rõõm

Suurepärased uudised

Minu pühapäeva õhtul saadetud kirja peale helistati eile pensioniametist ja käisin täna nendega rääkimas.

Tuli välja, et kõik on täiesti korras, ainult et esiteks oli vaja mu Londoni viimast palgalehte (mida klienditeeninduses toona küsida ei osatud, sest selliseid juhtumeid praktiliselt pole ning neil puudub arusaadavalt kogemus taolisteks asjadeks vajaliku paberimajanduse kohta) ning teiseks oli neid segadusse ajanud see, et tööandja kirja kohaselt lõppes mu töösuhe alles novembri teises pooles (nagu varem korduvalt mainitud, jäi mul lahkumisavalduse saatmine pool kuud hiljaks).

Niisiis – kuna novembris sain UK tööandjalt viimased rahad, siis vanemahüvitis tuleb alates detsembri eest ja seda makstakse kahes osas – tavalisel kuupäeval Eestis teenitu põhjal arvutatud osa ja mingil hilisemal kuupäeval Londoni tööstaaži järgi arvutatud osa. Tegid mu viimasest payslipist koopia, lasid täita ankeedi, kus kinnitasin, et elan nüüd püsivalt Eestis, kirjutasin avalduse, et olen järgmisel kuul toimuvatest tasaarveldustest teadlik… Ja nagu ma aru sain, siis mõlema tööandja kirjad ja viimane palgaleht on piisavaks tõestuseks, ei peagi hakkama midagi täiendavat kuskilt järele pärima. Mul olid muidugi igaks juhuks absoluutselt kõik Londoni palgalehed kaasas (ja kuna mulle maksti 2008 jaanuarini kord nädalas, alles pärast seda kord kuus, oli neid ikka paras patakas), aga neid ei tahetud isegi näha – tööandja kirjadest piisas.

Ma ei julge muidugi enne lõplikult hõisata, kui raha päriselt arvel on (midagi pidi juba see kuu tulema ja märtsi rahadega tehakse lõplik tasaarveldus – see jaanuari lõpus saadud summa oli ka novembri eest makstud, mille eest ma saama ei pidanudki, aga selle asemel saan lapsehooldustasu jne jne jne), aga praegu tundub küll, et kõik on kõige paremas korras.

Ja Tartu pensioniametiga on mul tõepoolest ainult kõige positiivsemad kogemused – klienditeenindaja, kellega novembrist saadik kolm korda jõudsin suhelda, oli väga sõbralik ja abivalmis, samamoodi nüüd juhataja asetäitja (oli vist) – meeldiv noor naine, kes mulle ilusti kõik ära seletas ja ankeeti täita ning avaldust kirjutada aitas. Sellest rääkimata, et minu õhtul kirjutatud kirja peale helistati juba järgmisel hommikul kell pool kümme – tõeliselt kiiduväärt kiirus 🙂

Tähistasin häid uudiseid sellega, et ostsin peale piima ja või ka jogurtit, kohukesi ja šokolaadi – viimased kolm olid muide kõik soodushinnaga 😉 Sellised väikesed rõõmud siis nii kaua, kuni raha päriselt arvel on ja ma olen 100% kindel, et kõik on jonksus. siis… Siis võin minna ja need kingad ära osta 🙂

Ma olen kindel, et nüüd leiab Mees endale ka varsti töö, sest head asjad kipuvad ikka käsikäes käima!

Need võrratud talveilmad

Pole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul selle peale, et päike paistab. Pole midagi mõnusamat, kui tulla duši alt välja ning tunda kohvilõhna… Ja näha päikest. Ja süüa hommikust, kogu perekond laua ümber (jajaa, Plika ka – küll meist natuke madalamal, turvatoolis).

Et seda päikest veel kauaks jätkuks!

Ilusast elust

Eelmise postituse jätkuks tahaks kohe veelkord ära mainida, kui rahul ma eluga tegelikult olen.

Mul on armastav perekond ja palju häid sõpru, kes on kõik hea tervise juures ja kellel läheb hästi. Mul on tõeliselt hea mees, kes teeb kõike seda, mida eelmises postituses mainisin ja rohkemgi veel, ning maailma armsaim laps. Mul on kõige armsam pisike kodu, mille me oleme oma säästliku elu võimaluste piires (veidikese abiga minu emalt) suurepäraselt sisustanud ning mis asub super kohas. Elame hetkel küll võlgu, sest minu vanemahüvitisega on probleemid ja Mehel pole veel tööd (tegelikult midagi nagu sai, aga see on mõeldud lisatööna ja hakkab reaalselt alles märtsis pihta, nii et sissetulekut sealt niipea loota pole), aga meil on siiski krediitkaart, mida kasutada ning inimesi, kelle käest laenata – ja ma olen kindel, et Mees leiab varsti korraliku töö ning minu probleemid saavad lõpuks lahendatud, nii et tuleb lihtsalt kannatust varuda ja seni võimalikult palju kokku hoida. Kokkuhoidlikult elamine tekitab ju tegelikult sügavat rahulolu – näe, me suutsime nii vähese rahaga hakkama saada!

