rõõm

Kella keeramisega tuli sügis

Täna veidi enne tööpäeva lõppu aknast välja vaadates imestasin, kuidas nii kiiresti nii pimedaks läks. Siis tuli meelde – keerasime ju kella. Juba enne viit oli täitsa hämar.

Praegu on kell veerand üksteist, aga tunne on umbes nagu pool kaks öösel.

Tegelikult ei ole mul sügise vastu midagi. Selles on oma romantika. Tuleb ainult häid külgi otsida 🙂

Kui ma saaks lõigata välja kõik laulu- ja tantsuosad (ja kõik muu kunstilise etlemise) filmidest Step Up ja Raise Your Voice, siis saaks neist lõikudest kokku suurepärase meelelahutuse, mida võiksin vaadata kümneid ja kümneid kordi. Filmid ise on tüüpilised Ameerika noortekomöödiad, täiesti ettearvatava teemaarenduse ja lõpuga… Mis on oma naiivselt viisil küll nunnud, aga mitu korda järjest vaadata ei viitsi. Kogu see tants, laul ja möll seevastu – see on viimase peal.

Step Up on juba vana lemmik, Raise Your Voice’i vaatamise siis just lõpetasin 😉 Seal oli kaks nii kuradi tuttavat näitlejat – Lauren C. Mayheni kohta ma ei suutnudki selgust saada, pole tema osalusega filme nagu rohkem näinud, aga John Corbett oli indeed Seksi ja linna Aidan, ainult vanema väljanägemisega ja tunduvalt karvasem.

Ajudeta noortekomöödiad on ikka palju võimsamad, kui nende sisu keerleb kunsti ümber. Loodetavasti leian veel mõne taolise.

Online ostmise võlud

No tegelikult olen ma alati mugav inimene olnud ja kõike võimalikku netist tellinud, aga sellist luksust, nagu siin Inglismaal, Eestis ikka pole. Eesti on ise väike, lehekülgi on vähem, valik on väiksem, soodustused samuti… Kas Eestis on võimalik tellida netist midagi ilma postikuluta? Ma eriti ei tea (nojah, Teleyhe SIMi sain, aga see on väheke teine teema, ma mõtlen just DVD-sid jms). Ja seega pole hinnas eriti vahet, kas tellid netist või ostad poest – hind on netis soodsam, aga postikulu tuleb lisaks… Mugavam ehk, seda küll.

Aga siin… DVD-de kohaletoimetamine on UK piires tasuta (vähemalt neil viiel leheküljel, kust ma tellisin). Ja hinnad on soodsamad, kui poes (kui poodi muidugi üldse on – HMV netihinnad olid mind huvitavatel DVD-del poehindadega võrreldes igatahes peaaegu poole odavamad).

Kui on natuke viitsimist otsida ja hindu võrrelda, saab jube odavalt igasugust huvitavat träni. Klikk-klikk-klikk ja valmis.

Ma siis nüüd ootan. 29 filmi, Las Vegase kaks esimest hooaega ja veel üks asi. Kokku läks see mulle maksma £134. Mina olen igatahes rahul 😛

Olgu õnnistet netikaubandus!

DVD-hullus

Mulle, nagu teada, meeldib põhjalikku eeltööd teha. Eriti, kui on kavas osta suuremas koguses. Ma tahan olla kindel, et ma ostan asjad just sealt, kus hind on kõige odavam (eeldusel, et kvaliteet on sama, eks).

Leidsin sellise lehe – ja vähemalt mulle oli see küll asendamatuks abiliseks. Ma olen suhteliselt kindel, et enam odavamalt ei saa. Noh, ma olen ka terve öö üleval istunud ja kõigil sobivatel lehtedel ükshaaval oma lemmikfilme otsinud… Ja nautinud iga minutit sellest 😉

Lõppkokkuvõttes tundub, et homme tellin endale kuuest erinevast netipoest 31 erinevat filmi ja see kõik läheb mulle kokku maksma £114, mis teeb keskmiselt £3.68 ehk ca 85 kr ühe DVD kohta. Kõik need pole tegelikult mu kõige-kõige lemmikumad filmid, aga osad tulid lihtsalt kaasa – mõnikord oli lihtsalt odavam osta 3 filmi kogumik vms (ja kõik nö kaasa tulevad filmid paistavad ka huvitavad :P).

Ühtlasi jõudsin järeldusele, et kõik sarjad ja Bond on ikkagi odavam osta eBay kaudu, aga sellele mõtlen kohe palju hiljem.

*hõõrub rahulolevalt käsi*

*haigutab*

*keerab ennast magama*

Tibijuttu ja filmijuttu

Eile saime Murakaga üle pika aja päevakese kvaliteetaega veeta. Või nojah, kvaliteet, irw – käisime kohvikus, shoppamas, teises kohvikus ja veel shoppamas 😀 Aga terve päev oli igatahes väga mõnus ja see on ainus, mis loeb.

Murakas jõudis kohale kella 12 paiku ja meie esimene soov oli saada kuskilt tass kohvi (ja tükk kooki). Otsisime Brixtoni kõrvaltänavatest tagajärjetult mingit kohvikut ning lõpetasime peatänava suurimas kaubanduskeskuses – ma olin Caffè Nero silti sissepääsu juures korduvalt näinud, aga kus see seal täpselt on (keskusel on vist neli korrust), polnud õrna aimugi.

