Ma olen siin elanud peaaegu aasta ning see on tõenäoliselt esimene kord, kui hommikul päikesetõusu peale satun. Saan aru, et see pilt ei ole (kunstiliselt) midagi erilist, aga ikkagi. Päikesetõus. Heh. Ma pole siit aknast tõenäoliselt isegi loojangut näinud.
Miks just täna? Ei tea. Aga ilus on.
Ma olen hea meelega nõus minema ja vestlema teiste inimestega paar tunnikest ükskõik mis teemal ning saama selle eest Kaupsi kinkekaarte. Rääkida mulle meeldib, arvamust avaldada ka. Kutsuge jälle!
Pole midagi meeldivamat, kui ärgata vabal päeval üles ning näha esimese asjana aknast välja vaadates sinist taevast ja säravat päikest. Süda lausa hõiskab sees.
Õnneks mul on vaja täna väljas igasuguseid asju ajada, saan seejuures päiksevanni võtta.
Aga kõigepealt hommikusöök. Hea, et mul siin palju aknaid on.
Elu on ilus 🙂
Mingi lõik sellest raamatust hakkas mind kummitama ning olin sunnitud selle kohe praegu uuesti üle lugema. Ega ma polegi öelnud, et ma olen normaalne 😉 Aga raamat on aus! Lasteraamatud ruulivad.