Üht ja teist – öised mõtted
Avastasin paar päeva tagasi, et Kristil on nüüd blogi. Jäin seda täna õhtul kohe pikemalt lugema. Ta on väga huvitav inimene – ma ei ütle, et ma tema uskumustega ja muuga nüüd niiväga kõigis aspektides nõustuks, ma pole selle teemaga üldse nii põhjalikult kursis ja vaatan asjale pigem kriitiliselt… Aga nagu ta ise seal kusagil kedagi tsiteerib (sry, ei viitsi täpset kohta üles otsida ja viidata): igaühel on õigus uskuda seda, mida ta tahab – ja see kõik on õige. Erinevate inimeste jaoks on õiged erinevad asjad. Nii ongi.
Ja jättes kõrvale selle, et mina ehk ei usu täpselt samadesse asjadesse, millesse usub tema, siis ma loen sealt blogist siiski välja, et tegemist on imetlusväärse inimesega, kes tuli siia Inglismaale, et teha rasket tööd ja teenida kooliraha… Et minna lõpuks Aafrikasse vabatahtlikuks. Kes ületab ennast iga päev, et teha asju, mida teha on raske – tundub, et kohati isegi nõme ja mõttetu, aga mis tegelikult kõik arendavad…
Loen, mida kõike ta kahe esimese kuuga ära teinud on ja tunnen sügavat imetlust – mina olen siin Londonis vaid vaikselt tööl käinud ja luuserdanud. Mitte et ma üritaks ennast kuidagi maha teha – ma ei tulnudki siia mingite suurte plaanide ja eesmärkidega, tulin lihtsalt põnevust otsima ja maailmapilti avardama. Aga Kristi blogi lugemine tekitas minus jälle nii tugeva tunde midagi suuremat korda saata… Üritada leida oma koht siin elus. Tekkis tunne, et ma praegu raiskan oma elu ja saaksin sellega midagi hoopis paremat peale hakata.
Okei, nii hull see asi pole, üldse mitte. Ma ei arva, et ma raiskan oma elu. London kui selline on juba igati väärtuslik kogemus – aga ma saaksin siinsest palju rohkem võtta, kui ma vaid viitsiksin. Seni olen lihtsalt vooluga kaasa läinud.
—
Ja siis ma märkasin paari uut postitust Google Readeris, läksin neid lugema ja avastasin Marise sissekande sellest, miks ta armastab Pariisi.
Lugesin selle kõik läbi ja äratundmisrõõm oli suur – sest mina armastan Londonit üldjoontes peaaegu samadel põhjustel. Olen juba ammu tahtnud taolist sissekannet ise ka kirjutada, ükskord kindlasti kirjutan ka. Pariis ja London on mõlemad suurlinnad, maailma linnad, metropolid – kogu see rahvaste paabel, kõik need valikuvõimalused, kogu see vabadus, mitte keegi ei vaata millelegi viltu… See üleüldine viisakus. Ja Marisel on muidugi veel eelis šarmantsete prantslaste näol.
Ja minus tärkas taas see meeletu tahtmine millalgi ka aasta-paar Pariisis elada. Mõte on olnud juba pikka-pikka aega, tuleb ja läheb omasoodu. Kõige suurem probleem on otse loomulikult keeleoskus, sest minu keskkooliaegse kaheksa aastaga omandatatu pole viimase viie aasta jooksul kasutust leidnud ja on seega suures osas ununenud… Ja ma olen arg, ei julge lihtsalt minna maale, mille keelt õieti ei oskagi – ehkki ma tean, et teoreetiliselt peaks siis kõik kunagi õpitu meelde tulema ja prantsuskeelses keskkonnas lihtsalt oled sunnitud selle keele selgeks saama.
Ma ei tea, kardan natuke (või siis palju) – mul pole sellist kogemust varem olnud. Londoniga polnud probleeme, inglise keelt olen ju osanud nii kaua, kuni mäletan.
Et kõigepealt ehk NY ja siis Pariis?
Lõpuks tahan jääda ikkagi Eestisse, et seal elada ja töötada, kodu luua, abielluda ja lapsi saada… Aga kuni kutsumus pole puuga pähe löönud ja abiellumise plaani ka mitte, siis ma ei näe mingit põhjust hetkel Eestisse pikemaks ajaks tagasi tulla – parem avastan maailma, kuni veel võimalust on.
Pagan, ma olen alles 23. Ma olen ikka kuradi NOOR 🙂
—
Lõpetuseks aga üks pilt toredast reklaamist, mille eile metroost avastasin:
Tegemist on organisatsiooniga, mis püüab muuta suhtumist puudega inimestesse – ja vähemalt minu puhul läks nende lähenemisviis küll vägagi täppi. Mitte et ma ennast mingiks ignorandiks või puuetega inimeste halvustajaks peaksin, aga see reklaam püüdis oma positiivsusega silma (ja loom pildil meenutab kangesti Tartu tudengite kevadpäevade maskotti Villemit), läksin kodus nende kodulehte uurima, vaatasin kõik telereklaamid ära (jube nunnud, vaata ka), tegin isegi selle testi seal ära – panin viis kuuest küsimusest täppi (ja oleks kuuenda ka pannud, kui Mees poleks mind eksitanud :P) ja sain lihtsalt natuke targemaks. Mõnus kampaania ühesõnaga.
Aga tegelikult olen ma nii unine, et lähen poen vist nüüd kaissu magama (Mees põõnab juba mitu tundi). Lihtsalt tahtsin enne oma maailmaparanduslikud (või siis pigem eneseparanduslikud) mõtted kirja saada, kui need meelest lähevad… Või noh, meelest nad nüüd vaevalt lähevad, aga see ülev TUNNE, mis mind praegu valdab, see vajas kohest sõnadesse jäädvustamist.
