Kessu ja Tauno eeskujul.
Kui Mees eile õhtul kell pool kuus koju jõudis, olid meil mõlemal kõhud jube tühjad, aga ideed ja viitsimine söögitegemiseks puudusid. Kuna meie laps õnneks veel nii aktiivne pole (ja tol hetkel polnud teda kellegi hoolde jätta nagunii), pakkisime ta turvatooli ja jalutasime Žen Ženi.
Sõime ka krõbe-pehmet kana ja kevadrulle, lisaks muxü nuudleid. Kõht sai ääreni täis ja meel ütlemata hea.
Teinekordki!
Plika jäi just iseseisvalt tegelustekile magama – sehkendas seal, väsis ära ja vajus unne. Ilus! Loodetavasti juhtub seda edaspidigi 😛
Mul on nüüd kauss, mis mahutab viis kilo apelsine ja ühe lepatriinu 😀
Aga üleüldiselt on äärmiselt mõnus tõdeda, et on inimesi, keda ma võingi näha ainult korra aasta-kahe jooksul – võõristust ei teki ja juttu jätkub nõrkemiseni. Terveks päevaks kohe 😛
Mees tegi minu soovil liitri jäätisekokteili, teatas siis, et tema seda nagunii ei taha, sest kõht on liiga täis, ning kiirustas sõbra arvutit parandama (oli juba niigi lubatust pea kaks tundi hilisemaks jäänud, sest jõudsime hilja koju ja söögitegemine võttis aega).
No aga mul on ju ka kõht täis! Jäätisekokteil on imehea, aga terve liiter pärast ahjus küpsetatud liha-kartulit-porgandit-kaalikat ja kurgi-tomati-redise salatit… Minu kõhuviirusest tuleneva isutuse tagajärjel kokku kahanenud maole…
Hirmus lugu, tõepoolest 😛
Aga küll ma hakkama saan. Hüva kraami ei või ometigi raisku lasta!
Kõigepealt: käisime arstil. 4 kuud ja 19 päeva – 7,02 kg ja 66 cm 🙂
Kaalu-pikkuse kõvera järgi olevat kaalu liiga vähe juurde tulnud, arst soovitas hakata lisatoitu juurde pakkuma. Ma ise küll ei arva, et Plika liiga vähe kaaluks, aga lisatoiduga tuleb viiendal kuul ju nagunii harjutama hakata, nii et eks me siis hakka varsti poolt porgandit hautama 😉
Järgmine arstiaeg on täpselt poole aasta sünnipäeval.
Õhtul oli lusikatseremoonia. Ma pole kunagi ühes kohas korraga nii palju väikeseid lapsi näinud! Plika oli otse loomulikult kõige armsam 😛
Üleüldiselt tuli heldimuspisar silma, et ma olen just tartlane ja võin uhkusega raekotta lusika järele minna ning linnapeaga pilti teha – Pärnus ja Tallinnas oleks ilmselt mõnel õhtul pärast tseremooniat pimeduskatte all lusika järele hiilinud, et mind ometigi SELLISES kohas ei nähtaks.
Okei, see oli nüüd arusaadavalt kunstiline liialdus, aga tseremooniale poleks nois linnades igal juhul läinud, pildistamisest rääkimata.
Eks me siis nüüd ootame seda pilti. Ei mäleta ainult täpselt, mis ajast neid kätte sai.
Üritasin lusikast ka pilti teha, aga ei tulnud head – las siis jääda, ei viitsi rohkem klõpsida.
Käisime pärast tseremooniat Creppis söömas. Katsil oli õigus – nende salatid ON suured. Ma ei jõudnud enda oma äragi süüa (aga mu isu pole noil päevil veel täielikult taastunud, sellepärast ehk) – Mehele ei valmistanud ka minu salati ära söömine mingeid probleeme.
Hiljem ägisesime kumbki oma magustoidu taga – mina sellepärast, et ei jõudnud süüa, tema sellepärast, et nii hea oli. Tähendab, minul oli ka hea – vaniljejäätis maasika toormoosiga – aga kõht oli lihtsalt niiii täis. Ma vist polekski magustoitu võtnud, aga kui Mees nägi pannkooki oma kolme lemmiku – banaani, šokolaadi ja mandlitega – ei saanud ta seda ometi söömata jätta ja kuidas ta siis üksi…
Pärast õgardlust ei viitsinud me ometigi pimedas jala koju veereda, kasutasime hoopis Runni ära ja võtsime ühtlasi Piia skänneri auto peale – tahtsin seda juba mõni aeg tagasi laenata. Saan nüüd mõned ägedamad lapsepõlvepildid sisse skännida, ammu olen seda teha tahtnud. Eks ma mõne aja pärast siis näita teilegi 😉