Sünnitusest on nüüdseks üle kuu aja möödas ja ehkki kõik pole veel päris nii nagu enne, olen ma asjade üldise seisuga siiski üliväga rahul.
Hetke kaalu, mis üldiselt vist kõige huvi pakkuvam number oleks, ei oska ma teile kahjuks öelda, sest kodus mul kaalu teatavasti pole. Ise arvan, et äkki mingi 70 ringis (enne sündi oli 65), aga tõesti ei tea.
Kui enne rasedust olid mu mõõdud 92-74-96, siis hetkel on need 102-88-100.
Rinnad on vahelduva eduga sama suured kui raseduse ajal või veel suuremad – olenevalt sellest, kui palju piima parasjagu sees on 😀 Ma ilmselgelt ei kurda ja loodan salamisi, et ehk jäävad ka pärast imetamise lõpetamist natuke suuremaks.
Puusaümbermõõt on mul eluaeg keskmisest väiksem olnud, peale vaadates pole ilmselt mingit vahet näha. Ainult seelikud-püksid on mul kõik nii keha järgi ostetud, et hetkel pooled ikka veel selga ei lähe. Selles mõttes oleks parem, kui ma ikka endise mõõdu tagasi saaks.
Kõht on ainus asi, mille juures ma natuke nurisen – on veel veidike lödi 🙂 Samas see on ikka suhteliselt vähe – kui riided on seljas, siis ei saa midagi aru ja isegi riieteta pole hullu – vabalt läheks randa ja ujuma, häbenemata.
Nabarõnga panin ka paar nädalat tagasi uuesti sisse, auk oli täitsa läbistatav endiselt. Ma ei teagi, kaua rõngas väljas oli, 2-3 kuud vist. Aga mu auk oli neli aastat vana ka, sellepärast vast nii hästi vastu pidas. Naba ise, mis pärast sünnitust oli ikka veel päris lai, on taas suhteliselt normaalse mõõdu omandanud.
Ja noh… Strateegilised kohad on ka suhteliselt ilusti paranenud. Õmblused on kõik väljas ja kui kohati on veel väheke hell, siis seda jääb järjest vähemaks. Sünnitusjärgne seks on alguses suhteliselt ettevaatlik tegevus, aga mida edasi, seda paremaks läheb.
All in all, hästi läks. Häbematult hästi läks kogu see asi. Nii sünnitus kui sellest taastumine. Ja elu lapsega on ka kergem, kui julgesin loota.
*sülitab kolm korda üle vasaku õla*
Igatahes peaksin ma olen elav näide ja lootus kõigile neile, kes hetkel lastest midagi ei arva. Ma kinnitan teile – ükskõik kui vähe teile väikesed lapsed ka meeldivad, enda oma on ikka hoopis teine asi. Emadus tuleb iseenesest, sa hakkad asjadele hoopis teistmoodi vaatama 🙂
Mul polnud küll plaanis nii noorelt sünnitada, oleks tahtnud veel oma elu elada ja maailma näha… Aga kuna läks nii, nagu läks, siis võin nüüd terve rea noorena sünnitamise eeliseid üles lugeda: rasedus ja sünnitus kulgevad kergemalt, organism taastub pärast sünnitust kiiremini, endal pole veel nii palju elukogemust, seega oled süüdimatum ja lapse kasvatamine on tunduvalt kergem, sest sa ei muretse veel nii paljude asjade pärast… Ja seda “oma elu” saab ju vabalt siis edasi elada, kui lapsed üles kasvatatud ja ülikooli saadetud – 20 aasta pärast olen ma alles 45, ongi rohkem elukogemust ja raha, et kõike teha.
Nagu näete, olen ma lootusetu optimist 🙂
PS. Ja Plika, kes tavaliselt õhtuti alati rahutu on ning pärast üheksat reeglina enne magama ei jää, kui ühe-kahe paiku öösel ning kes eile öösel suisa neljani jauras, on kümnest saati tudunud nagu inglike. Õnnistus, tõepoolest.
