rõõm

Jälle jäi see postitus hilja peale, sest kooli menüü ei olnud nädala lõpus üleval ja mina sain seega ka enda oma alles täna tegema hakata. Jõudsin nädalavahetusel poes ära käia ja ülientusiastlikult igasugu kraami osta… Tavaliselt ma teen kõigepealt menüü, siis ostan puuduvad koostisosad – no seekord siis üle pika aja vastupidi.

AGA. Kõigepealt kokkuvõte eelmisest nädalast ja see tuleb võrdlemisi pikk, sest palju uusi retsepte ja mitu uut lemmikut. Menüü osas läks PEAAEGU plaanipäraselt, ainult kolmapäevase söögi vahetasin välja, sest Kaaslase vend läks neljapäeval Tallinna ja minul oli seega võimalus üle pika-pika aja Kaaslasele süüa saata. Mis tähendas, et orsotto lükkus jälle edasi ja menüüsse sai hiina kana. Mis tähendab, et kaks päeva järjest oli söögiks riis (lisaks oli lastel samal päeval veel koolis ka riis) ja üleüldse rikkusin oma reeglit “mis tehtud, seda teist korda ei tee, kuni uusi retsepte jagub”. Aga Kaaslase jaoks olen valmis ka sellisteks ohverdusteks 😀 😀 😀

Üle-eelmise laupäeva tatar singi ja sibulaga sai mu meelest ulmeliselt hea, aga lapsed ikka virisesid, sest noh, tatar 😀 Nokkisid seda pisut, eriti ei söönud. Siis juhtus täiesti spontaanne hilisõhtune külaskäik Kaidi juurde, kus meile pakuti friikartuleid ja kana… Fish and chips noh 😀 Said ka lapsed kõhu täis 😀 Mina, kes ma olin söönud suurtes kogustes tatart, sõin ka veel päris palju… No hea oli, otse fritüürist ikkagi 😀

Idamaised riisinuudlid olid absoluutselt imelised, üks uus lemmikretsept! Ainult ingver toidus pole meie pere maitsele – mina tolereerin, aga eelistan ilma, lapsed puhtalt sellepärast põlgasid ära, muidu meeldis. Nii et tulevikus teen ilma ingverita. Muus osas järgisin retsepti ja omalt poolt lisasin Annika soovitusel kurkumit.

Maitseainete vallas on mu kaks “uut” avastust kurkum ja koriander. Kurkumi kasulikkusest räägitakse ju söögi alla ja söögi peale, see on mul alati riiulis olemas olnud, aga ometigi pole ma seda ise kunagi kasutanud. Nüüd avastasin, et see on meeldivalt maheda maitsega, mis ühegi toidu sees vastu ei hakka ja olen seda rõõmuga kasutanud. Koriander sobib koos sojakastme ja kurkumiga hiinapäraste toitude sisse imeliselt.

Maitseainete rindel kokkuvõtlikult nendest, mis siiani olid küsimärgiga: tean nüüd, et vürtsköömen ja ingver – ei (aga jupp ingverit sidrunitee sees – JAA), kurkum ja koriander – jaa. Tüümianit ja muskaatpähklit pole veel olnud juhust proovida. Muu kraam listist, mille kunagi blogisse panin, oli tuttavam.

Eelmise nädala suurim lemmik on kindlasti kala-kartulivorm – mis on minu arust adekvaatsem nimetus, ehkki otsetõlge retseptist, mida kasutasin, oleks kalapirukas. Tegin kõik muidu suht täpselt retsepti järgi, aga maisi ja herneid lisama ei hakanud – tundsin, et ei taha neid maitseid, piisab rohelisest sibulast. Kalaks oli mul kohafilee 🙂 Aa, ja maitsestasin oma loogika järgi, sest ühes kommentaaris ka hoiatas, et muidu jääb plass. Loogiline, et kui kasutada puhast kalafileed, mitte nt suitsutatud kala, siis tuleb see eelnevalt maitsestada – hõõrusin lihtsalt soola ja pisukese pipraga sisse. Ja no issake, KUI HEA see oli! Tegin seda tol õhtul, kui Kaaslase vend oma naisega meil külas käis ja me põhimõtteliselt kaklesime lõpuks selle üle, kes juurde saab, sest lapsed tahtsid ka 😀 Ma tahaks seda nüüd iga nädal teha, sest see on PARIM kalatoit, mis ma olen teinud – ja paneeritud praetud kala ja ahjukala koorekastmes olid ka mõlemad väga head 😀 Aga ma siiski kasvatan ennast ja hoian pisut vahet, enne kui uuesti teen 🙂

