rõõm

Võib ju võtta nii, et me käime Pärnus puhkamas, eks? 😉

Kõigepealt olime eile tavalisest kauem üleval (saime nii poole kahest või kahest magama). Selle tagajärjel magasin mina täna veerand üheteistkümneni (Mees ja Plika tõusid juba enne üheksat).

Pärast poole päevani kestnud hommikumantlis luuserdamist toppisime ennast lõpuks riidesse ja läksime jalutama, et laps ikka oma värske õhu normi kätte saaks.

Hiljem kodus lõunasöök, siis niisama äraolemine, siis õhtusöök ja siis jälle niisama äraolemine. Nii see päevake läbi saigi 🙂

Okei, ma pean tunnistama, Mees on minust tunduvalt tublim olnud – peale varase ärkamise olid temal ka hommikust saati riided seljas (mina olin see hommikumantlilohe) ning isegi poodidesse jõudsid nad emaga õhtupoolikul – Mees tahtis ema autoga sõitmist proovida, mina jäin lapsega koju.

Plika ei väsi mind meeldivalt üllatamast – ta peab ennast lihtsalt nii hästi üleval! Eks oma osa ole muidugi nii selles, et ta on juba natuke vanem, kui ka selles, et siinsed näod ja keskkond hakkavad talle juba tuttavamaks saama.

Igal juhul on ta olnud enamik ajast paras rõõmupallike – muudkui seletab ja laliseb omaette, naeratab laialt, istub meie söögiaegadel viisakalt turvatooliga laua ääres ja kõristab oma lambukestega, laseb vanaisal ennast väikse kõdi ja lollide nägudega naerutada… Vahel muidugi on väsinud ja viu-viu ka, aga seda kindlasti mitte rohkem, kui kodus olles, pigem isegi vähem. Isegi õhtul mängis tükk aega omaette lambukestega ja rääkis vanaemaga juttu, ei mingit virinat ja kussutamist. Kui ma ta lõpuks voodisse panin, magas praktiliselt minutiga.

Pildi peal on hetk tänasest õhtust, kui Plika vanaemaga telekat vaatas.

Lisaks päikesele, mõnusale hommikule ja headele uudistele oli meil õhtul veel huvitavat tegemist – käisime vanemuises Nerva ja Tauno Kangro näituse avamisel (mis oli mulle muuseas heaks põhjuseks end ometi veidike üles lüüa – seelikut, kontsi ja suuri kõrvarõngaid kanda – vägagi teretulnud nähtus mu praeguses elus).

Nerva hakkas mulle meeldima juba siis, kui Antti meiega Coldharbour Lane’il elas ja tema postkaarte seintele kleepis. No ja siis, kui Charlotte’i kohvikus juunis näitus tehti, armusin lõplikult.

Nüüdseks olen paaril näitusel ja galeriis käinuna tema töid originaalis päris palju näinud, lisaks veel kõik ülejäänud, mis kodulehel väljas (jajah, ma olen tõepoolest need kõik läbi vaadanud). Tänasel näitusel oli ka uusi selle aasta töid, mida esimest korda nägin ja nii mõnessegi kohe armusin. Näiteks see ja see.

No ja vanematest piltidest see ja see ja see ja see… Oeh. Millal ma ükskord rikkaks saan?

Ma alguses plaanisin küll print screeni kasutada, et blogisse pildid panna, aga siis otsustasin, et ikka ei tee seda – ühest küljest oleks nagu tasuta reklaam, mille vastu ei saa ometi kellelgi miskit olla, teisest küljest on lihtne salvestamine ikkagi põhjusega keelatud ja kuna ma pole luba küsinud, siis jäägu lihtsalt lingid. Aga vaadake kindlasti!

Muidu oli igati tore ja Plika pidas ennast esinduslikult üleval – oli mul alguses mõnda aega linas, siis mõnda aega Mehe süles, siis sai kõrvalruumis tissi ja magas natuke oma vankrikotis ning siis oligi aeg ära minna. Lõpuks sai üleväsimus küll võitu, nii et ta nuttis meie riiete selga panemise ajast kuni koduni välja, aga õnneks oli teekond lühike ning meil õnnestus ta siiski täiesti sündsa aja jooksul maha rahustada – magab sügavalt miskine üheksast saati. Näis, millal esimest korda ärkab 🙂

Kui see laps ennast edaspidigi üritustel nii hästi üleval peaks, siis käiks kohe hulgim. Ega muidu ju ei teagi, tuleb proovida!

Nii et igati tore ja tegus päev oli, tuleks neid aga rohkem. Ja see päike, et seda veel nädalateks jätkuks! 🙂