Nagu päris!
No te võite vähemalt KUJUTLEDA, eks, et kõht on suur(em) 😉
Sain lõpuks õekeselt tema siin oldud aja jooksul tehtud fotod kätte…
rõõm
Jaanipäev inglise moodi, vol 2
Ei saanud ma ka sel aastal lõket ega šašlõkki, küll aga ülimõnusa grilliõhtu eestlaste seltskonna ja maitsva toiduga. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal mul viimati nii tore jaan oli, isegi Eesti jaaniõhtute mälestused…
Hmm, mind hakkas kohe huvitama – ma nimelt ei mäletagi, mis ma tegin näiteks viimasel jaanilaupäeval Eestis – täiesti võimalik, et mitte midagi. Kas keegi värskendaks mu mälu, palun? Juuni 2006? Murakas, sina äkki tead?
Eelmised kolm suve möödusid A seltsis, esimene neist Pärnus Sunset Clubis (ööklubis, tõepoolest!) ning kaks järgmist tema parima sõbra juures talus. Ja kuigi mul on lugematuid mälestusi selle sõbra pool peetud pöörastest/lõbusatest pidudest, siis jaanipäevad miskipärast nende hulka ei kuulunud. Meelde tuleb vaid üks neist, kus ma pool õhtut luksusin ja üldse suhteliselt nukker oli.
Ja enne A-d… Oh, seda ei mäleta ma kohe üldse mitte, erandiks vaid 2000 (või 2001) suvi, sest siis kakerdasime Iirisega Pärnu kesklinnas ja ranna kandis ringi ning tarbisime alkohoolseid jooke. Täiesti ebajaanipäevalik – vähemalt ses mõttes, et lõket ega muud taolist ei olnud. Võimalik, et lõpetasime tookordki ööklubis, sel juhul oli see Up.
Põhikooli jaaniõhtutest veetsin enamiku Marisega Ares tema vanaema juures ja tagantjärele mõeldes tunduvadki need olevat mu kõige helgemad jaanimälestused. Aga siis olin ma ju veel täitsa laps.
Niisiis võin pärast kõigi nende aastate meenutamist nentida, et veidral kombel oli sel aastal üks parimaid jaaniõhtuid minu elus. Ja seda siin, Londonis, ilma lõkke ja šašlõkita. Veider…
Kuna minul ja Mehel oli mõlemal tööpäev, siis lubasime Anttil & Rarrul lahkesti varem meie juurde tulla ja kokkama hakata. Selleks ajaks, kui ma kella viiest koju jõudsin ja duši all ära käisin, oligi kõik suhteliselt valmis – mitut sorti värsket salatit ja imehead kartuliputru, puuvilju ja booli (minu oma tehti spetsiaalselt alkoholivaba ja see on parim bool, mis ma üldse kunagi saanud olen :P) ning grilli pealt sai seeni, hiina ribisid, quarter poundereid (loomalihapihvid, noh), kartuleid ja pittat.
Ja nii me siis istusimegi aias ja sõime, kuni enam ei jõudnud. Ja rääkisime juttu. Ja mõnulesime päikese käes, kuniks seda jätkus. Kella üheksaks olid kõigil kõhud täis, väljas jahedaks läinud ning uni peal, nii et seltskond läkski laiali.
Kõigest kolm tundi ja praktiliselt kainena (sest suure kausi booli sees oli ainult üks pudel veini ning muust alkoholist oli esindatud vaid paar purki õlut) – ega sedagi ei saa tüüpiliseks jaaniõhtuks nimetada. Sellegipoolest oli kohe täitsa jaani tunne.
Loodetavasti oli teil sama tore jaan!
Aga mõned pildid siis ka teile (keegi peale minu küll eriti ei viitsinud neid teha ja ma ka eriti ei viitsinud 😀 ):
20 nädalat
Ei ole veel nii suur, kui tahaks, üldse ei ole! Ja mingit liigutamist ma veel ka ei tunne, ehkki oleks juba aeg! Aga noh, kaheksa kilo (65 -> 73) olen juba juurde võtnud ja aega ju on 🙂
Ja juba ongi pool selja taga…
Pidu ja pillerkaar
Šašlõkki ja veini ja õlut sai… Ja grillitud pelmeene ja kartuleid. Ja tore oli. Ja nüüd olen ma nii unine, et ei jõua enam miskit asjalikku kirjutada. Kunagi pikem kroonika. Head ööd!
Kaks naist + Pariis = paratamatu šopping
Huvitav, miks ma üldse arvasin, et ma suudan siit poode kammimata minema pääseda? See mõte oleks olnud reaalne vaid siis, kui Mees minuga kaasas oleks olnud 😉 Ilma shoppamisele allergilise mehe pideva närvilise kohalolekuta EI OLE võimalik Pariisi sattudes poodides mitte käia.
Aga tegelikult oli meil igati produktiivne päev.
Jõudsin kell kuus hommikul Pariisi, Maris korjas mu bussijaamast üles ja viis koju. Ootasime poole kaheksani, et ma lõpuks oma kohvi ja croissanti kätte saaks. Sain ka. Tänavakohvikus. njämm.
Ja siis me jalutasime. Ja tegime pilte.
Pühendusega Kantersile:
Ja sattusime poodidesse. Ja enne, kui arugi saime, olime kahe peale ostnud kolm paari kingi (üks mulle, kaks talle), kaks komplekti pesu (mulle), pidžaama (talle) ja püksid (mulle). Pesu üle rõõmustan ma kohe eriti, sest vanast rinnahoidjast hakkasid rinnad juba vaikselt välja kukkuma, kõik uued istusid seevastu kohe eriti hästi.
Ja ühed mustad põlvpüksid on mul nüüd, mida ikka päris kaua kanda saan, loodetavasti raseduse lõpuni välja.
Ja siis me käisime kinos. Jajah, Sex and the City filmi vaatamas. Ei jõudnudki esimesel päeval, teisel hoopis. Film oli otse loomulikult hea. Ja nii mitmeski mõttes üllatav. Oli asju, mille kohta ma aimasin, et need tulevad… Oli asju, mida oleks võinud aimata, aga ei aimanud. Ja oli ka asju, mida ei osanud kohe üldse aimata. Aga rohkem ei saa rääkida, vaadake ise!
Ja siis me käisime kebabi söömas (pilt on nende kohvik-urka seinast):
Ja veel poodides. Ja istusime lõpuks tänavakohvikus veiniklaasi taga.
Ja koduteel haarasime kaasa kohalikku hiinakat, mis oli väga hea – Londonis on hiinakad sageli s*tad paraku, ma olin meeldivalt üllatunud.
Koju jõudsime alles peale üheksat – üle 13 tunni aktsioonis. Mainiks ära veel selle, et umbes poole kaheteistkümnest saati kablutasin ringi oma uute kingadega (vanad võtsid õlakotis tunduvalt vähem ruumi) ning need ei hakanud isegi hõõruma! Ja me ei sõitnud kordagi ühistranspordiga, ainult jalutasime.
Aga nüüdseks olen, olgem ausad, suhteliselt surnud ka. Eelmine öö bussis oli ikka veidi nigel. Niisiis lähen nüüd auga välja teenitud puhkusele. Head ööd!
PS. Ma hakkan paksuks minema. Maasikas kasvab jõudsalt.