Läätsekarrit riisiga tegin blogisabasse jäetud õpetuse järgi, vürtsköömned jätsin ainult ära ja läätsed panin purgist, sest mul oli neid konservina. Kartsin pisut, et äkki lapsed karri pärast põlgavad ära, aga ennäe – sõid hea meelega ja olid nõus, et võib ka edaspidi teha. Karri on siiani ainus meie pere poolt heakskiidetud maitseainesegu, kus vürtsköömneid tolereerime 😀

See on midagi karrilaadset ja teen nii: praen pannil õlis sibula ja küüslaugu ning lisan natuke erinevaid vürtse (vürtsköömen, paprikapulber, koriander ja natuke karrit), soola, jämedalt riivitud porgandit ja kuumutan veidi. Siis panen juurde purustatud tomatite konservi, umbes pool kruusitäit läätsesid (ma panen punaseid, sest need nii hirmus kaua ei kee) ja üsna palju vett. Lasen sellel pannil kaane all podiseda nii kaua kuni läätsed on pehmed ning lisan siis ka veel paki keedetud kikerherneid. Sööme tavaliselt koos keeduriisiga.

Minestrone retsepte lugesin läbi õige mitmeid, no kindlasti üle viie, ja jätsin enda jaoks meelde, et oluline on tomatid, oad ja pasta, muu on vabalt valitav hooajaline köögivili. Mina tegin kahe purgi purustatud tomatitega ja ühe purgi punaste ubadega, pasta asemel panin munanuudleid, sest neid oli poolik pakk ja ei tahtnud hakata kinnist pastapakki avama, köögiviljadest läks sisse üks porgand, üks suur porru, pisut sellerit ja üks väiksem kapsapea. Taas kord kiideti laste poolt heaks ja võib seega teinekordki teha.

Pastat trühvliõliga tegin nii, et praadisin ära portsu tükeldatud šampinjone, pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpuks segasin sisse trühvliõli ja serveerimisel raputasime riivjuustu ka peale. Kartsin, et äkki lapsed ei taha, aga juustuga läks peale küll. Tüdrukud (Plikal oli sõbranna külas) nokkisid lihtsalt seened välja, meie Poisiga sõime rõõmsasti. Mul on trühvliõli üheks korraks veel, võib täitsa kunagi uuesti teha.

Nii, aga jõudes lõpuks selle nädala juurde, siis:

See on selline kiiruga kokku visatud menüü ja täitsa võimalik, et käigu pealt veel muudan midagi… Eks ole näha.

Tänane söök tuli nii hästi välja, et pean seda ka kohe teiega jagama. Ostsin mina Rimist paksoid – no see hiina lehtkapsas, pak choi pakile kirjutatud. Oli teisel soodukas ja mõtlesin, et võiks siis jälle katsetada. Otsisin netist retsepte, aga ükski sellisel kujul meile ei sobinud. Mõtlesin, et mis seal ikka, improviseerin mingi kiire wokiroa. Praadisin tükeldatud kanafilee, tõstsin kõrvale. Viskasin pannile kõigepealt ühe tükeldatud paprika ja sügavkülmutatud herneid, seejärel pressisin sisse paar küünt küüslauku, lõpetuseks läks tükeldatud paksoi – kiirelt wokkisin, lisasin samal ajal valminud riisinuudlid, maitsestasin läbi proovitud ja heaks kiidetud sojakastme, kurkumi ja koriandri komboga. Lapsed sõid ja kiitsid! Ise olin rõõmus, et miskit nii tervislikku kokku keerasin 😛 Pilti teha märkasin alles siis, kui teist portsu käisin toomas ja kuna sõime küünlavalgel, on see pilt pigem plass… Aga olgu siiski 🙂

