rõõm

KODU!

Ei, omanikul polnud laste vastu midagi (see-eest on koduloomad lepingu kohaselt keelatud). Leping on allkirjastatud, tagatis makstud, järgmisel laupäeval kell kaks kolime sisse 🙂

Oeh, süda on nüüd nii kerge! Ei suuda selle viimase nädala möödumist ära oodata!

Ja uude korterisse ostan ma kaks vahvat pildiraami, kuhu saab panna palju väikses mõõdus pilte – mul oli Eestis üks väike plekk-käkk, mis kunagi ilmselt kuskilt välismaalt saadetud sai, aga peale ühe suhteliselt koleda variandi Tiimaris pole ma taolisi Eesti kaubandusvõrgus rohkem näinud. Täna jäi Woolworthis vähemalt kolm erinevat (ja ilusat) silma, varsti lähen ostan ära ka 😛 Sellised raamid on palju ägedamad ja praktilisemad, kui ühe foto jaoks mõeldud, kõik sõbrad mahutab ära 😀 Oh, fotopedesus lööb mus jälle välja üle pika aja…

Kaua oodatud vabadus

Mul algas just ametlikult bank holiday weekend ehk tööle minema ei pea enne teisipäeva. Mõnus!

Tööl on muidu sellised toredad lood, et mingi kõrgem ülemus otsustas kõik graafikud ümber teha – kui siiani käisid kõik tööl vahelduva eduga erinevatel kellaaegadel ja said teha erinevaid asju, siis nüüd on kindlad kellaajad ja tööülesanded. Ja otse loomulikult olin mina see “õnnelik”, kes sai endale kõik kohviku sulgemised.

No ma olin ikka täiesti endast väljas. Teadsin küll, et see on ainus võimalus, kuidas ma saan kogu aja kohvikus olla (Tracie sai kõik hommikused vahetused, aga tema on selle eest pool päeva restorani poolel, mida mina vihkan), aga no ainult sulgeda – iga päev 9-18 (kui sa oled harjunud pool aega 7-16/8-17 käima) – on ikka karm. Hormoonid möllasid ja pisarad voolasid (no ei saanud sinna midagi parata) ja manageri ajasin vist täiesti närvi 😀

Aga siis teatas ta mulle, et health & safety kohaselt ei või üldse olla kaks rasedat naist kohvikus, nii et ta peab ühe meist kuskile teise kohta suunama ja kuivõrd Tracie on Costa nö ülemus, siis oleks teda raskem asendada kui mind… Ehk siis mind saadetakse kuskile mujale tööle.

Lubati anda varasemad vahetused ja kui hästi läheb, siis saan ainult kohvikus olla (aga ei pruugi), järgmisel nädalal pidi mingi kõrgem ülemus minuga sellest rääkima tulema. Noh, eks ma mõningaid inimesi hakkan taga igatsema, ehkki enamustest on suht suva ja see Leedu bitch, keda ma üldse ei kannata ja kes meil praegu juba mitu nädalat supervisorit asendab, no temast on ju suisa õnn lahti saada. Töö on nagunii igal pool samasugune, sellest mõttes pole vahet.

Kuna Tracie läheb ülejärgmisest nädalast kaheks nädalaks puhkusele, siis esialgu ei saadeta mind veel kuskile. Eks me siis vaata. Mul suht suva. Saaks ainult nendest sulgemistest lahti, see on kurnav.

Aga täna ma nendest asjadest rohkem ei mõtle, sest ees ootavad kolm võrratut vaba päeva.

Homme läheme uue korteri üürilepingut sõlmima – kõik pöidlad pihku, et omanikul Maasika vastu midagi poleks!

Ja ülehomme on meil aastapäev. Esimene aastapäev. Jajah, esimene. Ja ma olen kolm kuud rase. Huvitav on see, et meie koos oldud aeg tundub mulle palju pikemana. Nagu oleks igavesti koos olnud 😀 Ma ei tea, kas see on hea või halb… Ma ei kurda.

Seoses aastapäevadega tekkis mul jälle see igavene küsimus – millal üldse on kõige õigem tähistada aastapäeva? Esimene kohtumine? Esimene suudlus? Esimene seks? See päev, kus te otsustate, et olete nüüd paar?

