Hommik
rõõm
Edev
Ema ostis mulle eile käekella. Ma olen kole rahul sellega. See on… Huvitav. Silmatorkav. Ma ei saaks ometi kanda mingit tavalist ja igavat asja.
Tegelikult oleks vaja veel teist samasugust, kus valge asemel oleks punane. Siis oleks kõikvõimalikud riietused kaetud. Aga noh, valge sobib punasega, selge see 😉 Eks vaatame, kuidas numbrite puudumine mind mõjutab. Harjumatu on küll.
—
Kas teile ei tundu pärast igasuguseid kohtumisi või mingi projekti lõpetamist või mingi ülesande täitmist, et oleks võinud paremini minna? Et said täitsa normaalselt hakkama, aga oleks ikkagi paremini saanud? Mulle küll tundub. Aga noh, ma olen siiral arvamusel, et alati SAABKI paremini. Arenemisruumi on ju elu lõpuni. Mis ikka. Ma olen ühelt poolt perfektsionist, aga teiselt poolt ka optimist. Niisiis ma eeldan, et minu normaalne ongi piisavalt hea. Vaatame…
Teeme Dakile pulmakingi!
Marta on tegija! Ta algatas sellise aktsiooni. Lööge kaasa!
Eks mina olen ka mõelnud, et tahaks Dakit kuidagi õnnitleda ja nii, aga tõenäoliselt oleks see piirdunud blogi kommenteerimise või e-kaardi või muu taolisega. Marta mõte on palju ägedam ja asjalikum.
Niisiis – kui sina tahad ka Dakile pulmakinki teha, siis loe siit lähemalt. Mina igatahes olen käpp.
Tore, tõesti. Sellised asjad teevad kohe varahommikul tuju heaks 😀
Plain Fade – Cerebellum
See lugu hakkas mind kummitama. Kuulan juba mitmendat korda. Tuhanded mälestused. Sõna otseses mõttes tuhanded.
Depressiivne. Aga kuradi hea.
Selle talve arukaim ost
Et noh… Jaanuari lõpus plätude ostmine on kindlasti asi, mida peaks tihemini harrastama. Kõige hädavajalikum asi, mis ma oskasin välja mõelda.
Tõe huvides peab mainima, et mina ei maksnud. Õde tegi mulle varase sünnipäevakingituse.
Ahjaa, esimese hooga ostsin kaks vasaku jala plätut, alles kodus avastasin, et miski nagu ei klapi. Huvitav, milline kingapoe ajugeenius need selle plastmassjullaga kokku pannud oli… Sellest moraal, et jalatseid ostes ei tasu samal ajal lobiseda (samal teemal võib rääkida ka juba kord varem mainitud juhtumist, kus Tikker emaga lobisemise ajal virsikumahla asemel multinektarit ostis).
Näe, Pips, sain jälle oma varbad ühele pildile 😀 Mis teha, fetiš on fetiš! Sinu lohutuseks võin öelda, et tean vähemalt veel ühte tüüpi, kellel varvastega mingi teema on. See on muide valus, kui sind varbast hammustatakse! Njah.
Aga ei, ma olen endaga rahul. Ma pole kunagi väitnud, et ma olen normaalne 😉