Pärast üle-eelmist postitust võin taas kord nentida seda, et blogimisel on minu jaoks täiesti teraapiline mõju – ma võin olla igasuguste asjade pärast meeletult pissed off, aga pärast kõige selle üles kirjutamist on kogu aur välja lastud ja tuju hulga normaalsem.
Kui ma pärast tänast kirjutist Swammiga rääkisin, ei olnud halvast tujust enam suurt s*ttagi järel. Ma ei oska pikalt vihane olla ja Swammi peale on üldse raske vihane olla, sest ta on lihtsalt nii süüdimatu (mis mulle tegelikult hirmsasti meeldib, kui ühiskasutatavate ruumide kasutamisest-jagamisest-koristamisest tulenev kõrvale jätta).
No ja ta rääkis mulle muuhulgas ka seda, et kõik meie külalised on varsti välja kolimas, mis mind maailmaga lõplikult lepitas. Sest tegelikult, ausalt – mul ei ole nende vastu mitte midagi. Nad on kõik täitsa ägedad inimesed.
Pips kirjutas tolle viimase hädapostituse kommentaaris, et ma olen ikka jube kannatlik – tegelikult pole see üldse NII raske olnud. Mul on oma elu ja töö – ma olen 5-6 päeva nädalas 10-11 tundi päevas kodust ära ja ülejäänud aja pesitsen tavaliselt rahulikult oma toas. Kuna süüa ma peale võileibade ise ei tee ja sedagi suhteliselt harva (söön tööl või kokkab Mees või…), siis ei kõiguta köögis toimuv ka väga tihti. Kõige rohkem häiriski see, kui vannituba ebasobival ajal kinni oli ning see, kui meie toas pärast neti saamist liiga palju võõraid hakkas läbi voorima.
Wifi tekitamine, muide, selle viimase plaani järgi, mida ka mainisin, ei õnnestunud. Tuleb midagi uut välja mõelda, aga see on jällegi poiste teema.
Ja kapivõti oligi töö juurde ununenud!
Ehk siis ma olen maailmaga jälle rahujalal. Hea on olla.
