Orkut pani jälle täppi. Eelmises postituses lubatu läks eile täide. Suisa kahel korral.
Esiteks ilmus õhtul täiesti ootamatult välja Mees, kes kolmapäeval Tartusse ja sealt neljapäeval Viljandisse folgile viimast korda korralikult laaberdama läks ning keda ma enne pühapäeva hommikul mitte nägema ei pidanud.
Ma ei saa siiani täpselt aru, oli tegemist mingite meelemürkide, päikesepiste, ajutise meeltesegaduse või lihtsalt igatsusega, aga pärast rannas veedetud päeva otsustas ta ilma rahakoti ja muude eluks vajalike asjadeta tee äärde hääletama minna ning õhtul saingi lihtsalt kõne, mis teatas, et ta on veerand tunni pärast Pärnus.
Nagu isegi arvata võite, oli minu neljapäevaõhtune masendus seotud just folgil mitte viibimisega. Ise ju otsustasin, et pole mõtet rasedana sinna minna, teistele piduriks ja ise ka korralikult ei naudi – kutsusin Vaska külla ja puha, et Pärnus seltsim oleks. Aga ikkagi hiilis salakaval deprekas ligi: kõik teised lõbutsevad, joovad ja laaberdavad, aga mina ei saa… Et tegelikult on vabadus vanal kujul igaveseks läinud.
No see masendus läks ju üle ja sealt edasi oli kõik jälle täitsa lill, terve järgmise päeva oli meil ka tegemist küllaga. Sellegipoolest särasin terve eilse õhtu ja tänase hommiku nagu jõulukuusk, sest noh… Igatsus oli ju ikkagi suur (rääkimata kõigest sellest, mida polnud juba mitu nädalat saanud… Irw).
Kuna Vaskal olid täna nagunii lõunasse koju mineku plaanid, saatsin Mehe tema ja elukaga ära, Viljandi jäi ju tee peale.
Vot selline oli esimene rõõmusõnum.
Ja teine oli kinnitus nondelt ametlikelt instantsidelt, millele eelnevates postitustes korduvalt vihjanud olen.
Ei, tegemist pole abiellumise, kaksikute ega ootamatult surnud rikka vanaonu pärandusega. Tegemist on millegi palju proosalisemaga – ühe Eesti Vabariigi seadusega, mis täiesti ootamatult minu kasuks tööle hakkas.
Kui ma oma rasedusest teada sain, olin juba aasta aega Londonis töötanud ning seega täiesti kindel, et Eesti riik ei ole kohustatud mulle mitte mingisuguseid toetusi maksma. Kohe nii kindel, et ei vaevunud seadusi uurimagi. Võtsin iseenesestmõistetavalt seda, et kuna olen viimasel ajal UK-s olnud, on seetõttu kasulik seal ka sünnitada ning mõne aja elada. Kuna see tundus paratamatusena, võtsin lihtsalt olukorrast parima ning tegutsesime vastavalt tol hetkel õigena tundunud vajadustele. Ja ma polnud üldse õnnetu, tegelikult ka.
Alles nüüd, Eestis olles, kui oli nii hea, et miski enam Londonisse tagasi ei tõmmanud, hakkasin mõtlema selle üle, kas poleks äkki targem siiski kolida tagasi juba nüüd, enne lapse sündi. Põhiliseks argumendiks oli tol hetkel see, et UK-st saadavad hüvitised olen ma ühe tööandja juures töötamisega välja teeninud ning mul on neile õigus ka siis, kui peaksin välismaale kolima. Mõtlesin, et selle UK mõistes kaduvväikse summaga (sest üürid on Londonis ikka hirmkallid) jõuaks Eesti oludes palju rohkem ära teha.
Sellist mõtet mõlgutades hakkasin uurima, kas Eestisse tagasi kolimise korral oleks lootust ehk ka siit mingeid toetusi saada.
Välja tuli aga lühidalt hoopis see: ma olen täiesti seaduslikult õigustatud saama vanemahüvitist, mis on UK toetusest juhtumisi poole suurem ja seda makstakse poole kauem. Sellele lisaks veel ühekordsed sünnitoetused riigilt ja linnalt, mida Londonis põhimõtteliselt ei eksisteeri (no eriti vaesed ja üksikemad muidugi saavad).
Ei, mul ei tulnud pähe, et vanemahüvitist arvestatakse lapse sünnile eelneva KALENDRIaasta põhjal, millest ma kolm kuud täiesti Eestis töötasin.
Ei, mul ei tulnud pähe, et kui olen sellest kalendriaastast töötanud ülejäänud aja EL riigis (muidugi ametlikult, makse makstes), loetakse sotsiaalmaks Eestis makstuks ning Eestis teenitud kuude keskmine arvestatakse ka välismaal töötatud aja kohta.