A-ga oli lihtne, esimesed kolm kuupäeva langesid kokku. Mehega on juba natuke raskem.

Mina olen asjaolusid arvesse võttes siiani leidnud, et esimene suudlus/seks (sest noh, need jällegi langevad mul tihti kokku) on kõige kohasem aeg. Seega siis pühapäeval 😉

Ja seoses seksi teemaga jõuan ma ikka ja jälle tagasi selleni, et minu arust pole mingit mõtet pingutada ja oodata ja raskesti kättesaadavat mängida, et mees jumala eest ei arvaks, et sa oled l*ts, kui sa oledki oma loomult vabameelset laadi, kelle jaoks kohustustevaba seks (esimesel õhtul) pole mingi probleem.

Kui sellest asjast on määratud midagi tulema, siis tuleb nagunii. Mina üldse ei viitsigi aretada mingit teemat mehega, kellele minu vabameelne ellusuhtmine on probleem. Pigem otsin omasuguseid – kuniks vallaline, seksib omatahtsi ringi, aga suhtes on truu. Ja ma pigem hoiatan kõiki kohe alguses ette, millega neil tegemist on. Eks ainult julgemad jäävadki pärast seda veel alles. Mees oli üks neist, muig.

Aga iseenesest oleks ju huvitav teada, mille järgi keegi aastapäeva tähistab. Minu blogilugejad, kes te olete hetkel suhtes, jagage oma kogemusi!

Tervitused Maasikalt

Lehvitab teile 😉

Tänases UH-s sai siis kõik vajalikud asjad ära mõõdetud, Maasikas tunnistati igati normaalseks. Pikkust on hetkel 66,3 mm. Seekord siputas ta ikka tunduvalt rohkem, kui poolteist nädalat tagasi.

Targalt paberilt, mis mulle kaasa anti, võib lugeda, et aju, kolju, selgroog ja alakeha paistavad normaalsed ning kõht, põis ja mõlemad käed-jalad on nähtavad.

Kui keskmine risk minu vanusegrupi rasedatel on mingitele puuetele (üks on downi sündroom ja teine jumal teab mis) 1:1004 ja 1:1854, siis pärast mu UH tulemusi on Maasika risk vastavalt vaid 1:33451 ja 1:61803.

Jälle üks mure vähem ja süda rahulikum 🙂

Järgmine UH on reedel, 4. juulil kell 15:45.

Uudistega rasedusrindelt selleks korraks kõik. Kuulmiseni!

(kui ma viitsin, siis kirjutan veel täna õhtul muust elust ka)

PS. Eelmisel UH pildil näha olev suur nina olevat ilmselt hoopis käsi, mis pea tagant välja paistab, sain ma täna teada. Sest nina on Maasikal alles imepisike. No igatahes pettis ta väga hästi ära meid 😀

Udupeen

Eilehommikusel kokkusaamisel haiglas suunati mind kohaliku perearstipraksise ämmaemanda juurde, kes peaks siis minu eest ülejäänud raseduse aja hoolt kandma. Peaksin ikkagi käima haiglas UH-s ja verd andmas, aga ülejäänud asjad saaks kohapeal korda ajada. Kui kohalikul perearstikeskusel ämmaemandat poleks olnud, oleksin pidanud haiglas käima hakkama, aga see on suur ja neil on seal alati nii kiire, seega kohalik praksis on alati parem variant – väiksem ja inimlikum.

No aga ma ju olen kolimas, mida ma neile ka ütlesin. Nad arvasid, et ehk ma ikka nii kaugele ei koli ja võin tolles praksises edasi käia, mis mul praegu siin paari minuti jalutuskäigu kaugusel on. Jäi siis selline jutt, et lähen panen esmaspäeval ise nende juures aja kinni (umbes nelja nädala pärast peaks järgmine kokkusaamine olema).

Kuivõrd nüüdseks on suht kindel, et me selle korteri saame, hakkasin otsima perearstikeskusi uue elukoha lähedal. Ja tõepoolest, kohe ümber nurga paari minuti jalutuskäigu kaugusel ongi lähim praksis, kus on olemas maternity services – see on JUST see, mida mul vaja on!

