Mjäu
Kurguni makarone, lihapalle ja šokolaadi täis topitud.
*mõmiseb rahulolevalt, võtab oma pätu kaissu ja keerab magama*
Jaa, homme on vaba päev ja elu on ilus 😉
rõõm
Pisikesed olmerõõmud
(sest kui suured asjad on kõike muud kui rõõmustavas seisus, tuleb väikestes head otsida)
Ennast ümbritseva elukeskkonna koha pealt olen siin Londonis teatavasti üsna paksu naha kasvatanud ja pohhuism vohab ikka täiega (Swammi külalistemaja arvestades on see asjale ainuvõimalik lähenemisviis). Ei olnud mingi probleem kaks nädalat oma toaski karkudega prahihunnikutest üle astuda.
Ja seoses sellega olin ma peaaegu ära unustanud, kui õnnis tunne on olla värskelt koristatud korteris. Teha süüa piinlikult korras köögis ja hoolitseda selle eest, et kõik pärast söögi valmimist sama korda jääks… Heita rahulolevaid pilke öölauale, kus vastupidiselt tavalisele ei kuhjugi suvaline asjade- ja prahihunnik ning mille klaaspind (kuidas ma vihkan klaaslaudu) on 100% plekitu… Omada vaba ligipääsu voodile ka külje pealt – seda ilma karkudeta 😉 Isegi vannitoa puhtusest särav kraanikauss ja hambaharjatops tekitasid ekstaasi.
Jaa. Oma kõige sügavamalt ja algsemalt iseloomult olen siiski lootusetu korrafriik. Jumal tänatud muidugi, et minus on piisavalt paindlikkust ja pohhuismi seda siin elades enamik ajast riiulis hoida.
Näis, kaua ma jõuan poistel seljas elada ja seda korda ning puhtust säilitada. Swammile tulevad varsti uued külalised. Khm, jah.
Ega ma ikka normaalne pole
Viimased kaks või kolm tundi veetsin kööki küürides. Keset ööd, kui järgmisel päeval on ees ootamas pildistamine – ja iluund oleks eriti hädasti vaja.
Asi algas üpris süütult sellest, et ma ei viitsinud teiste seltskonnas olla (st juua ja sotsialiseeruda), vaid hakkasin selle asemel raevukalt oma toa seinaäärt puhastama. Meil on voodist paremal ainus vaba riba põrandapinda (ok, voodijalutsis on teine rida, aga seda on uksest voodini liikumiseks vaja), kuhu me olime kuhjanud kõik asjad ja prahi, mis aja jooksul käest ära pandud sai. Sain saagiks kaks kilekotitäit prahti, mõned mustad nõud jms.
Ning enne kui ma arugi sain, oli hoog sees ja leidsin ennast kööki küürimas. Ja meie köök oli, ma võin kinnitada, üks väga kole ja suur ja haisev seapesa – sest nagu teada, ei ole Swamm suurem asi korraarmastaja ning kuna köök oli tema järelt pidevalt koristamata, siis andsin mina ka lõpuks alla ja jätsin kõik oma pesemata nõud sinnapaika. Nii see läks.
Põhimõtteliselt pesin ja kuivatasin kolm kraanikausitäit nõusid (ning kuna meil pole köögis sooja vett, siis sisaldas see tegevus ka vannitoast pesukausiga sooja vee toomist ning mõningate asjade vannis loputamist) ning küürisin puhtaks kõik tööpinnad ja kapiriiulid, mis olid ka aja jooksul suht õnnetusse seisu sattunud. Ja muidugi pühkisin põranda ja viskasin külmkapist minema kõik üle aja läinu (päris tühjaks jäi teine).
Prahti sain kokku 10 kotti – 6 tavalist ja 4 recyclingu jaoks. Ja ma mõtlesin, kui naljakas on ikka see, et ma käin novembri algul lühikeste pükste ja õlapaeltega topi väel prügi välja viimas. Eestis oleks sel ajal esiteks juba lögane ja külm, siin on aga täitsa kuiv ja karge. Jahedavõitu küll – nii seitse kraadi vast hetkel. Ja teiseks elan ma Eestis miskipärast alati kõrgetel korrustel, kust pole nii lihtne *korraks* õue lipata, sest juba trepikojas hakkab külm.
