rõõm

Kui ma ükskord Pariisis käisin

See oli kõigest mai lõpus, KÕIGEST veidi üle kuu aja tagasi 😉 Kuupäevaliselt siis 29. mai-1. juuni.

Neljapäevast jõudsin tookord isegi värske kokkuvõtte teha. Ülejäänud päevadel ei jõudnud mina miskit kirjutada, küll aga kajastas Maris neid oma blogis. lingingi siis parem tema poste ning lisan omalt poolt mõned märkused.

Reedest kirjutab Maris siin. Peale muuseumis käimise (see pilt on ka seal tehtud) ei jõudnud me suurt miskit asjalikku teha, lihtsalt võrratut sööki nautida ja ringi jalutada.

Maris oma uue telefoniga:

Muuseumi äge aed:

Peaaegu Eestis!

Puhkus on ametlikult alanud. 20 õnnistet kohustustevaba päeva.

Jajah, sellega seoses… Täna tuli välja, et mu ülemus arvas, et ma tulen järgmine nädal noiks neljaks päevaks tööle tagasi, nagu mul kunagi ammu esialgne plaan oli ja millele vastavalt esimesed avaldused kirjutatud said. Kunagi enne seda, kui mõistsin, et ma lähen sügisest emaduspuhkusele, mitte firmast ära ning mul on seega ikkagi 20 päeva puhkust saada, mitte 10… Ja ma kirjutasin uue avalduse kõigile 20-le päevale ja mulle kinnitati, et kõik on korras.

Kui ma teise üksusesse tööle läksin, öeldi seal, et eelmine koht kaotas mu puhkuseavalduse ära ja lasti mul uus kirjutada. Ja ma kirjutasin uue. Õigete kuupäevadega. Ja täna ütles ülemus, et tema ei tea sellest miskit ja üleüldse ei anta meie firmas kunagi üle kahe nädala järjest puhkust. Aga kuna nüüd on juba liiga hilja miskit muuta, siis head teed sul minna.

Super! Kellegi vea tõttu sain ma omale kolmenädalase puhkuse.

Aga okei. Nüüd peaksin asjalikuks hakkama ja:

  • meresoolaga keha koorima
  • duši all käima
  • sääri epileerima
  • ennast sunkissed kreemiga möksima
  • asjad ära pakkima
  • kirjutama vähemalt kolm hiigelpikka fotoblogipostitust umbes viiest viimase kuu jooksul toimunud asjast, sest ma ei võta oma suremise äärel läpakat (ja seega fotosid) Eestisse kaasa ning kolme nädala pärast kaks kuud tagasi toimunud asjadest kirjutada oleks veel nirum
Ja ongi kõik 😀

Huvitav, kas ma nende blogipostideni reaalselt jõuan ka, kõik ülejäänu pole kuidagi laiskusest ära jäetav.

Aga ok.

—> asjalikuks ja duši alla.

Kingad rasedale naisele

10 cm ja tikk-konts 😉 (mul pole elu sees tikk-kontsa olnud, eks)

Aga no need sobisid niii perfektselt mu kleidiga. Ja ma lähen pulma, eksju – pean hea välja nägema.

Ja üleüldse, te ju teate, kuidas mul tavaliselt kingade ostmine käib. Käin lihtsalt poodides ja vaatan, mis 41-42/8-9 suuruses üldse saada on, siis seda, kas enam-vähem meeldivad ja lõpuks proovin jalga, misjärel pooled nagunii liiga väikeseks/suureks (nt kui 9 on suur, siis 8 raudselt väike või seda lihtsalt polegi), ebamugavaks või lihtsalt koledaks osutuvad.

Kui mul on nii üksikasjalik nägemus kingadest, mida mul vaja (seekord siis mustvalge kombinatsioon, ümara ja soovitavalt veidi lahtise ninaga ning elegantse kontsaga), on nende leidmise võimalus nullilähedane. Aga täna juhtus ime – jalutasin juba lootuse kaotanuna kümnendasse Oxford Streeti kingapoodi, vaatasin, et seal müüakse vist ainult jubekõrge kontsaga tibikingi, otsustasin siiski riiulite vahel uidata, võtsin kätte suvalise kinga, mis mu nägemusega kokku sobis… Ja seda oli tõepoolest ainult üks paar ja ainult minu number ja see oli PARAS ja ma ei kukkunudki tikk-kontsadel käies pikali ja need olid pärisnahast ja… Ma otsustasin need ära osta hoolimata £45 hinnast… Ja kassas tuli välja, et need maksavad ainult £25.

Mis ma oskan öelda. Imesid juhtub!

Imedele jätkuks sain õhtul emalt meili, et nood ehted, mida ma palusin tal ühest poest vaadata, olid seal tõepoolest ikka veel olemas – sain sealt poest ca 3 aastat tagasi punase komplekti ning mäletasin, et nägin veel suhteliselt hiljuti samas poes sama sorti ehteid igas värvis, nüüd oli samasugust musta vaja… Tore, et Pärnu poodide kaubavalik nii muutumatu püsib 😉

Ühesõnaga täiskomplekt on olemas.

Rahulolu!

22+2 ehk viis kuud

Areng oli igati normaalne ja kõik mõõdud vastasid eale, aga kuna platsenta on hetkel liiga madalal (kinnitati, et 90% juhtudest tõuseb see ise õigesse kohta, nii et mures ma küll pole), siis kutsuti 14. augustil järgmisesse skänni. Nii et saan veel pilte! Aga nüüd on Maasikas juba nii suur, et tervenisti pildile ei mahu – peate portreega leppima.

Ja TÜDRUK on 🙂

Scroll to Top