Kui ma aasta alguses panin kirja kõiki aedvilju, mida sööme ja eraldi need, mida võiks rohkem süüa, siis viimaste hulgas oli kapsas. Ja igasugu kapsast sisaldavaid retsepte on viimasel ajal ette sattunud. Toorelt me seda miskipärast eriti ei söö – lapsed ei taha, ma üksi ka ei viitsi. Aga igasuguste toitude sisse on seda mõnus panna, seal sobib kenasti. Supid ja wokid ja vormid… Igale poole läheb. Porgandiga olen ka õppinud, et kuni üle ei pinguta, nii et magus maitse domineerima jääb, võib igale poole panna. Paprika, mida ma kunagi üldse ei söönud – nüüd panen vabatahtlikult igasugu toitudesse, sest väiksed tükid küpsetatult maitsevad suht neutraalselt. Herned üksi, avastasin, teevad toidu ka liiga magusaks, aga väiksemas koguses koos muu kraamiga on väga head. No ja porru – mulle hirmsasti maitsevad igasugu sibulad ja laugulised, seda olen alati heameelega söönud. Ja isegi selleri puhul tõdesin, et kuni liiga palju ei pane, seni piisavalt väikeseks tükeldatuna võib supi sisse panna küll 🙂 Arenen, ühesõnaga. Rõõm!

Sel nädalal läks kõik eilseni plaanipäraselt ja edasi tegelikult juba teadsin, et täna tõenäoliselt süüa ei tee ning nädalavahetusel võin veel miskit muuta.

Selle nädala toitude kohta kommentaariks nii palju, et oa-kruubisupp kiideti laste poolt heaks ja jääb püsimenüüsse. Supp ja taimetoit, win! Heeringa ja kartuli ning koorese kanapasta kohta pole miskit öelda, need vanad lemmikud. Chili con carne rikkusin ära samanimelise maitseaineseguga, mille maitseaineid korrastades leidsin – seal sees oli vürtsköömen ja kaneel. Ei iial enam! 😀 Vürtsköömeni lennutan oma maitseainekorvist kauge kaarega minema, kaneel jääb küpsetistele 🙂 Aga noh, hapukoorega oli täitsa söödav. Lihtsalt chili ei peaks olema mitte kõigest “söödav” vaid “imeliselt hea”. Aga olgu peale. Kogemus 😀

Nädalavahetuse toitude suhtes juba otsustasingi ümber: lükkasin orsotto järgmisesse nädalasse ja jacket potatoes tuunikalaga kuskile tulevikku (selle nädala kala oli kilo äkilist lõhet, mille endale kolme päevaga sisse keerasime 😀 ja järgmisel nädalal tekkis hoopis tuju kala-kartulivormi proovida), lisasin tatra ja idamaised nuudlid. Ei välista, et nädalavahetuse jooksul veel ümber otsustan, nädala lõpupoole käibki kõik tunde pealt 😀

Mõtlen, et äkki peakski teadlikult planeerima menüüd reedeti (mil ma reeglina süüa ei tee, sest nädala jooksul on tekkinud piisavalt jääke) ja alates laupäevast kuni järgmise nädala neljapäevani. Sest kui esmaspäevast neljapäevani pean plaanist religioosselt kinni, siis nädala lõpp läheb peaaegu alati lappama – otsustan ümber vastavalt tujudele ja olemasoleva toidu kogustele, pole ka koolimenüüd, millega arvestada. No vaatame, kuidas tulevikus kujuneb 🙂

Igal juhul plaan on selline:

Tegelikult sattusin täna õhtul nii hoogu, et ülejärgmise nädala menüüks on ka esialgsed toidud välja valitud – eks näis, kuidas koolimenüü tuleb, kui juhtub miskit liiga sarnast olema, siis vahetan välja. Ja isegi veebruari viimase nädala algusesse hakkasin juba valima… Lisaks otsisin Nami-Nami lehelt inspiratsiooni riisi- ja tatratoitudeks  – sain nimekirja ja bookmarkidesse juurde 12 retsepti, mida tahaks proovida + kolm retsepti suvikõrvitsatoitude kausta, sealt siis lihtne hooajal valida. Päris hea tulemus ühe õhtu kohta!