Saime ülimeeldiva üllatuse osaliseks. See oli tõsiselt mõnus koht! Hubane, hea kohv, maitsvad toidud – noh, okei, ma sõin vaid tiramisu kooki (njämm-njämm!) ja Murakas mingit jogurtitaolist asja, aga ma vaatasin nende võileivavalikut ka – igatahes ahvatlevam, kui meie oma ja neid saab koha peal soojendada. Supivalik oli ka suurem kui meil.

Niisiis istusime kõrge laua ääres akna all, rääkisime poolteist tundi juttu ja mõnulesime:

Siis läksime ja käisime läbi kõik need poed, mida ma nägin laupäeval E-ga jalutades – kus paistis olevat suur valik ja soodushinnad. Lähemal vaatlemisel osutus olukord muidugi arvatust nukramaks (nagu tavaliselt), aga saagiga võib siiski rahule jääda – mina sain endale pika säärega saapad (£20), kaabu (£7) ja käekella (£3), Murakas mantli (£28) ja teksad (£9).

Kuna uued asjad tuli ometigi kohe selga panna, siis läksime koju ja vahetasime riided. Järgmiseks suundusime… No otse loomulikult Vera Cruzi 😉 Et enne järgmist shoppingutiiru kõht korralikult täis süüa.

Siin on Murakas oma uue mantliga Vera Cruzis, saate kohviku seestpoolt ka ära näha:

Kõhud täis, võtsime suuna Oxford Streetile. Ma ei hakka parem halama teemal, kuidas signal failure‘i tõttu oli metroo Victoriast Brixtonini kinni, isegi rail replacement bus ei käinud ning inimesed suunati 2-ga Stockwelli Northern Line’ile… Kuidas ma ei saanud seega osta ka travel cardi, sest metroo oli kinni ja pidin jalutama 2/3 teed tagasi koduni, et osta see meie off license‘ist (kodust esimest korda tulles poleks saanud – pidin enne sularaha välja võtma ja automaadid on alles veidi enne jaama). Kohale me lõpuks jõudsime – küll nii pool tundi või isegi tund plaanitust hiljem.

Oxford Streetil tegin kõigepealt Murakast pilti, sest ta tahtis oma uusi oste demonstreerida:

Kuna minust eriti pilte pole ja üldsegi ei näinud ma kõige kaubanduslikum välja, siis peate leppima pildiga minu uutest ägedatest saabastest (konts on 7 cm, hõkk – ma pole juba mitu aastat kontsadel käinud… Aga üllatavalt mugav, hõõruma ei hakanudki, ainult ära väsisin lõpuks) ja pildile on jäänud ka jupp minu ägedast seelikust, mille juba mõni aeg tagasi ostsin ja mille kohta kõike ütlevad, et see pole üldse minu stiil – volangidega ja üleüldse liiga naiselik, aga NII nunnu!

Ja minu uuest kaabust (kaabu nagu must kaabu ikka):

(kott on kohe täitsa vana, ostsin eelmisel suvel Kaubamaja Humanast)

Oxford Streetilt leidis Murakas endale kassiga kõrvarõngad ja punamütsikese mütsi läheneva halloweeni jaoks ning £1 topi H&M (või äkki hoopis Nexti) lasteosakonnast.

Mina sain H&M-st £10 eest kaks sviitrit, mis ühekaupa ostes oleksid maksnud £8, nii et olen täitsa rahul.

Siis ostsin veel HMV-st kaks filmi ja Murakas ostis DVD-markerid… Ja lõpetuseks kolasime veidi Primarkis, kust ma leidsin £3 eest ägeda punase vöö ja ostsin E-le hommikumantli.

Koju jõudsime õhtul kell üheksa – väsinud, aga rahulolevad.

Täna hommikul olen aga uurinud DVD-filmide hindu Eestis, et jõuda järeldusele, mis hinnani on mõtet neid siit osta ja mis hinnast alates juba Eestist. Nii palju, kui ma olen aru saanud, on Eesti allahindlused näkased ja mõttetud, seega võin siit osta vabalt kuni £8 maksvaid DVD-sid (sest Eestis on normaalhind 199 kr). Ja muidugi sarju, neid pole Eestis vist üldse.

Tegin endale eBay ja Paypali kontod, Amazon on vist juba varasemast olemas. Hoidke alt!

Sest ma hea meelega maksan originaalide eest, kui tegu on mu lemmikfilmide ja -sarjadega, aga ma ei ostaks elu sees ühtki filmi, mida varem näinud pole – sel puhul käin kinos või tegelen piraatlusega 😛

Igasuguste filmide ja sarjade ostmise mätta otsast on Londonis ikka väga pro elada 🙂

Ja kõige nunnum on see…

…kui ta läbi une mul käest kinni võtab.

See, et ma siis teise käega pilti teen, ei ole enam muidugi nii normaalne, aga fotokas oli just käepärast, kuna laadisin akut ja… 😛

Ühtlasti tundub kohane panna siia üks ninnunännu pilt pühapäeva õhtust, kui Swamm mu fotokat kuritarvitas (alguses ahistas ainult mobiiliga, aga hiljem tegin vea – mainisin, et mul on fotokas ka):

Me ostsime elutuppa punase pirni, meil on nüüd punaste laternate rajoon.

Ja et sissekanne liiga lääge ei saaks, siis veel teinegi pilt samast õhtust (minu soovil poseeritud, tegelikult tegin video ka, sest nad istusid seal reas nagu kanad õrrel ja taustaks oli Mehhiko muusika, aga nad rikkusid selle oma jutuga ära):

Scroll to Top