rõõm
Tere, Sütevaka! vol 2
Vaatasin, et ma ei olegi pärast eelmise aasta septembrit rohkem Plika tegemistest kirjutanud – sest noh, ma pole praktiliselt üldse bloginud 😀 Rõõmu ja piltide jagamiseks on olnud FB.
Aga ma siis nüüd katsun väikese kokkuvõtte teha.
Flexi programmi kandideerimine läks algusest lõpuni suurepäraselt, aga valituks Plika ei osutunud. Me ise arvame, et 50-50 võimalus, kas oli temast lihtsalt veel nii palju rohkem suurepärasemaid kandidaate või jäi kellelegi ette, et ta kirjutas oma kirjas “I support LGBT” 😀 Igal juhul, kui algne emotsioon oli muidugi kurbus ja pettumus, siis tõdesime mõlemad, et kui ei saanud, siis järelikult ei pidanudki nii minema. Nentisime, et ega praeguse valitsusega polekski USAs olemiseks just parim aeg ja kui huvi jääb, küllap tekib tulevikus mõni muu võimalus. Kui mitmed kandidaadid on saanud teisel aastal proovides valituks, siis Plika otsustas, et ei soovi uuesti proovida – taoline vaheaasta oleks olnud mugav just pärast põhikooli lõppu, aga kui juba gümnaasiumis alustada, tahaks ju ikka oma klassiga lõpetada. No ja mina, täiesti isekast seisukohast, olen rõõmus, et mu lapsuke on veel kolm aastat kodus – toetasin tema unistuse poole pürgimist kahel käel, aga ega see üksteisest eemal olek poleks ju lihtne olnud.
Plika lõpetas põhikooli kõigi viite ja arvutute kiitustega, eesti keele ja matemaatika riigieksami tulemus oli 94, inglise keel 97. Oh, mul oleks palju pilte tutipidudest ja lõpetamisest ja kõigest muust, aga kas ma jõuan ka nende siia üles panemiseni, kui juba kuid on möödas? Ei ole kindel 😀
Sütevakasse sai sel aastal waldorfkoolist mitte ainult Plika, vaid ka kolm tema klassikaaslast. Oleme kollektiivselt väga uhked 🙂 Plika ja veel kaks valisid loodussuuna, neljas läks sotsiaalklassi.
Ühelt poolt räägitakse, et vanemad kipuvad lastele peale suruma oma teostamata jäänud unistusi. Teiselt poolt – iga vanem tahab ju lihtsalt, et tema lastel läheks paremini kui tal endal.
Ma ei ole seda laste eest kunagi saladuses hoidnud – minu unistus on, et vähemalt üks neist läheks Sütevakasse. Samas ei ole ma neile kunagi midagi peale surunud, vaid rõhutanud, et nemad peavad oma otsused tegema ise – selle põhjal, mis neile õige tundub.
Plika kusjuures oli Sütevaka osas alguses pisut kõhkleval seisukohal, sest ehkki kõik muu talle juttude põhjal väga meeldis, siis tema esimene valik oleks soovinud õppida B-keelena soome keelt, Sütevakas seda võimalust pole.
Pärast seda aga, kui ta oli ära käinud kõigi Pärnu koolide proovipäevadel (teised koolid käidi kollektiivselt läbi, Sütesse läksid ainult need, kes päriselt huvitatud olid), oli ta ka kindlalt team Sütevaka. Talle lihtsalt meeldis seal kõige rohkem 🙂
Ma olen alati öelnud, et minu arust on Plika 200% Sütevaka materjal – tunduvalt rohkem, kui ma seda üldse ise kunagi olin 😀 Mina olin lihtsalt kohusetundlik tuupija, tema on sellist tüüpi, kes huvitub kõigest, teeb kõike suurepäraselt, ilmselt lõpetab medaliga ja keda hakatakse tulevikus igasugu vastuvõttudele kutsuma… Aga eks ole muidugi näha – oma klassis võis ta olla kõige targem, nüüd on kõigi klasside kõige targemad kokku pandud. Igal juhul on see värskendav vaheldus – õppimine keskkonnas, kuhu on tulnud kokku vaid need, kes tõesti TAHAVAD õppida ja keegi ei riku seega igavusest tunnis rahu ega takista teiste keskendumist. Vähemalt teoreetiliselt, minu mälestustes, see Sütes nii oli – mõtlen just gümnaasiumit, põhikooli nublud on sinna sattunud eelkõige vanemate suunamisel ja selles vanuses lapsed ikka lärmavad 🙂
Nii et ülipõnevad ajad ootavad endiselt ees. Üheksa aastat tuttavat waldorfkooli on selja taga, nüüd kuuleb õhtusöögilauas uusi uudiseid Sütevakast ja aasta pärast ehk ka Koidulast, vähemalt selline on Poisi praegune plaan.
Ja sellest sügisest juba muutuvadki kõik traditsioonid, sest senise ühise aktuse asemel on lastel nüüd eri aktused, eri aegadel. Plika on Poisi aktuse ajal üleüldse koolilaagris… Ja ega ma ei tea, kas teised koolid vanemaid aktustele ootavadki, kui tegu pole just uue kooliastme alguse või lõpuga – selles suhtes on waldorfkool ja Sütevaka ju erandid…
Põnev, nii põnev!
