…kui palju rahuldust* võivad ühele naisele pakkuda kaks paari sukki ja uus lips.
Jah, mul oli palgapäev.
Ma täna ka ei jõudnud “päriselt” kirjutada. Kui homme tööl aega on… Mille peale ei saa loota. Või siis pühapäeval. Aga ma luban, ma tõesti luban. Et te saate kõigest teada enne, kui nädal läbi on.
*Mitte sellist, paraku. Kuid mõte noist situatsioonidest, kuhu sukkadega võimalik sattuda on, on ometigi ääretult ilus.
Ema ostis mulle eile käekella. Ma olen kole rahul sellega. See on… Huvitav. Silmatorkav. Ma ei saaks ometi kanda mingit tavalist ja igavat asja.
Tegelikult oleks vaja veel teist samasugust, kus valge asemel oleks punane. Siis oleks kõikvõimalikud riietused kaetud. Aga noh, valge sobib punasega, selge see 😉 Eks vaatame, kuidas numbrite puudumine mind mõjutab. Harjumatu on küll.
—
Kas teile ei tundu pärast igasuguseid kohtumisi või mingi projekti lõpetamist või mingi ülesande täitmist, et oleks võinud paremini minna? Et said täitsa normaalselt hakkama, aga oleks ikkagi paremini saanud? Mulle küll tundub. Aga noh, ma olen siiral arvamusel, et alati SAABKI paremini. Arenemisruumi on ju elu lõpuni. Mis ikka. Ma olen ühelt poolt perfektsionist, aga teiselt poolt ka optimist. Niisiis ma eeldan, et minu normaalne ongi piisavalt hea. Vaatame…
Marta on tegija! Ta algatas sellise aktsiooni. Lööge kaasa!
Eks mina olen ka mõelnud, et tahaks Dakit kuidagi õnnitleda ja nii, aga tõenäoliselt oleks see piirdunud blogi kommenteerimise või e-kaardi või muu taolisega. Marta mõte on palju ägedam ja asjalikum.
Niisiis – kui sina tahad ka Dakile pulmakinki teha, siis loe siit lähemalt. Mina igatahes olen käpp.
Tore, tõesti. Sellised asjad teevad kohe varahommikul tuju heaks 😀
See lugu hakkas mind kummitama. Kuulan juba mitmendat korda. Tuhanded mälestused. Sõna otseses mõttes tuhanded.
Depressiivne. Aga kuradi hea.