Igatahes köök särab ja tuju on hea. Ja kell… On peaaegu kolm.
Riideid pole vaadanudki.
Ega’s midagi, ruttu tuttu, et see viimanegi iluuni kätte saada. Küll nende riietega jõuab homme hommikul ka tegeleda.
Iga päev on jõulud
Seda pähklit pole ma küll siiani katki hammustanud, miks postiljon kunagi uksele ei KOPUTA, vaid lihtsalt veidike postipilu kaanega kolistab – koputamisest oleks igatahes rohkem kuulda. Täna näiteks panin äratuse igaks juhuks poole üheteistkümneks, käisin korra ukse juures vaatamas, ega miskit tulnud pole, lesisin siis mõtliku näoga voodis ja järsku kuulen korra sellist häält, nagu oleks mingi post pilust sisse pandud – st see kaas KORRA kolksatas.
Lähen siis esikusse, vaatan – põrandal pole miskit. Seisan veidike aega totra näoga, kuulen, et trepikojas miskine liikumine nagu veel toimub. Uuesti ei koputa/kolista keegi. Saan oma kõhklustest tobe välja paista üle, teen hommikumantlis ukse lahti… Ja otse loomulikult seisab seal postiljon, kellel käes korralik hunnik pakke – kõik mulle. No on topski, ma ütlen, endast tuleb ikka kõvemini märku anda. Ma oleks ÄÄREPEALT ta sama targalt tagasi saatnud.
Igatahes olen nüüd jälle kaheksa filmi võrra rikkam. Kaks peaks veel teel olema, kolm ootavad lattu jõudmist ja ülejäänud kõik kohal
Oi, kui mõnus on pakke lahti kiskuda… Nagu jõulud, ma ütlen! Ainult et jõulude ajal mulle viimastel aastatel küll nii palju kinke pole tehtud (mitte et ma kurdaks, ma ju ise ka ei tee).
Ja homme-ülehomme on vabad 😀
Hoirassaa ja pudel rummi
Kell pole veel kaksteistki, aga minu päev on juba üliväga meeldiva suuna võtnud.
Kuna ootasin seda pakki, mis teisipäeval tagasi saadeti (ei mahtunud postipilust sisse, mina ja Mees olime tööl, Swamm magas), siis panin kella igaks juhuks 9.45 helisema – ma polnud kindel, kas postiljon, kel on välisukse võti olemas, ikka helistaks väljast meie uksekella või koputaks juba trepikojas sees olles lihtsalt uksele, mida ma poleks läbi une kohe kindlasti kuulnud.
Ja mul oli õigus. Ta ainult koputas. Muide – kell oli TÄPSELT sama palju, kui teisipäeval (see paber, mille ta tookord maha jättis, seal oli kellaaeg peal) – pool üksteist. Peen värk.
Ja viis minutit pärast postiljoni külastust (sain kõik oma tantsufilmid ja Las Vegase kätte :P) helistati mulle sellest agentuurist. Vaatasin hiljem järele – oligi too esimene kord mulle ka sealt helistatud, number oli peaegu sama, vaid viimane nr erinev. Vot siis.
Küsiti, kas ma vaatasin nende kodulehte ja kas olen endiselt huvitatud. Ütlesin jah. Siis küsiti, kas olen midagi sellist varem teinud ning pikkust ja vanust. Öeldi, et nad annavad mu pildi nüüd mingitele järgmistele tegelastele edasi ja kui nemad on huvitatud, siis helistatakse mulle järgmisel nädalal tagasi.
Põnev, põnev. Ma nii loodan, et nad on – see oleks kindlasti väga äge kogemus ja raha on praegu hullult vaja.
Nüüd ma kavatsen duši all käia ja ennast ilusaks teha ja natuke koristada ja oma DVD-hunnikus mingi süsteemi ja korra luua…
Ja peale kõigi kohale jõudnud DVD-de on mul veel ootamas kuus esimest osa America’s Next Top Modeli uuest hooajast ja EuroTrip.
Juhhei!