Ei tea, kuidas see minust senini mööda läinud on, aga avastasin täna ringi surfates, et Tõnul on fotoblogi.
Ma pole senini fotoblogidest eriti midagi arvanud. Tegelikult pole ma peale R-i oma ühtki pidevalt jälginud ja ka see pakkus huvi vaid nii kaua, kuni suhtlesime. Huvi oli puhtalt eraeluline ja pigem teksti vastu, fotod ei tekitanud kunagi mingeid erilisi emotsioone. Nüüd… Ei mäletagi, millal seda viimati vaatasin.
Üldiselt meeldivad mulle pigem sellised blogid, kus põhiline on tekst ning fotod on vaid tabavaks illustratsiooniks (Piia&Nadja on ilmselt parim näide).
Aga Tõnu oma oli teistsugune. Mingis mõttes stiilipuhas. Ma ei oska ega tahagi fotodes mingit suurt kunsti või kvaliteeti või sügavat mõtet otsida. Ma lihtsalt tunnen, kas mulle meeldib või mitte. Kui meeldib, siis tekivad mõtted iseenesest. Tõnu omad väga meeldisid. Kõik vaatasin ära. Palju-palju lemmikuid tekkis.
Et mulle ka vahel meeldib pilte vaadata. Kui need on minu hingele. Tõnu omad on. Ja ta pildistab filmile! Eriti äge. Mina kui paadunud digiinimene oskaks ilmselt filmile ainult käkke teha.
Lingin nüüd teda ka. Jälle üks regulaarne juures. Ilus.
Ja sain innustust teiste fotoblogide lähemaks uurimiseks, äkki avastan veel midagi põnevat.
—
Tööl on vahelduseks tõeliselt armas, sest jaanuar on vaikne nagu alati ja uus poiss endiselt väga asjalik. Ma ei pea enam lisapäevi tegema, halleluuja! Mul on alates homsest järjest kolm vaba päeva. Väga imelik tunne. Pean meelde tuletama, mis ma siis tegin, kui mul actually vaba aega oli.
Avastasin, et minuga on raske elada. Saan endaga täitsa hästi läbi hetkel, aga siiski raske on. Väsitan isegi iseennast. Tahaks olla ilusam ja parem ja väheke normaalsem inimene.
Paraku, mida pole antud…
Saab hakkama!
Ja homme, kui olen välja maganud, ma vast ei väsita ennast enam ka nii palju 😉
