Avastasin just netipangas surfates, et mu õppelaen on poole võrra kahanenud ja järgmine osamakse alla 400 krooni 😀
Pank pidavat uue graafiku koju saatma, seda pole küll veel tehtud… Aga see mind, olgem ausad, suurt ei huvitagi. Peaasi, et laen on kadunud!
Mees läks poole kuuest ära, Plika sai enne seda magama. Kui ta tund aega tagasi vigisema hakkas, siis arvasin, et nüüd on ilmselt tissiaeg, aga tuli välja, et teda rahustab üpris hästi ka see, kui temaga tund aega tukkuda, laubad vastamisi.
Siis ärkasin tema häälitsuste peale üles ja läksin gaasirohtu otsima. Aga tundub, et sellega pole veel miskit teha… Magab edasi. Niuksub küll kohati läbi une, aga ei nuta ega ärka.
Hämmastav, ma ütlen.
Eks ta varsti muidugi ärkab, aga kui me kuidagimoodi eileõhtust jauramise mahamagamist korrata saaks (Dexteri teise hooaja kolm viimast osa ootavad, et Mees ka juba koju ei jõua!), siis ma oleks küll või sees.
Eile, muideks, jäi ta täitsa magama. Magas poole seitsmeni välja ja pärast tissi minu kõrval edasi.
Elu on sellistel puhkudel nii elamisväärne!
Märkasin täna, et mul on blogis hetkel 1055 postitust ja lugesin huvi pärast tagasi, et näha, milline oli 1000.
See oli mõnes mõttes kõige tähendusrikkam ja tähtsam postitus siin blogis üldse – see, mis andis teada uue ilmakodaniku sünnist.
See läks nüüd küll täppi 🙂
On talvehommik, aeg on kohvitassi taga uueks sündida.
Kraamisin Ultramelanhooli üle pika aja välja. Sobib tänasesse hommikusse nagu rusikas silmaauku.
Plika oli viisakas ja ootas näljanutujoruga kella kaheksani. Torkasin ta tissi otsa ja tukastasin kümneni.
Siis vahetas Mees mu välja (noh, et Plikal voodis ikka seltsim oleks, üksi ju külm magada) ja mina läksin kohvi tegema.
Ja küünlad juba põlesid ja isegi aroomilambile oli tuli alla tehtud – kaks aastat tagasi ostetud piibelehelõhnaline vaha meeldib mulle õnneks endiselt täitsa hästi.
Ilus on. Kui nüüd veel päeva ka üle elaks ilma magama jäämiseta.
Aga ma nüüd kohvile.