Pole midagi mõnusamat, kui ärgata hommikul selle peale, et päike paistab. Pole midagi mõnusamat, kui tulla duši alt välja ning tunda kohvilõhna… Ja näha päikest. Ja süüa hommikust, kogu perekond laua ümber (jajaa, Plika ka – küll meist natuke madalamal, turvatoolis).
Et seda päikest veel kauaks jätkuks!
Eelmise postituse jätkuks tahaks kohe veelkord ära mainida, kui rahul ma eluga tegelikult olen.
Mul on armastav perekond ja palju häid sõpru, kes on kõik hea tervise juures ja kellel läheb hästi. Mul on tõeliselt hea mees, kes teeb kõike seda, mida eelmises postituses mainisin ja rohkemgi veel, ning maailma armsaim laps. Mul on kõige armsam pisike kodu, mille me oleme oma säästliku elu võimaluste piires (veidikese abiga minu emalt) suurepäraselt sisustanud ning mis asub super kohas. Elame hetkel küll võlgu, sest minu vanemahüvitisega on probleemid ja Mehel pole veel tööd (tegelikult midagi nagu sai, aga see on mõeldud lisatööna ja hakkab reaalselt alles märtsis pihta, nii et sissetulekut sealt niipea loota pole), aga meil on siiski krediitkaart, mida kasutada ning inimesi, kelle käest laenata – ja ma olen kindel, et Mees leiab varsti korraliku töö ning minu probleemid saavad lõpuks lahendatud, nii et tuleb lihtsalt kannatust varuda ja seni võimalikult palju kokku hoida. Kokkuhoidlikult elamine tekitab ju tegelikult sügavat rahulolu – näe, me suutsime nii vähese rahaga hakkama saada!
Ühesõnaga kõik on terved, kodu on armastust täis, katus on pea kohal, söök on laual ja lähedased on vajadusel alati valmis igakülgselt abistama. Mida hing veel ihata võiks?
Ja ometigi kirjutan ma paha tuju puhul nii tihti hoopis sellest, kui vähe ma oma sõpru näen, sest nad elavad enamikus teistes linnades, kuidas mu mees ei viitsi teha seda, teist ja kolmandat ning tahab kogu aeg väljas joomas käia, kuidas mu laps nutab õhtuti liiga palju, kuidas meie korter on nii väike, et midagi ei mahu ära, et selle üür on majanduslangust ja hetkel pakutavate üürikate hindu arvestades liiga kõrge ning asukoht pole enamike sõprade Karlovas elamise ja normaalsete (loe: odavate) poodide läheduse puudumise tõttu sugugi nii super, et mul on kõrini sellest pidevast meeletust kokkuhoiust ja tööturu seis on nii s*tt, et pole lootagi millegi normaalse leidmist.
Ma pean seda puuviljakausikest meeles pidama, kui paha tuju ligi hiilida ähvardab 🙂 Ja ma siiralt loodan, et ma pole siin blogis ennast välja elades teile sellist muljet jätnud, nagu ma ainult vingukski kogu aeg ja ei oskaks kunagi millegi eest tänulik olla.
Ma kirjutasin just pensioniametile kirja valmis ja see sai väga hea. Saatsin ära ja loodan kiiret vastust ning oma probleemide peatset lahenemist. Mees ja Plika magavad (viimane küll vahelduva eduga) juba kaks tundi – ma olen käinud neil tekki kohendamas, rahustamas ja lutti suhu tagasi panemas (kaht viimast küll vaid Plika puhul).
Mulle nii meeldib hilisõhtutel siin üksi vaikselt istuda ja omi asju nokitseda – see on minu segamatu eraaeg, kus keegi ei nõua mult midagi muud. Mulle meeldib oma kalleid aeg-ajalt kontrollimas käia. Pean ainult meeles pidama, et hiljemalt üheks voodisse saaks, muidu magan hommikul liiga kaua ja nii ei tule sest lapse unerežiimi korrastamisest midagi välja.
Tänane hommik oli nii mõnus – soe päike paistis aknast sisse ja ehkki külmkapi ust avades paistis esmapilgul, et midagi pole süüa, kokkas Mees meile imemaitsva makaroni-piimasupi kilu-muna leibadega.
Õnnelik olen, mis muud.
Et mul jätkuks jaksu oma tavaliselt nii loomupärast optimismi kogu aeg säilitada…
Selline kunstiteos pisteti mulle just pihku 🙂
Mehel on eriline anne panna ükskõik milline (niigi maitsev) toit eriti ahvatlevana välja nägema.
Kas kellelgi on veel mees, kes teeb selliseid sööke (olgu-olgu, need on lihtsalt puuviljad, aga ta kokkab kõike ahjuvormiroogadest ja hakklihakastmest seljankani välja), aitab sul iseenesestmõistetavalt koristada (näiteks põrandaid puhastab alati tema ja prügi viib välja ning kui vaja, saab ka pesupesemisega suurepäraselt hakkama, ilma et miski pärast värvi või suurust muutnud oleks) ja saab lisaks veel lapsega nii hästi hakkama, et tundub kohati parem lapsevanem olevat kui sa ise?
