…sest sain nii ilusa kommentaari (selle postituse lõpus):
Tikker, pole sind küll kunagi näinud vaid olen sinust blogi põhjal pildi koostanud aga sa oled vist kõige ägedam tüüp üldse 😛
Mõnus huumor, otsekohesus ja mõnus pohhuism.
Hakkasin blogi täitsa algusest lugema ja enne vist ei lõpeta kui loetud 🙂
Lihtsalt tahtsin hästi öelda!
Noh, ikka on hea meel, kui keegi sust hästi arvab, eks 🙂
Käisime eile Maximas ning avastasin suht juhuslikult allahinnatud jõulukaupade riiulilt need karbid. Vaska tõi Plikale kunagi samasuguse mustriga kinkekotis kingituse ja mulle hakkas see hullult meeldima, kott on siiani kaunistuseks riiuli peal (lisaks kenale mustrile sobib ideaalselt elutoa värvidega).
No ja need karbid olid -70% – maksid algselt 25, 30 ja 35 kr, mina sain kokku 30 krooni eest.
Mulle sellised karbid hullult meeldivad, aga need on alati nii kirvelt kallid, et ei ole elu seeski osta raatsinud. Aga sellise raha eest on ju täitsa muidu saadud! Peaks kohe veel ostma, varuks. Need kolm tahan endale jätta, aga teiste kinke oleks ju ka tore nii ilusasse karpi pakkida – kinkekotid maksavad sama palju või rohkemgi (pidin mingi aeg šoki saama, kui avastasin, et suur kinkekott maksab 40 krooni – hirmus röövimine mu arust). Samas on mul kinkekotte mingi 30 ringis varuks (noh, taaskasutus) – pole vist mõtet.
Aga ikkagi. Nii ilus ja nii odav. Ma olen siiras vaimustuses. Saan jälle mingid asjad rohkem ära organiseerida 😛
Ma olen üldiselt emaks olemisega suht ära harjunud – teatud rutiin on välja kujunenud, kõik lapsega seotud tegevused on harjumuspärased. Nii me siis vaikselt elame.
Aga vahel ma lihtsalt jään teda vaatama – neid suuri silmi, nöbinina, siidpehmeid põski, pisikest roosinuppsuud ja lohukesega lõuga… Ja mõtlen: kuidas on võimalik, et on olemas nii väike ja täiuslik olend.
Et see ongi MINU laps. Puhas, rikkumata lõuend. Meie Mehega peame ta üles kasvatama, meil on püha kohustus kujundada ta nii täiuslikuks, kui oskame.
Täiuslikuks heas mõttes, eks – ma ei pea silmas, et me hakkame talt täiuslikkust nõudma. Lihtsalt katsume temast kujundada võimalikult hea, targa ja vastutustundliku inimese. Umbes niiviisi.
See on nii suur vastutus. Samas – mulle on ju alati meeldinud teha midagi päris algusest peale ja päris ise – et kõik saaks täpselt nii, nagu mina tahan.
Lapsega muidugi nii lihtsalt ei lähe, et ma saangi ta täpselt oma tahtmise järgi kujundada. Aga meie oleme need, kes teda suunavad. Ma loodan, et me suudame seda õigesti teha 🙂
Jõululaupäeva hommikul Katsi ja Ivoga Pärnusse sõites lõbustas meid nende kass, kes üritas käppa läbi puurivarbade toppida:
Õhtul oli imeilus päikeseloojang, pildile seda küll täies hiilguses ei saanud, aga midagi ikka 🙂
Muidu tegime piparkooke ja sõime seapraadi… Magu ikka. Ning käisime õhtul pimedas rannas jalutamas.
Täna hommikul käis Iiris külas, nii tore oli teda üle mitme kuu näha. Sõime jõuluhommikust ja ajasime juttu. Plika käitus väga viisakalt ning magas kogu söögiaja linas – sain rahus seltskonda nautida.
Ja siis oli Marise sünnipäev – nagu igal aastal alates viiendast klassist. Okei, ma päris iga aasta pole jõudnud, aga 80-90% ajast ikka. Edaspidi, ma arvan, 100%.
Plika näitas ennast jällegi parimast küljest – magas kella kahest poole seitsmeni ning lasi mul rahulikult süüa, juttu rääkida ja Aliast mängida. Teise ringi ajal oli tissi otsas, mis mängu kuidagi ei takistanud, hiljem veetis rõõmsasti Marise süles aega ning jäi siis jälle magama. Hämmastav!
Marise kass leidis, et Plika turvatoolis on mõnus magada:
…
