rõõm

Täna oli tõenäoliselt kõige ilusam päev, mis mul Londonis üldse olnud on. Okei, esimene päev oli ka äge, sest siis ma polnud veel tööotsimise karmi reaalsusega tutvuda jõudnud ja chillisin niisama, aga see oli siiski piisavalt pingeline…

Murakas tuli Londonisse šoppama. Sellele me ei mõelnud, et on bank holiday (meie mõistes riigipüha) ning paljud kohad on seepärast kinni. H&M nt. Nii jäidki ujumisriided ostmata. Aga plätud ta endale sai. Kõrvarõngad ka. Nii et loeme päeva siiski kordaläinuks, ah? 😉

Ilm oli ilus, 20 kraadi ringis. Tuul küll väheke häiris, nii et mantlit eriti seljast ära võtta ei tahtnud, aga üldiselt oli selline väga väga kevadine tunne. Peaaegu suvine.

Kuidagi… Kergem oli olla. Ma ei tea, miks. Lihtsalt. Ma vist hakkasin nüüd ka Londonist rohkem “aru saama”. Igatahes tekkis… Ütleme nii, et lootusetuse asemel lootus. Tunne, et küll kõik saab korda.

Ostsin endale lõpuks Londoni kaardi ära. Raamatutäie kaarte st, London A-Z nimelise väljaande. New edition – 2007 😛 Hiljem avastasin, et sel on tänavate registris 6lk lihtsalt lambist täiesti valged. Mingi kummaline praak. Pidin hiljem tagasi minema ja välja vahetama. Mingeid probleeme õnneks ei tekkinud.

Murakas vedas mu ühte ehtepoodi nimega Claire’s. Neid on siin vist iga nurga peal, nagu ma aru sain. Igatahes on seal hunnikute viisi ägedat kraami. Ostaks pool poodi tühjaks, kui saaks. Tegelikult suutsin ennast küllaltki viisakalt vaos hoida, kuni ma jõudsin ühtede eriti ägedate punaste eheteni… Kaelaehe ja kõrvarõngad, kokku £9.50. Oi kurjam. No NII ägedad olid.

Selle peale lubasin endale, et otsin JUBE kähku töö ja esimesest palgast ostan need ära. Vot nii. Motivatsiooni jälle juures. Muig.

EDIT: Murakas tuletas oma kommentaaris veel ühe asja meelde. Ta ostis täna Starbucksist šokolaadi frappuchinot. Mis on põhimõtteliselt kohv purustatud jääga või midagi taolist. Maitses nagu šokolaadi jäätisekokteil. No jube hea oli. Ja seal oli mingi maasikavariant ka, mis paistis jube hea ja mida tahaks hullult proovida. Mul on tunne, et minust võib ka veel Starbucksi sõltlane saada, kui mul ükskord raha on. Tänane päev andis tõuke. Et jah, tööd vaja. Kähku 😛

Siis ma tahtsin Hyde Parki minna. Murakas tahtis mulle enne Buckingham Palace’i ära näidata, mis seal lähedal on. Ainult ta unustas, et Marble Archi juures tuleb ära keerata, nii et me jalutasime Oxford Streetilt otse edasi kuni Notting Hillini välja. Palee jäigi nägemata. Teine kord siis. Notting Hilli ka tegelikult ei näinud, ainult sellenimeline peatus oli. Ka teine kord siis.

Aga Hyde Park oli viimase peal. Ma võiks seal päevi ja päevi veeta. Ilusa ilmaga muidugi. Süüa ja lugeda näiteks. Tõesti. Tunde. Päevi.

Aga mingem nüüd piltide juurde.

Siin on üks purskkaev, mille ääres me istusime ja Murakas oma pizzat sõi. See oli Centre Pointi juures. Centre Point asub Oxford Streeti, New Oxford Streeti, Tottenham Court Roadi ja Charing Cross Roadi ristmikul. Haa, see ütles teile nüüd palju, eks. Ma lihtsalt olen siin vaikselt vaimustuses, et ma naatukenegi orienteerun, eks 😀

Ja ma tunnen juba maju ja värke ära, kui bussiga koju sõidan ja õiges kohas maha minemisega pole probleeme. Ja ma täna hüppasin vahepeal täitsa lambist suvalises kohas bussi pealt maha, sest nägin tee ääres Sainsbury’st (kohalik Selver/Prisma vms), mis oli veel lahti ja mul oli piima vaja. Ja ma olen juba harjunud busse “hääletama” (noh, siin sa pead käe tõstma, et buss üldse peatuks peatuses) – hästi väikesed asjad kõik iseenesest, aga panevad ennast paremini tundma.

See on Hyde Park. Mis on põhimõtteliselt lihtsalt üks HIIGELsuur park. Kohe kole suur. Koledat pole seal küll midagi. Ilus on.

See on printsess Diana mälestuspurskkaev:

Ma enne juba mainisin, et murakas ostis endale uued kõrvarõngad. Need tuli ometi kohe kõrva panna:

Neid luikesid (enne oli ka üks lähiplaanis, panite vast tähele) pildistasin peamiselt ema rõõmuks. Ta iga kevad (ja suvi ja mis iganes aeg, kui neid näha on) kilkab, kui luiged välja ilmuvad või kui ööbik laulab või muud taolist. Meil on Pärnu korteri rõdult kümnepallivaade merele ja mere ääres on karjamaa, kus on muuhulgas veesilmake ja seal need luiged siis pesitsevad ja ööbikud siristavad ja ema hoiab binokliga asjade käigul silma peal. Või siis kõrva. Selleks ei lähe küll binoklit vaja… Irw.

Vot selline päev oli. Ajutine rahu ja lootuse päev. Ma olen suht kindel, et ma jõuan siin veel ahastada küll ja veel, aga praegu on hea olla. Caatasin korterite kuulutusi ka õhtul, homme Iirisega helistame ja uurime…

Kuna homme on veel bank holiday, siis on osad kohad ilmselt ikka kinni ja bossid veel kodus puhkamas, seega ma ennast vist linna peale pakkuma ei lähe, aga vaatan hotellide kodulehti ja muid töökuulutusi ja üritan muidu usin olla.

Ja minu heal tujul on kindlasti oma osa ka selles, et sõbrad, tuttavad ja täitsa võõrad on mu ahastavat lohepikka sissekannet kommenteerinud ja virtuaalset pai teinud ja head nõu andnud. Te olete parimad 🙂