Ma peaks tihemini meelde tuletama, kuidas mul vedanud on. Eriti siis, kui ma jälle mingi mõttetu asja pärast vinguda tahan. Kõik OLULISED asjad on ju hästi. Lisaks veel väikesed armsad žestid nagu too ära sätitud kausike.
Ma olen nii õnnelik.
Käisime siiski täna ka jalutamas, ehkki kraadiklaas väitis ilma eilsest külmemagi olevat. Ei tea, kas sain eile karastust, oli täna tuult vähem, aitas lapse külmakreem paremini kui minu oma või oli põhjus kahekordsetes kinnastes – igatahes oli täitsa mõnus. Põski külm küll natuke näpistas, aga kaugeltki mitte nii hullult kui eile.
Tagasi koju jõudnud, sain kõne Vaskalt, kes teatas, et tal on enne Tallinna poole kihutamist tunnike vaba aega ning tahtis Elukaga külla tulla. Selleks ajaks, kui ta kohale jõudis, oli tema reisikaaslane oma asjaajamistega juba ühele poole saanud, seega jätkus aega vaid kallistamiseks, koera jootmiseks, metsseavorsti kinkimiseks ja üheks pildiks. Ma pidin ju ometigi saama fotosüüdistuse sellest, et NII SUUR koer on minu elamisest läbi käinud 😛
Ma hakkan mingil määral korraliku pereema rolli sisse elama. Millestki täiesti tüüpilisest ei saa muidugi rääkida enne, kui Mees käib tööl ja mina hakkan süüa tegema, aga noh, edusammud siiski on.
Ma nimelt suudan, viitsin ja tahan meie elamist järjekindlalt korras hoida. Küll mõningaste mööndustega – köögi, vannitoa ja esiku suurpuhastusega sain ühele poole, elutuba on pealtnäha väga korras, aga lähemal vaatlusel hakkab silma suuremal hulgal tolmu ja kapiuste taga valitseb segadus. Magamistoast on endiselt nagu keeristorm üle käinud – seal pole ma jõudnud/viitsinud midagi koristada.
Ma endiselt ei põe, eks ma teen selle ülejäänud osa ära, kui tuju tuleb. Minu jaoks on hetkel olulisem see, et olemasolev kord ei kao kuskile 🙂
Mulle on juba harjumuseks saanud köök alati pärast seal kokkamist/söömist kohe ära koristada – mitte ainult nõusid pesta, vaid kõik asjad ära panna ning laud ja pliit ära puhastada. Ma tõepoolest tõstan vannitoas ühe riiuli duši alla minnes täiesti tühjaks ja kuivatan pärast duši all käimist peegelplaatidelt ja segistilt ning dušitorult veepritsmeid, et kõik ikka endiselt läigiks.
On välja kujunenud, et me teeme Plikale vanni vähemalt üle päeva ning ma loputan pärast seda vannivees kõik mähkmed ära, nii et need on järgmiseks hommikuks kuivad ja kasutusvalmis. Vannitamisel on välja kujunenud kindel rutiin, nii et saan sellega nüüd ka üksi hakkama – ehkki kahekesi läheb kiiremini ja lõbusamalt.
Mul on igaõhtune ringkäik enne magama minekut, kus ma tõstan elutoas kõik asjad omale kohale ja tühjendan prügikasti, et hommikul oleks hea kohe tegutsema hakata, mitte alustada eelmise päeva segaduse klaarimisega. Ma käin alati läbi ka köögist ja vaatan üle, et kõik oleks ikka puhastatud ja omal kohal ning päeval tehtud sooja toidu ülejäägid saaksid ööseks külmkappi.
Tegelikult tegin ma seda kõike kunagi varem kogu aeg ja see oli täiesti loomulik. Enda järelt oli kerge koristada, nüüd on kaks teist inimest veel (no Mees muidugi aitab kaasa, aga ta pole siiski selline korra- ja perfektsionismipede nagu mina, nii et mõned asjad, mis teda ei häiri, teen ikka mina ära. Tema teeb selle eest süüa :P) – segadus on kergem tekkima ja pohhuism koos sellega.
Aga lõpp pohhuismile – ma ei saa seda enam endale lubada. Ma olen ju nüüd pereema ja vastutan majapidamise heaolu eest 😉
Kui ma veel elutoa põhjalikult üle käia viitsiks ja magamistoa korda teha, siis võiks endaga juba ülirahul olla. Ehkki ma olen praegu ka rahul, ausõna.
Lähen teengi nüüd kontrolltiiru ära ja siis magama. Niigi olen poolteist tundi üle aja läinud, sai ju ammu lubatud, et hiljemalt kell üks tuleb voodisse und ootama minna.
Avastasin paar armsat pilti jaanuari algusest, mis tollal miskipärast üles panemata jäid:
