Kui ma 2002 sügisel Tartusse kolisin, kirjutasin ennast sinna sisse, et sots toetust saada. Seda ma tõesti ka sain – esimese aasta jooksul. 2003/04 õppeaastal lõpetatati toetuste maksmine üldse ära.
Märtsis 2004 tuli Tallinna linnale suurepärane vaimuvälgatus, et odavat kuupiletit saavad nüüdsest osta vaid ID-kaardi omanikest Tallinnasse sisse kirjutatud inimesed. ID-kaart oli olemas – mõeldud, tehtud – kirjutasin ennast Lasnamäele sisse.
Ja nüüd hiljuti, detsembris 2004, pakkus Tartu linn kampaania käigus 975-kroonist Aura veekeskuse või TÜ raamatupoe kinkekaarti. Selle saamiseks oleksin vaid pidanud ennast jälle Tartusse sisse kirjutama. Ja miks ma seda ei teinud? Tallinna linn sai ju oma idee mõttetusest aru ja alates 2005. aastast on odav kuukaart kättesaadav kõigile ID-kaardi omanikele, mitte ainult Tallinnasse registreerunutele – oleksin pidanud vaid pool kuud jänest sõitma (Tartusse pidi sisse kirjutama hiljemalt 20. detsembril ja odava pileti oleksin saanud osta alles jaanuaris) ning oleksin saanud kaheksa korda tasuta Aura tervisekeskuses mõnuleda või peaaegu tuhande krooni eest tasuta raamatuid.
Just nendesamade raamatute pärast. Sest Tallinna keskraamatukogul on selline tore reegel, et kui sa pole Tallinnasse sisse kirjutatud, siis saad korraga laenutada vaid neli raamatut ja pead iga kord tagatiseks 200 krooni jätma (seda ma ei teagi, kas IGA raamatu eest 200 krooni või kõigi eest kokku). Väga haige! Igatahes poleks ma suutnud seda üle elada, sest olen raamatukogu väga tihe külastaja. Tartus pole probleemi, Lutsu raamatukogust saab korraga võtta kuni 20 (!) raamatut, sissekirjutust ja tagatisraha ei nõua keegi. Seal on lihtsalt niru valik – seepe pole peaaegu üldse. Tähendab siis, neid seepe, mis mul veel läbi loetud pole – vanemaid on terve hunnik.
Tallinna keskraamatukogu kasutajaks sain ma 6. juulil 2004. Otsisin kaardi abil üles lähima haruraamatukogu, milleks osutus Paepealse, ja jäin selle kohaga üliväga rahule. Absoluutselt KÕIK raamatud on tähestikulises järjekorras ja kõigile neile pääseb ise ligi – selline korraldus mulle meeldib. Rääkimata sellest, et iga kord, kui sinna läksin, oli seal müstilisel kombel just täpselt viis seepi, mida ma lugenud polnud.
Lisaks veel mugav süsteem, mis lubab kasutada üht kaarti peaaaegu kõigis raamatukogudes üle Tallinna. Ma tean, et mõnedes haruraamatukogudes on veel paberkaardi süsteem, aga nendesse ei satu ma tõesti mitte kunagi – kõigis Lasnamäe omades ning kesklinnas on süsteem internetipõhine. Kesklinna raamatukogus olen ainult ühe korra käinud ja seal mulle eriti ei meeldinud – esiteks see tobe riiete-suurte kottide äraandmise kohustus, teiseks fakt, et uusi seepe sealt eriti ei saa, kõik on kogu aeg välja laenutatud. Laagna raamatukogus olen paar korda käinud – sain sealt just seda, mis vaja, kui mujal polnud – aga üldiselt ei viitsi ma ka sinna eriti ronida. Paepealse on ikkagi lähim ja parim.
Eile õhtul sain üle pika aja jälle rahus Esteri elektronkataloogis surfata ja uurida, mis seebid kuskil sees on. Avastasin, et Torupilli raamatukogus, mis on ka üsna lähedal, on kohe ülihea valik. Huvitav, kas seal käivad ainult venelased, et kõik uued seebid sees on? Leidsin kaheksa raamatut, mis mul nimekirjas on – tuleb sinna vist millalgi minna 😛
Aga mis kõige olulisem – ma nägin, et Paepealse raamatukogus oli lõpuks kohal Nora Robertsi uusima trioloogia teine osa, mida ma juba mitu kuud taga ajanud olen – sain esimese ja kolmanda osa millalgi detsembris Lutsust, aga teist osa seal polnud ja mujal oli ka igal pool väljas (Torupillis oli tegelikult kogu aeg olemas, aga mul polnud lihtsalt aega sinna minna). Nii ma siis lugesin 1. osa läbi ja viisin tagasi, kolmandat hoian aga senini enda käes. Ja eile öösel avastasin, et mu koduraamatukogus on teine osa lõpuks ometi sees.
Läksin siis täna kümme minutit enne avamisaega rännakule. Viisin kõigepealt Laagna raamatukokku kaks raamatut tagasi, endal jälle kaart näpus, et Lasnamäe majade vahele ära ei eksiks: esimest korda sinna minnes pidin teel kohatud väikestelt tüdrukutelt nõu küsima (ja nad ei olnud mitte ainult eestlased vaid ka ise parajasti sinnasamasse raamatukokku teel), hiljem olen tagasiteel mitu korda valesse kohta keeranud ja selle tagajärel ringi ekselnud. Seekord läks aga kõik hästi – loodetavasti saan edaspidi juba ilma kaardita käidud.
Järgmine peatus oligi Paepealse (sinna oskan ammu juba kinnisilmigi minna), kuhu jõudsin umbes 20 minutit peale avamist – ja nagu ma lootsingi, polnud keegi selle ajaga minu soovitud raamatut ära võtnud.
Kas teate, kui suurt ja lapsikut rõõmu tekitab üks seep, mida ma olen nii ammu lugeda tahtnud? Tegelikult hüppan rõõmust pea iga kord, kui olen raamatukogust midagi head saanud – ja seda juhtub tihti.
Huvitav, kas ma peaks ennast kuidagi alaväärsena tundma, et “seepe” loen? Ei tea, ei tunne – ma armastan neid, asendamatu ajaviide. Mida ma teeksin iga nädal bussis Tallinn-Tartu vahet sõites, kui mul poleks raamatuid? Alati pole und ega mingit kooliasja, milleks valmistuda. Seega – seebid.
Eile näiteks tuli Tartus meelde, et ma ei võtnud ühtki raamatut kaasa, mida tagasiteel bussis lugeda (Tartusse sõites magasin ja valmistusin kaitsmiseks). Noh, mis seal ikka, kasutasin ära Lutsu 20 raamatu piiri (viis oli käes – Tallinnas poleks rohkem antudki) ja võtsin ühe seebi – jällegi paras kokkusattumus, et ma tõesti leidsin Lutsust seebi, mida juba lugenud polnud, seda ei juhtu just eriti tihti.
Igatahes oli raamatus ainult 246 lk, nii et lugesin selle bussis läbi ja passisin viimased 15 minutit veel niisama ka.
Oijah. Ma armastan raamatuid. Lähen siis nüüd ja hakkan mõnda lugema 🙂