Teravsilmad vast panid tähele, et veebruari viimase nädala menüüpostitus jäi vahele. Kuna oli koolivaheaeg, ei pidanud arvestama teise menüüga. Kuna oli kuu lõpp, oli soov pigem kappe tühjemaks kokata. Sestap ma ei viitsinudki nädala menüüd teha, vaatasin selle asemel jooksvalt – järgides siiski üldiseid reegleid, et oleks võimalikult mitmekesine, uued toidud, nädalane supp ja taimetoit.
Niisiis, kõigepealt kokkuvõte sealtmaalt, kust eelmises postituses pooleli jäi ehk eelmise ja selle nädala lõplik menüü koos kommentaaridega.
|
kool |
kodu |
| 15.veebr |
kartul, suvikõrvitsa-koorekaste |
riisinuudlid paksoi ja kanafileega |
| 16.veebr |
hernesupp suitsulihaga |
sinepi-lillkapsa-juustuvorm |
| 17.veebr |
kartul, pikkpoiss |
koorene spinatipasta |
| 18.veebr |
riis maisi ja hernega, köögiviljabolognese |
jacket potatoes tuunikalaga |
| 19.veebr |
kana-köögivilja nuudlisupp |
kreemjas orsotto |
| 20.veebr |
|
tatrahautis veisemaksaga |
| 21.veebr |
|
|
| 22.veebr |
|
kana bambusevõrsete ja ubadega, riis |
| 23.veebr |
|
lõhesai 😀 |
| 24.veebr |
|
|
| 25.veebr |
|
pelmeenid |
| 26.veebr |
|
kartuligratään, edamame oad |
| 27.veebr |
|
läätse-peekonisupp |
| 28.veebr |
|
herne-kapsapihvid |
Eelmise nädala esmaspäeva riisinuudlitest paksoi ja kanafileega sai varasemas postituses juba muljetatud.
Sinepi-lillkapsa-juustuvorm oli minu arust väga hea, kahjuks lastele eriti ei meeldinud. Seega läks sinna nimekirja, mida võib teha siis, kui lapsi pole. Küll aga sain teada, et Plikale maitseb sinepikaste, nii et seda võib siis tulevikus kasutada.
Koorene spinatipasta maitses mulle ja Plikale, aga mitte Poisile. Tegime seda retseptis antuga kahekordse koguse ehk pakk makarone ja kaks pakki spinatit, taimse koore asemel kasutasime kohvikoort ja lisaks raputasime peale riivjuustu. Järgmine kord teeks nii, et üks pakk makarone + üks pakk spinatit + üks pakk kohvikoort, vee jätaks ära. Juustu paneks ikka peale. Üldiselt täitsa hea, aga kuna Poiss ei söö, siis meie põhimenüüsse ei jää.
Jacket potatoes ehk ahjukartulid – ostsin turult spetsiaalselt suured kartulid ja tegin täpselt retsepti järgi 🙂 Ehk siis just temperatuurid ja ajad. Sai täpselt nii, nagu peab – pealt krõbe, seest pehme. Sõime kolmekesi ära neli suurt kartulit ja kõrvale tehtud kahest karbist tuunikalast ja majoneesist möginat jäi pisut puudugi. Lisaks rohkelt värsket rohelist sibulat. Kui Kaaslane oleks ka söömas, oleks miinimum kuus suurt kartulit ja kolm karpi tuunikala. Ehk isegi neli 😛 Nagu ette teada oli, maitses kõigile väga ja lapsed palusid, et ma seda tihemini teeks.
Kreemjas orsotto – no selle rikkusin ma ise pisut ära, retseptis oli 3 spl sulajuustu ja ma panin terve paki 😀 Sai liiga kreemjas, ütleme nii. Värskelt süüa oli üsna ok, aga järgmine päev üles soojendatult enam väga ei läinud. See kordamisele ei lähe, sest mulgi puder on ikka palju parem 🙂
Tatrahautist veisemaksaga tegin sellepärast, et lapsed olid nädalavahetusel Eksabikaasa juures ja kedagi polnud mu valikute üle vingumas 😀 Mulle tegelikult maks maitseb, aga tatraga kuidagi… Maitea… Sõin kõik kenasti ära ja halb ei olnud, aga natuke sai nagu lõpuks kõrini ja teist korda vist ei tee.
Pühapäeval toitusime jääkidest.