Ühesõnaga – nagu aru saate, siis I’m on a roll. Menüü tegemine ja kokkamine on kujunenud äärmiselt rahuldustpakkuvaks hobiks. Nüüd võib äkki juba öelda, et on harjumus…?

Köögikombaini tahaks kiiremas korras. Mulle jõudis täna kohale, et märtsi alguses tuleb tulumaksutagastus, selle valguses ma ei hakka juuksekarva lõhki ajama ja olen nõus veebruari eelarvega miinusesse minema – küll mitte suvalise “tahan saada kraamiga”, vaid ainult juhul, kui tegu on asjadega, mis majapidamises kohe kasuks tuleksid. Olen vist otsustanud, et soetan ka mõne sellise minivariandi, kus saumikser koos erinevate peadega ja anum, mille külge soovi korral kinnitada. Mul suure jaoks tegelikult ruumi pole nagunii, väiksemad komplektid on soodsamad ka ja neid olla lihtsam puhastada (ma olen hirmlaisk selles suhtes, nii et sobib). Ainult et mul pole aimu ka, millise täpselt valima peaksin… Tean ainult, et peab olema selline otsik, mida soovitati majoneesi tegemiseks (pildil). Ülejäänu, ei teagi, mida tahta – peale selle kõige harilikuma lõikuri. Kel sarnane komplekt kodus olemas, millised teil kõige rohkem kasutust leiavad?

Samuti tahaks kiiremas korras soetada korralikud kvaliteetsest plastist karbid sügavkülmutamiseks. Igapäevaselt kasutan toidu hoiustamiseks ainult klaasist karpe – neid on mul rohkelt igas suuruses. Sügavkülma aga klaasi ei soovi panna. Kotid võtaks kõige vähem ruumi, aga need tuleks kas pärast esimest kasutamist ära visata või siis käsitsi pesta, mida ma ei viitsi (pehme kilekotiga kraani all lödistada on äärmiselt tüütu – eriti, kui see on rasvane). Seni olen kasutanud ühekordseid plastkarpe, aga tean ju, et need pole selleks mõeldud ja eritavad pikemas perspektiivis toidu sisse nähtamatuid osakesi. Varem külmutasin vähem, siis polnud oluline – nüüd aga käib mu planeerimise ja vähem poes käimise juurde palju rohkem lihatoodete ja värske kraami külmutamist – hakkliha ja tükeldatud kanafilee, kassitoit (nad ju söövad mul värsket, aga turul on neer ja süda aeg-ajalt ikka otsas, nii et varud on kasuks), selleri ja porru ülejäägid (kui neid piisavalt kiiresti järgmises toidu ära ei kasuta) jne. Olen otsustanud soetada plastist karbid, mis on sobilikud sügavkülmutamiseks ja mida on lubatud pesta nõudepesumasinas – seal kasutan nagunii madalama temperatuuriga lühipesu. Pole veel vaatama jõudnud, mida kohalikes kodupoodides pakutakse, aga hetkel kaalun selliseid Ikea karpe, need on lihtsalt nii naeruväärselt odavad ja näevad head välja ka. Ainus miinus, et ma sooviks veidi väiksemaid – nende maht on 600ml, mulle piisaks enamike portsude jaoks 350-400ml. Eks ma pisut veel vaatan ringi ja mõtlen.

Plastist karpidega hakkaksin ilmselt lõpuks käima ka turul kaalukaupa enda karbi sisse ostmas. Juurviljad võrkkotti on iseenesestmõistetav, aga kõik kassitoit ja lihakraam tuleb praegu kilekottides. Tean, et koroona tõttu mõned keelduvad oma karpi müümast, aga arvan, et need kohad, kust ma ostan, oleks nõus küll. Seni ongi asi jäänud selle taha, et klaasi ma kaasa vedama ei hakka (käin jala, turukott on koju minnes alati niigi liiga raske) ja ainsad plastkarbid on me majapidamises need ühekordsed, mida ka ei tahtnud kasutada. Mõtlen ainult, et selle Ikea Pruta sarja juures oli kirjas, et need pole lekkekindlad – no vedeliku puhul jah mitte, aga eeldan, et kui kaas korralikult peal, siis kassidele ostetud süda, mis ühekordsest kilekotist aeg-ajalt läbi lekib, vast ikka püsiks? Ega ma ju paneks karbi kotti õigetpidi ka… Ikea 365+ sarjal on täiesti lekkekindlad kaaned, aga seal polnud sobiva suurusega karpe (ümmargused on sügavkülma ääretult ebapraktilised ja kandilised liiga suured).