Ja ammugi ei tulnud mul pähe, et minu viimane Eesti suhteliselt tagasihoidlik palk moondub tänu tunamulluste jõulude ajal tehtud meeletutele ületundidele ja -päevadele (sest palk selle eest tuli ju alles jaanuaris) ning lõpparvega kaasnenud veidikesele väljavõtmata puhkuserahale täiesti arvestatavaks emapalgaks. Tunduvalt suuremaks summaks, kui ma Eestis töötades tavaliselt sain. Ning seda kõike täiesti seaduslikult!
See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Seega ei tahtnud ma enne midagi uskuda, kui olin tunde seadusi puurinud, tuttava juristiga nõu pidanud, pensioniametist nõu küsimas käinud ning lõpuks kõik andmed e-maili teel otse Tallinnasse saatnud ning neilt kinnitust palunud.
Ja selle kinnituse ma nüüd, nädal hiljem, sain.
Otse loomulikult läheb Londonis raskeks, tegime seal ju hiljuti mitmeid pikaajalisi lepinguid – korter, telefon, internet, mobiil… Need kõik tuleb kuidagi ära lõpetada või üle lasta. Sest Londonis pole asi nii lihtne nagu Eestis, kus lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral lihtsalt mingi leppetrahvi maksad (Elisa interneti puhul nt 1000.- ehk umbes kolme kuu tasu) – seal kästakse pigem kõik puudu jäänud kuud lihtsalt kinni maksta. Vähemalt nii on mulle väidetud.
Aga eks me uurime täpselt järele, kui järgmisel nädalal tagasi oleme. Ehk saab siiski kergemini.
Emotsionaalselt saab ilmselt olema kõige raskem meie korteriomanikuga ja Mehe töökohaga – mõlemal puhul on tegu toredate inimestega, kes on meiega arvestanud veel paar aastat. Korteri puhul lisandub fakt, et leping on kuueks kuuks, meie aga elame seal selleks ajaks vaid viis… Noh, halvemal juhul jääme ilma vaid tagatisest. Ja kuna omanik on mõistev inimene, siis on šansid seda siiski tagasi saada, ma ütleks 50-50.
Mis minu töösse puutub, siis kuna ma kavatsen töölepingu nüüd varem ära katkestada, olen ma saanud liiga palju puhkust, mis tähendab, et viimasest palgast võetakse see summa maha. Töölepingu pean ma praegu lõpetama sellepärast, et vastasel korral makstaks mulle pärast dekreeti jäämist üheksa kuu jooksul toetusi, neid aga kahelt riigilt korraga saada oleks seadusevastane.
Kuivõrd Eestis saan ma aga toetusi taotleda alles pärast lapse sündi, võin ma niikaua UK-st nö dekreedirahasid saada küll – ja sealne toetus ongi arvestatava suurusega vaid esimesed 1,5 kuud. Keeruliseks läheb lihtsalt selle kindlustamine, et ma saaksin oma rahad kätte täpselt oktoobri lõpuni, ei vähem ega rohkem. Eks ma pean minema Londonis Jobcentre’isse nõu küsima.
Ja siis veel muidugi see, et raseduse kulgu ei tea kunagi ette, selleks ajaks peab lendamiseks olema arstitõend. Kuna mu rasedus on aga siiani olnud igasuguste probleemideta, eeldan muidugi, et kõik läheb hästi ning Maasikas on ometigi viisakas noor neiu, kes saab aru, et tema enda huvides oleks kasulik ilusti tähtajani oodata.
Ühesõnaga palju keerulisi jamasid ootab meid järgmise kahe kuu jooksul ees, aga küllap me saame nendega hakkama.
Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, lendame oktoobri alguses tagasi Eestisse. Ja kolime Tartusse.
Ja ma olen selle üle nii kohutavalt õnnelik.
Niisiis – hoidke pöialt, et kõik ladusalt sujuks.
PS. Teab keegi täpsemalt, kas naistekliinik jõuab novembri alguseks Toomelt Maarjamõisa kolida või mitte? Olen seda teemat uurinud, aga peale üldiste “plaanitakse 2008 lõpuks, aga käivad jutud, et enne 2009. aastat ei jõua” kuulduste pole leidnud. Tahaks konkreetsemaid fakte, kui kellelgi juhtub neid olema.
Veel vanu asju meelde tuletades – 19. juunil käisime Nerva Londoni näituse avamisel – selles kohvikus, kus Antti töötab. Ja mina armusin taaskord. Ma pole teadupärast eriline kunstifänn, kaugel sellest… Aga no mulle meeldib hirmsasti Navitrolla. Ja Nerva tööd on ka seda laadi. Nii et… Kui ma ükskord rikkaks saan, siis tulevad meie kodu seinale Nerva ja Navitrolla tööd. Teie aga vaadake kõiki ägedaid töid tema kodulehelt, minu üks suurtest lemmikutest on nt see.
