rõõm

(sest kui suured asjad on kõike muud kui rõõmustavas seisus, tuleb väikestes head otsida)

Ennast ümbritseva elukeskkonna koha pealt olen siin Londonis teatavasti üsna paksu naha kasvatanud ja pohhuism vohab ikka täiega (Swammi külalistemaja arvestades on see asjale ainuvõimalik lähenemisviis). Ei olnud mingi probleem kaks nädalat oma toaski karkudega prahihunnikutest üle astuda.

Ja seoses sellega olin ma peaaegu ära unustanud, kui õnnis tunne on olla värskelt koristatud korteris. Teha süüa piinlikult korras köögis ja hoolitseda selle eest, et kõik pärast söögi valmimist sama korda jääks… Heita rahulolevaid pilke öölauale, kus vastupidiselt tavalisele ei kuhjugi suvaline asjade- ja prahihunnik ning mille klaaspind (kuidas ma vihkan klaaslaudu) on 100% plekitu… Omada vaba ligipääsu voodile ka külje pealt – seda ilma karkudeta 😉 Isegi vannitoa puhtusest särav kraanikauss ja hambaharjatops tekitasid ekstaasi.

Jaa. Oma kõige sügavamalt ja algsemalt iseloomult olen siiski lootusetu korrafriik. Jumal tänatud muidugi, et minus on piisavalt paindlikkust ja pohhuismi seda siin elades enamik ajast riiulis hoida.

Näis, kaua ma jõuan poistel seljas elada ja seda korda ning puhtust säilitada. Swammile tulevad varsti uued külalised. Khm, jah.

Viimased kaks või kolm tundi veetsin kööki küürides. Keset ööd, kui järgmisel päeval on ees ootamas pildistamine – ja iluund oleks eriti hädasti vaja.

Asi algas üpris süütult sellest, et ma ei viitsinud teiste seltskonnas olla (st juua ja sotsialiseeruda), vaid hakkasin selle asemel raevukalt oma toa seinaäärt puhastama. Meil on voodist paremal ainus vaba riba põrandapinda (ok, voodijalutsis on teine rida, aga seda on uksest voodini liikumiseks vaja), kuhu me olime kuhjanud kõik asjad ja prahi, mis aja jooksul käest ära pandud sai. Sain saagiks kaks kilekotitäit prahti, mõned mustad nõud jms.

Ning enne kui ma arugi sain, oli hoog sees ja leidsin ennast kööki küürimas. Ja meie köök oli, ma võin kinnitada, üks väga kole ja suur ja haisev seapesa – sest nagu teada, ei ole Swamm suurem asi korraarmastaja ning kuna köök oli tema järelt pidevalt koristamata, siis andsin mina ka lõpuks alla ja jätsin kõik oma pesemata nõud sinnapaika. Nii see läks.

Põhimõtteliselt pesin ja kuivatasin kolm kraanikausitäit nõusid (ning kuna meil pole köögis sooja vett, siis sisaldas see tegevus ka vannitoast pesukausiga sooja vee toomist ning mõningate asjade vannis loputamist) ning küürisin puhtaks kõik tööpinnad ja kapiriiulid, mis olid ka aja jooksul suht õnnetusse seisu sattunud. Ja muidugi pühkisin põranda ja viskasin külmkapist minema kõik üle aja läinu (päris tühjaks jäi teine).

Prahti sain kokku 10 kotti – 6 tavalist ja 4 recyclingu jaoks. Ja ma mõtlesin, kui naljakas on ikka see, et ma käin novembri algul lühikeste pükste ja õlapaeltega topi väel prügi välja viimas. Eestis oleks sel ajal esiteks juba lögane ja külm, siin on aga täitsa kuiv ja karge. Jahedavõitu küll – nii seitse kraadi vast hetkel. Ja teiseks elan ma Eestis miskipärast alati kõrgetel korrustel, kust pole nii lihtne *korraks* õue lipata, sest juba trepikojas hakkab külm.

Igatahes köök särab ja tuju on hea. Ja kell… On peaaegu kolm.

Riideid pole vaadanudki.

Ega’s midagi, ruttu tuttu, et see viimanegi iluuni kätte saada. Küll nende riietega jõuab homme hommikul ka tegeleda.