Ja kohalik haigla jääb ikka samaks. Õigemini üks teine haigla oli miilide poolest veidikene lähemal (2,6 vs 3), aga sinna oli ühistranspordiga halvem saada, seega sobib ikkagi kõige paremini see, kus ma siiani käinud olen, kus kõik mu senised andmed on ja kus ma ideeliselt ka sünnitama peaks. Ideeliselt sellepärast, et ma kavatsen uurida, kas kuskil läheduses on ehk olemas riiklikke ämmaemandate keskusi – neis saaks ka tasuta sünnitada, aga need on väiksemad ja inimlikumad ja väiksema sekkumisega, seal oleks ilmselt mõnusam, kui haiglas. Ja need asuvad enamasti siiski haiglate lähedal, nii et vajaduse korral saab alati sinna minna, kui sünnitus ei kulge oodatult ja on vaja professionaalsemat abi… No eks näis.

Igatahes see, et mul on nii lähedalt võtta kõik teenused, mida enne ja pärast rasedust vaja on, on veel üks märk sellest, et see korter ongi just meile mõeldud. Omanikul ei saa ometigi midagi Maasika vastu olla või mis?

Saatsime talle just meili, kus kinnitasime, et tuleme hea meelega järgmisel nädalavahetusel lepingut sõlmima ning meile oleks ka kõige sobivam aeg kolimiseks 10. mai (tema pakkus selle kõigepealt välja).

Oeh. See kõik tundub liiga hea, et olla tõsi. Hoidke pöialt!!!

PS. Ma annan endale suurepäraselt aru, et mu blogi ongi juba omandanud kergelt titeteemalise varjundi – aga no krt, ma ju ikka kirjutan sellest, mis parasjagu keelel ja meelel on. Loodetavasti jääb mulle ikka piisavalt muud elu ka, ma tõepoolest ei taha kanaemaks muutuda!

Peaaegu!

Ärkasin täna hommikul üheksa paiku ja ei suutnud enam magama jääda – muudkui mõtlesin sellest korterist. Olime eile õhtul Mehega arutanud, et peaksime omanikule meili saatma ja kinnitama, kui väga see korter meile ikka meeldis, kirjutasin selle koos paari küsimusega valmis ja saatsin ära.

Pool kaksteist tuli sõnum, et kuigi ka teised vaatajad tahtsid seda korterit, oleme meie Mehega endiselt nimekirjas esimesed ning see on meie, kui seda soovime. Üritasin helistada, aga sattusin kõneposti ja jätsin teate.

Ja nüüd, õhtupoolikul, kui koju jõudsime, ootas meid ees vastusmeil – tüüp polnud meie kirja lugenud enne, kui veidi aega tagasi. Ta kinnitas, et oleme teretulnud sisse kolima ning pani ette järgmisel nädalavahetusel kokku saada ja leping ära sõlmida.

Niisiis on see korter peaaegu meie. Peaaegu sellepärast, et me otsustasime talle Maasikast rääkida. ENNE lepingu sõlmimist. Ta on lihtsalt liiga normaalne inimene, et tema eest sellist asja varjata ja valetada. Seega räägime kõik ära ja jätame talle võimaluse meelt muuta, kui tal peaks midagi tõsist laste vastu olema.

Aga ma usun, et kõik läheb hästi – sest tüüp tundus tõesti mõistlik ja tore. Ütleme talle, et ei tahtnud enne rääkida, kui esmaspäevane (st homne) UH näitab, et kõik on korras. See on ainult veidikene tõe väänamine – tegelikult mul ju olekski pidanud esimene UH alles nüüd olema, mis siis, et mul valearvestuse tõttu üks juba oli. Ja nii me jätame vist kõige parema mulje.

Kui palju nii väike laps ikka korterile potentsiaalset häda teha saab? Vildikatega seinu sodivad vast veidi vanemad, me tahaks 2-3 aasta pärast vist ikka Eestisse tagasi kolida. Ja no otse loomulikult kinnitame me, et kui midagi ära rikume, siis teeme ise korda ka.

Niisiis hoidke veel nädalake pöialt, et omanikul Maasika vastu midagi poleks. SIIS on kõik kindel.

aga lootus, ma ütleks, on suur.

mul on niii hea meel!

Scroll to Top