Plikal oli koolivaheajal igav ja pärast vana retseptiraamatu lehitsemist leidis ta, et soovib ise teha oma suuri lemmikuid – kaneelirulle. Mina pole elu sees pärmitainast teinud, nii et soovitasin tal hoolikalt õpetuse läbi lugeda, leidsin veebist teise kaasaegsema ja lihtsama kõrvale kah. Ja esimese korra kohta tulid täitsa arvestatavad rullid. Eks arenemisruumi muidugi on, aga näe, juba 11-aastaselt tegi pärmitainast. Minuga võrreldes suurepärane tulemus 😀
Meie ettevõttes on võimalik kord aastas oma osakonnaga midagi koos ette võtta. Eelmisel aastal käisime Lätis jäätise- ja õllevabrikus. Seekord külastasime oktoobri keskel Pootsi veinimõisa ja Tõstamaa mõisa ning õhtustasime Varbla sadamas.
Pilte ma tegin ülivähe, aga need saagu siis kajastatud.
Pootsi veinimõisas oli väga põnev kuulata peremehe jutustust mõisa ja tema pere ajaloost, saime mitmeid jooke degusteerida ja otse loomulikult oli vaja kaasa ka osta 😛 Rabarberi vahuvein on minu lemmik, rabarberi ja ebaküdoonia limonaadid olid ka väga head. Lisaks oli seal parasjagu üks näitus ja ma leidsin sealt maali, mis väga meeldis. Hind muidugi selline, et osta ei soovi, õnneks pole mul kodus kuskile selle jaoks kohta ka. Aga ilus sellegipoolest 😀
Tõstamaa mõisa me sisse ei saanud, sest koroona. Aga nende projektijuht rääkis meile ülipõnevaid lugusid mõisast. Pilte ma ei teinud ühtki.
Varbla sadamas asuva restoran Groot söök oli imemaitsev. Lisaks oli neil nunnu koer, keda teised kolleegid ohtralt pildistasid… Mul pole ühtki koerapilti. Isegi eelroast pole, sest see oli udune 😀 Aga kinnitan, et veise carpaccio oli absoluutselt imeline ja mul õnnestus seda kaks portsu süüa, sest ühele kolleegile ei meeldinud 😀
Mina võtsin magustoiduks pavlova, mis oli täitsa hea, aga natuke kahetsen, et midagi muud ei valinud, sest kuuldatavasti olla nii tiramisu kui crème brûlée olnud imehead.
Oli üks mõnusalt päikeseline oktoobri alguse nädalavahetus ning ma tahtsin lastega midagi vahvat teha. Otsustasin, et võiks ometigi ära käia minizoos, kuhu me põliste pärnakatena seni miskipärast kordagi sattunud polnud. Seal oli NII ÄGE! Sellele kohale lisab väga suure plussi jutukas omanik, kes huvitavaid lugusid räägib – muuhulgas pakkus ta võimalust prussakat süüa, millest me kõik loobusime 😀 No ja madu sai süles hoida ja osad elukad seal nii lahedalt toimetasid, vahva oli nende asjatamist jälgida… Raudselt läheme sinna veel mõnikord tagasi!
…
Ma nüüd hakkan järjest klaarima blogivõlgu – esimesed pildid, mis pole siia jõudnud, pärinevad septembri teisest poolest. Oli üks imelise ilmaga mõnusalt seltskondlik nädalavahetus, kus kõigepealt käisid Tanel ja Hanna külas ning järgmisel päeval põikasid Pips ja Aivar ka korraks minu poolt läbi. Sel nädalavahetusel jõudsin veel Plikaga kontserdil käia, aga sellest sai juba varasemalt kirjutatud.
Seenel käimine oli muidugi rohkem naljategemine, sest seeni ma ei tunne ja Taneli õpetuse järgi leidsin ÜHE söödava seene. Ma arvan, et see oli äkki kuuseriisikas. Kindel pole, ei mäleta 😀
Ja palju mittesöödavaid 😀
Peamine eesmärk oli aga loodust nautida ja seda sai tehtud 🙂
Pipsi ja Aivari külaskäik oli oma lühiduse tõttu pigem kohvi ja koogi lainel, aga alloleva pildi tegemiseks pidi ikka pool klaasikest veini ka valama 😀
Mälestuseks samalaadne pilt minust mu viimasel sünnipäeval 😀