Ühe komplekti silikoonist korduvkasutatavaid grip-kotte mõtlesin siiski ka soetada, sest vahel on karp too much ja kott oleks teatud olukordades mugavam. Surfasin Alis ringi ja leidsin ühe variandi, mida võib nõudepesumasinas pesta (taas kord rõhutan – kindluse mõttes madala temperatuuri ja lühikese tsükliga). Kui kott pole rasvane, siis nagunii loputaks käsitsi puhtaks, aga kui on rohkem määrdunud, paneks masinasse. Link on suvaline, samu kotte pakuvad paljud, eks vaatan kõige soodsama pakkumise. Tahan valgeid ja 500ml või 1000ml suuruses – suuremad tunduvad juba overkill, soovin neid kotte just ruumi kokkuhoiu pärast, vahel mugavam kaasa võtta. Need nagu sobiks põhimõtteliselt külmutamiseks ka, aga ma pole siiski lõpuni veendunud silikooni täielikus ohutuses (“hea numbriga” plasti usaldan miskipärast pisut rohkem – võimalusel väldin ka seda, aga alati ei saa :D). Ehk siis – olen nõus silikooni kasutama, aga pigem lühiajaliselt ja mitte suurte kuumustega (nõudeka 60 kraadi veel ok, aga ahju 200 kraadi pigem mitte – rääkigu nad mis tahes). Pluss Ikea karbid on tunduvalt soodsamad 😀 Need kotid maksid keskmiselt 3€/tk.

Selle nädala rõõm on veel neljapäeval saabunud mahejahude tellimus. Täpsemini 5kg täistera rukkijahu (leib!) , 1kg nisupüüli, speltapüüli, nisu ja spelta täisterajahu, kaerajahu (Plika võib ennast nüüd ogaraks küpsetada), odrakruupi, tatart, kuivatatud hernest ja põlduba (taimsed pihvid ja pasteet, supid) ning 800g kaerahelbeid. Kõik see kokku maksis 17.50€ ja toodi koju kätte. MIKS ma vahepeal mitu aastat poest ostsin, ei teagi… Kui töökohta vahetasin, kaugenesin pisut mahemaailmast ja pikalt oli elu erinevatel põhjustel selline, et toidule lihtsalt ei viitsinud mõelda, ostsin kõik tavapoest ja klaar. Nüüd, kus kohalik ja mahe ning ise söögitegemine jälle au sees on, on aga puhas rõõm ja rahulolu.

Ja mõtlesin, et jagan teiega siin ka screenshotti sellest Excelist, kus menüüd koostan. Vasakul on menüü nädalapäevade kaupa, kõrvuti kooli ja kodu oma. Paremal on kogu list toitudest, mis kas heaks kiidetud või ootavad esimest korda proovimist – kõik, mis sel aastal tehtud, on kuupäevalises järjestuses listi alguses (kuna list on allapoole keritud, te siin neid kuupäevi ei näe) – need, mis ei saanud heakskiitu teistkordseks tegemiseks, on välja kustutatud. Nii on selgelt silme ees, mis juba tehtud ja mis veel tegemata. Ja kuni listis uusi asju jagub, seni juba tehtud asju teist korda ei tee. Mul on seal listis hetkel ca 60 retsepti… 😀 Nii et ca 10 nädala varu või isegi rohkem. Peale klikates saate faili suuremalt lahti, siis näete lugeda ka 😀

Ma ei suuda ise ka uskuda, et seekord LÕPUKS OMETI ÕNNESTUS! Peamine ebaõnnestumise põhjus oli varem vist ikkagi see, et list, kust valida, oli liialt lühike ja ma ei osanud/viitsinud sinna piisavalt juurde otsida. Aga nüüd sai tolle FB küsitlusega nii hea algus tehtud, et edasi läks juba kuidagi eriti libedalt…

Tegin tähistamiseks blogisse kööginurga alla alamkategooria “nädala menüü” 🙂