67.90 maksvad imepeened kollased kummikud. Kessul ja Mehel on samasugused 😛
Esialgu lumikellukestena tuvastatud lilled osutusid lähemal vaatlusel hoopis märtsikellukesteks. Pildid said natuke üle valgustatud…
Krookused? Minu viimane kokkupuude kevadlilledega oma aias oli nii umbes 6-aastaselt. Mälestused on veidi tuhmunud 😛
Kessu ja Tauno eeskujul.
Kui Mees eile õhtul kell pool kuus koju jõudis, olid meil mõlemal kõhud jube tühjad, aga ideed ja viitsimine söögitegemiseks puudusid. Kuna meie laps õnneks veel nii aktiivne pole (ja tol hetkel polnud teda kellegi hoolde jätta nagunii), pakkisime ta turvatooli ja jalutasime Žen Ženi.
Sõime ka krõbe-pehmet kana ja kevadrulle, lisaks muxü nuudleid. Kõht sai ääreni täis ja meel ütlemata hea.
Teinekordki!
Plika jäi just iseseisvalt tegelustekile magama – sehkendas seal, väsis ära ja vajus unne. Ilus! Loodetavasti juhtub seda edaspidigi 😛
Mul on nüüd kauss, mis mahutab viis kilo apelsine ja ühe lepatriinu 😀
Aga üleüldiselt on äärmiselt mõnus tõdeda, et on inimesi, keda ma võingi näha ainult korra aasta-kahe jooksul – võõristust ei teki ja juttu jätkub nõrkemiseni. Terveks päevaks kohe 😛
Mees tegi minu soovil liitri jäätisekokteili, teatas siis, et tema seda nagunii ei taha, sest kõht on liiga täis, ning kiirustas sõbra arvutit parandama (oli juba niigi lubatust pea kaks tundi hilisemaks jäänud, sest jõudsime hilja koju ja söögitegemine võttis aega).
No aga mul on ju ka kõht täis! Jäätisekokteil on imehea, aga terve liiter pärast ahjus küpsetatud liha-kartulit-porgandit-kaalikat ja kurgi-tomati-redise salatit… Minu kõhuviirusest tuleneva isutuse tagajärjel kokku kahanenud maole…
Hirmus lugu, tõepoolest 😛
Aga küll ma hakkama saan. Hüva kraami ei või ometigi raisku lasta!