal salatitega ühele poole saada ja minu ema muid vajalikke asju toimetas, nii et mina sain lihtsalt valges kleidis ringi hõljuda, et täiesti kasutu ja ilus olla 😛
Vaska, kel olid vahepeal omad käigud, jõudis ka meile tagasi, pildistas veel lilli ja loomi ja inimesi:
Ja siis me tegime koos pilti. Et kontrasti suurendada, panin kontsad ka alla 😛
Selleks ajaks, kui pidulaud valmis, otsustas ka Plika üles ärgata:
Muuseas avastas ta eile raamaturiiulid ja on nüüd suur kirjandushuviline:
Lõbu oli laialt, sest kõik tegelesid temaga:
Vanaema sussi oli niiii hea näppida:
Ja vanaisaga oli lihtsalt hea mängida:
Nii et kõik kukkus paremini välja, kui oleks osanud lootagi ja tõeliselt tore päev oli 🙂
Plika sai muuseas igasugu vahvaid kinke, aga ma ei jõua neid praegu pildistama hakata, sest läheme sõitu – Piia tähistab maal hommikust saati oma värsket kõrgharitust ja me tahaks ka lõpuks natukeseks sinna jõuda.
…õigemini kingituse 🙂
Kratt tegi mulle märkmiku (ta just hiljuti kirjutas, kuidas ta neid nikerdab)! Tänutäheks selle eest, et leidsin talle Camdenist kõrvarõngad, mida ta otsis – no kui nüüd kaugemale minevikku minna, siis mina olin just rõõmus, kui seda kõrvarõngaste postitust nägin, sest arvasin kohe, et Camdenis võiks taolist kraami olla ja minu jaoks oli see hea viis tänada teda tablettide eest, mis ta mulle kunagi saatis.
Nii me siis üksteist täname 😀
Aga märkmikule on juba kasutusplaan olemas – igas korralikus pulmas peab olema külalisteraamat. See sobib oivaliselt!
Taas kord saab öelda: küll on tore, kui inimesed on ilusad ja head 🙂
Eile oli jälle üks tore päev, kus sai rõõmustada Tähtveres elamise ja mõnusate naabrite üle.
Kõik sai alguse sellest, et ma helistasin õhtupoolikul linnast tulles Kessule ja pakkusin, et võin talle fotod ära tuua, mis mul juba mõnda aega mälupulgal ootavad. Nii ma siis läksingi alustuseks Kessu poole.
Aga siis, kui Kessu plika oli õhtusöögi lõpetanud, leiti, et on tarvis poodi minna. Mul tuli meelde, et meie külmkapp on ka suht tühi. Nii me siis liikusime viiekesi Selveri poole, tee peal saatjaiks naljad Tauno ja kahe naise ning käru kohta:
Pärast edukat poodlemist läks Tauno koju ja Kessu tuli plikaga meile külla. Lapsed said meie hirmsasti segamini elamises rõõmsalt ringi tuulata ja meie jäätisekokteili juua.
Nojaa, aga kuna Taunol oli tulnud isu grillida, siis käsutas Kessu meid koju minnes tunni-paari pärast enda juurde tagasi. Ja pangu ma aga Plikale soojemad riided selga, saab liivakastis nihverdada. Ega’s sihukestele nõudmistele ei saa vastu panna:
Kui Mees üheksast töö lõpetas, ühines temagi meiega. Selleks hetkeks oli kilo liha, mida esialgu nii palju tundus, saladuslikul kombel haihtunud ning ka õllevarud, mida paistis olevat piisavas koguses, kuidagi kokku kuivanud. Nii pakkusime me Mehega ennast lahkesti vabatahtlikena välja ja kihutasime tagasi Selverisse, et ikka enne kümmet kesvamärjuke kätte saada. Tagamõte oli meil muidugi ka – lootsime, et kärutame Plika ilusti magama.
Nojaa, magama ta jäi. Umbes-täpselt nii kauaks, kuni me tagasi jõudsime ja maha istuda saime. Siis tuli kärust viuviuviu ja enam ei aidanud miskit. Laps oli keskööni üleval, misjärel me alla andsime ja ennast kodu poole asutasime. Aga söödud-joodud-juteldud oli selleks ajaks nagunii piisavalt.
Hirmus mõnus on niiviisi edasi-tagasi toimetada, kui ainult üheksa maja on vahel.
Ja nii soe oli eile öösel, niiii soe. Isegi mina, vana külmavares, mõnulesin täiega.
Kessu kirjutab ka.
Väljas sajab hetkel sellist padukat, millisega käru õue panna küll ei taha – vihmakile katab ju ainult lahtise osa kärust. Aga juhtumisi on meil köögi-, garaaži-, keldri- ja aiaukse vahel selline mõnus väike koridor, nii et käru saab ilusti lahtise aiaukse ette jätta. Hundid söönud, lambad terved – Plika lõunauinak on värskes õhus, käru jääb kuivaks ja mina saan rahulikult toimetada.
Kas ma olen ikka piisavalt tihti maininud, kui hunnitu vedamine see on, et me saame elada aiaga majas? Jaa, üleval on naaber küll, aga teda pole praktiliselt ei näha ega kuulda. Täitsa oma maja tunne on.