Ühesõnaga kõik on terved, kodu on armastust täis, katus on pea kohal, söök on laual ja lähedased on vajadusel alati valmis igakülgselt abistama. Mida hing veel ihata võiks?

Ja ometigi kirjutan ma paha tuju puhul nii tihti hoopis sellest, kui vähe ma oma sõpru näen, sest nad elavad enamikus teistes linnades, kuidas mu mees ei viitsi teha seda, teist ja kolmandat ning tahab kogu aeg väljas joomas käia, kuidas mu laps nutab õhtuti liiga palju, kuidas meie korter on nii väike, et midagi ei mahu ära, et selle üür on majanduslangust ja hetkel pakutavate üürikate hindu arvestades liiga kõrge ning asukoht pole enamike sõprade Karlovas elamise ja normaalsete (loe: odavate) poodide läheduse puudumise tõttu sugugi nii super, et mul on kõrini sellest pidevast meeletust kokkuhoiust ja tööturu seis on nii s*tt, et pole lootagi millegi normaalse leidmist.

Ma pean seda puuviljakausikest meeles pidama, kui paha tuju ligi hiilida ähvardab 🙂 Ja ma siiralt loodan, et ma pole siin blogis ennast välja elades teile sellist muljet jätnud, nagu ma ainult vingukski kogu aeg ja ei oskaks kunagi millegi eest tänulik olla.

Ma kirjutasin just pensioniametile kirja valmis ja see sai väga hea. Saatsin ära ja loodan kiiret vastust ning oma probleemide peatset lahenemist. Mees ja Plika magavad (viimane küll vahelduva eduga) juba kaks tundi – ma olen käinud neil tekki kohendamas, rahustamas ja lutti suhu tagasi panemas (kaht viimast küll vaid Plika puhul).

Mulle nii meeldib hilisõhtutel siin üksi vaikselt istuda ja omi asju nokitseda – see on minu segamatu eraaeg, kus keegi ei nõua mult midagi muud. Mulle meeldib oma kalleid aeg-ajalt kontrollimas käia. Pean ainult meeles pidama, et hiljemalt üheks voodisse saaks, muidu magan hommikul liiga kaua ja nii ei tule sest lapse unerežiimi korrastamisest midagi välja.

Tänane hommik oli nii mõnus – soe päike paistis aknast sisse ja ehkki külmkapi ust avades paistis esmapilgul, et midagi pole süüa, kokkas Mees meile imemaitsva makaroni-piimasupi kilu-muna leibadega.

Õnnelik olen, mis muud.

Et mul jätkuks jaksu oma tavaliselt nii loomupärast optimismi kogu aeg säilitada…

Võrratu!

Selline kunstiteos pisteti mulle just pihku 🙂

Mehel on eriline anne panna ükskõik milline (niigi maitsev) toit eriti ahvatlevana välja nägema.

Kas kellelgi on veel mees, kes teeb selliseid sööke (olgu-olgu, need on lihtsalt puuviljad, aga ta kokkab kõike ahjuvormiroogadest ja hakklihakastmest seljankani välja), aitab sul iseenesestmõistetavalt koristada (näiteks põrandaid puhastab alati tema ja prügi viib välja ning kui vaja, saab ka pesupesemisega suurepäraselt hakkama, ilma et miski pärast värvi või suurust muutnud oleks) ja saab lisaks veel lapsega nii hästi hakkama, et tundub kohati parem lapsevanem olevat kui sa ise?

Ma peaks tihemini meelde tuletama, kuidas mul vedanud on. Eriti siis, kui ma jälle mingi mõttetu asja pärast vinguda tahan. Kõik OLULISED asjad on ju hästi. Lisaks veel väikesed armsad žestid nagu too ära sätitud kausike.

Ma olen nii õnnelik.

Pühapäev

Käisime siiski täna ka jalutamas, ehkki kraadiklaas väitis ilma eilsest külmemagi olevat. Ei tea, kas sain eile karastust, oli täna tuult vähem, aitas lapse külmakreem paremini kui minu oma või oli põhjus kahekordsetes kinnastes – igatahes oli täitsa mõnus. Põski külm küll natuke näpistas, aga kaugeltki mitte nii hullult kui eile.

Tagasi koju jõudnud, sain kõne Vaskalt, kes teatas, et tal on enne Tallinna poole kihutamist tunnike vaba aega ning tahtis Elukaga külla tulla. Selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, oli tema reisikaaslane oma asjaajamistega juba ühele poole saanud, seega jätkus aega vaid kallistamiseks, koera jootmiseks, metsseavorsti kinkimiseks ja üheks pildiks. Ma pidin ju ometigi saama fotosüüdistuse sellest, et NII SUUR koer on minu elamisest läbi käinud 😛

Scroll to Top