Esmaspäeval otsisin retsepti, kus kasutada kanafileed, sest mul oli kapis üks pakk, mis vajas realiseerimist. Kuna olin hiljuti ostnud ka bambusevõrseid ja külmutatud aedube, leidsin täpselt sobiva retsepti: kana bambusevõrsete ja ubadega, maapähklid unustasin lisada 😀 Plikale maitses selliselt marineeritud kana, oad eriti mitte. Bambusevõrsed, tulid välja, pole me kummagi lemmikud. Poiss polnud tol õhtul kodus, aga kui järgmisel päeval jäägid lõunaks üles soojendasin ja ise töösse süvenenud olin, sõi ta igatahes panni tühjaks, nii et ju siis maitses või oli nälg piisavalt suur 😀 Mulle kana sojamarinaadis nii väga ei meeldinud, ühesõnaga see konkreetne retsept ka kordamisele ei lähe ja bambusevõrseid uuesti ei osta.
Kuna esmaspäeva õhtul jõudis minuni ökolõhe, siis teisipäeval toitusime perekondlikult lõhesaiast… Hommikul, lõunal ja õhtul… Nädalane kalatoit 😀
Kolmapäeval sõime kõiksugu jääke, neljapäeval läksin pärast tööpäeva linnatiirule ja jõudsin koju kell kaheksa, seega tegime kiirelt pelmeene, ei viitsinud midagi enamat mõelda.
Reedel polnud seetõttu lõunasööki ja pistsin pitsa ahju. Siis tulid meelde kunagi ostetud edamame oad – googeldasin kiirelt, et polegi muud, kui keevasse vette lusikatäis soola ja viis minutit keeta. Sai pitsa kõrvale midagigi tervislikku. Poiss oli jälle kuskil ära, Plika sattus ubadest nii pöördesse, et tegi õhtul teise poole pakist ja täna õhtulgi oleks tahtnud neid juurde teha – kuna kell oli kümme, saatsin ta selle asemel pesema 😀
Reedene õhtusöök oli kartuligratään – tegin seda suht täpselt retsepti järgi, kartulimaitseaine jätsin ära ja kasutasin ainult kohvikoort. Tüümian sai maitseainetest ära proovitud, sobis kõigile. Plika ütles, et värskelt talle ei meeldi, aga kuivatatult hea. Olgu siis. Mul on muidu kartulivormidega see häda, et valan küll koore-munaseguga üle, aga küpseb terve igaviku ja kartul ikka kõva… Nüüd see viis, et kartuleid kastmes panni peal viis minutit kuumutada ja siis see segu ahjuvormis tasaseks “raputada” toimis suurepäraselt, kasutan nippi tulevikuski. Lastele maitses ka väga, teeme kindlasti veel.
Eile tegin läätse-peekonisuppi. Sibula asemel panin porru, lisaks üks küüslauk, üks porgand, paar vart sellerit, 2x400g purustatud tomateid, 1,5l vett, maitseaineteks soovitatud oregano, tüümian, sool ja pipar. Välimus oli kahtlane, maitse täitsa hea. Poissi polnud taas kord kodus, Plikale maitses 😀
Tänases menüüs olid herne-kapsapihvid. Lootsin, et ehk ajab blender köögikombaini asemel asja ära, aga see väga ei suutnud händlida. Seega võtsin appi saumikseri… Seda lugesin alles hiljem, et sel juhul tuleb kapsas peenemaks hakkida, mis on loogiline. Ütleme nii, et saumikseriga oli seda tainast teha pigem tüütu ja mul jäid osad herned terved ning kapsatükid suuremad. Samas pihvid said head 😀 Sõime ohtra hapukoore ja rohelise sibulaga. Plika ei olnud ülearu vaimustuses, aga sõi kenasti – Poiss teatas, et mingi maitse rikub tema jaoks ära… Maitseb nagu munguba 😀 Jah, noh, mungoad on tõepoolest hernemaitsega. Kusjuures Poiss varem armastas mungube, nüüd enam ei taha. Kurb. Igatahes, pihvides kapsamaitset tunda polnud, olid pigem just hernesed. Mina võin neid teinekordki teha, täitsa mõnusad. Ainult köögikombain tuleks kasuks…
Nii, ja järgmise nädala menüü on esialgu planeeritud selline. Tegin praegu ainult reedeni, siis saab juba vaadata, mis tuju nädalavahetusel on 🙂
|
kool |
kodu |
| 01.märts |
pasta hakklihaga |
valge kala seesami-sojakastmes, kartulipuder |
| 02.märts |
lõhesupp |
kapsa-hakklihavorm riisiga |
| 03.märts |
plov loomalihaga |
koorene sparglipasta |
| 04.märts |
kartulipuder |
oasupp suitsulihaga |
| 05.märts |
hapukapsaborš |
vokitud veiseliha Korea moodi, riisinuudlid |
Loodan, et me väikses Rimis on veel homme saada soodukaga sparglit… Muidu võib kolmapäevane retsept vahetusse minna 😀
…
