Täna hommikul sai lõpuks stuudios ära käidud – alguses mõtlesime küll nädal varem minna, aga siis otsustasime, et ootame sünnipäevani.
Ütleme nii, et mul läks blogisse valiku tegemiseks ikka üksjagu aega – mitte ei suutnud valida, millised kõige rohkem meeldivad 😛
Perepilti ei õnnestunudki päris sellist saada, nagu ma tahtsin – mitmed olid väga nunnud, aga perfektsest pildist (ma olen ju teatavasti perfektsionist) jäi puudu lapse naeratus – no mis sa seal naeratad, kui veetakse võõrasse kohta ja pannakse välgud sähvima 😉
Eks see olegi eesmärk järgmiseks korraks, sest nagu Mees ütles (tema jäi ka väga rahule) – kolme kuu pärast jälle! Küll kuuekuusega saab siis juba uusi trikke tehtud.
Fotograafi lemmikpildid on siin.
Muide, see on mul esimene kord ilma meigita (puuder välja arvatud) stuudios pilti teha – vanasti tundus see ikka vajalik, aga… Lapsega pilti tehes tundub loomulikkus täiesti… Loomulik 🙂 Ega ma igapäevaelus pole kunagi ennast võõbata viitsinud.
Must taust on üle kõige – nii hea kontrast. Ausõna, stuudios käimisest võib sõltuvus saada. Ikka hoopis teine tera, kui kodus põlve otsast klõpsutada.
Imeilusad pildid 🙂
/Minu lemmikud ülevalt viies ja seitsmes/
Me pole stuudios kunagi käinud perega. See võib tore kogemus olla 🙂
Pisi on nii armas oma titepontsakuses 🙂
Üliilusad!
Armsad pildid tõesti, aga kõige lahedam on mo meelest see eelviimane, kus plika mehel nina peast hammustab. 🙂
Vaga ilusad! 🙂 Aga miks molemad uleni mustas?
See oli kontseptsioon – must taust, mustad riided ja paljas (või siis punastes riietes – sama kontrastne) laps 🙂 Sõpradest tehti hiljuti samasugused fotod ja mulle hirmsasti meeldisid.