Kuidas ma endiselt kõiki oma trenne armastan
Mallu heitis mulle täna ette, et ma üldse ei blogi. Kinnitasin, et tahaks küll ja oma peas muudkui kirjutan postitusi, aga miskipärast arvutisse trükkimiseni ei jõua. Soov blogida tekib tavaliselt siis, kui on vaja parasjagu midagi asjalikumat teha 😀 Mulle meeldib kirjutada emotsiooni pealt, mul on päevas kümneid hetki, mil ma täiesti ogaralt rõõmustan igasuguste asjade üle ja olen tänulik, et need mu elus on… Just selliseid hetki tahaks jagada. Aga need mööduvad enne, kui ma blogimiseni jõuan. Õnneks olukorrad korduvad, nii et küll ma ükskord jõuan kõigest kirjutamiseni ka.
Aga, kuna Mallu ütles, et ootab täna postitust – ja aeg on liiga hiline, et kinnisesse blogisse midagi pikemat kirjutada – siis kirjutan nüüd emotsiooni pealt, trennist. Ehkki ma arvan, et see EI ole see teema, millest Mallu esmajoones kuulda tahab, kui üldse 😀 😀 😀
Ma olen ausõna siiamaani hämmingus, et ma käin nii palju trennis ja et see mulle nii väga meeldib ja et ma päriselt olen suutnud juba mingeid asju teha päris pikalt järjest!
Jooksmas ja jõusaalis käisin ju ka vahepeal regulaarselt, aga jooksmine on minu jaoks siiski eelkõige tüütu, pigem seltskondlikult nauditav tegevus (omal ajal koos Kaaslasega, võistlustel jne) ning ehkki eelmisel suvel jooksin eksperimendi korras terve hooaja hommikuti lühemaid maid, siis sel suvel ei olnud mingit jooksusoovi ja pole seega rohkem jooksnud ka. Jõusaalis oli täitsa tore, aga nüüd on lihtsalt nii palju muid ja veel ägedamaid trenne, et sinna lihtsalt enam ei jõua.
Tiibetlased, mida tegin kunagi lühidalt paar kuud ja nüüd alates eelmise aasta maist – neid teen küll siiamaani. Tõsi, eelmisel aastal tegin neid iga päev, sel aastal on kuidagi sisse harjunud, et vaid tööpäevade hommikutel. Siis on kindel rutiin – pärast ärkamist, enne pessu minemist. Vabadel päevadel on hoopis teisiti ja siis ei tule tiibetlased meeldegi. Aga tööpäevad on tugevas ülekaalus, nii et sellega on hästi. Ideaalne hommikuvõimlemine – see viis minutit sobitub mu hommikurutiini kenasti. Ja tore ju, sest igavese nooruse saladus, teaduslikult tõestatud Tiibeti munkade poolt 😀 😀 😀
Vertical Fitnessi trennides olen terve selle aasta käinud regulaarselt neli korda nädalas. Muidugi on mõni trenn aeg-ajalt jäänud vahele muu olulisema sündmuse või haiguse pärast, aga seda, et ma lihtsalt ei viitsiks minna, ilma mõjuva põhjuseta – sellist võimalust minu jaoks ei eksisteeri. Panen lihtsalt järjest kirja ja seega ka lähen kohale, olgu ma õhtuks kuitahes väsinud. Ja trennis läheb see üle! Ma võin veel soojenduse ajal vaevelda ja mõelda, miks ma siin olen ja kuidas ma jaksan, aga kui juba päris trenniga pihta hakkame, siis läheb kõik kohe paremaks. Tänagi oli mingi imelik nõrkus sees ja läksin trenni ratta asemel autoga, ehkki väljas oli ilus ilm – soojenduse ajal oli enesetunne meh, aga pärast paari kõrgemat kukkumise trikki hammockis oli adrekas üleval ja nõrkus läinud – järgneva postitrenni jaoks jagus ka veel energiat ja rõõmu küllaga.
Esmaspäeval on õhurõngas ja jõutrenn postiga – õigemini pool tundi jõutrenni ja pool tundi venitust. Neljapäeval on hammock ja post. Nüüd sügisest küll jälle tunniplaan muutus ja pean hakkama mingil muul päeval postis käima, eks ma vaatan, kuidas kujuneb, käimata ei jää.
Olen maininud, mul on olnud trennis vahel tunne, et olen koba – ja halvematel kordadel on see tekitanud tunde, et ma ei peaks üldse trennis käima, sest muudkui pusserdan ja mitte midagi tehtud ei saa, olen teistel ainult jalus. Mõistusega saan igati aru, et arenen omas tempos ja kõik ei peagi kohe välja tulema (ja ammugi ei arva keegi, et ma neil jalus oleks :D) – ja enamasti ma vaid naeran nende äparduste üle – aga hirmsamat moodi tüütu on, kui ajus jälle mingi lühis tekib ja see käpardi tunne üle voolab. Sel juhul ma trenni ei naudi – ja kui ei naudi, siis pole sellest ju ka mingit kasu.
Viimati oli mul taoline tunne suve alguses paaris järjestikuses õhurõnga trennis. Kaalusin isegi suveks pausi tegemist, sest suvel olid trenniajad teistsugused ja mul ei olnud ühtki head aega postis käimiseks – mõtlesin, et jätaks rõnga ära ja käiks samal ajal postis. Aga just siis, kui ma seda mõtlesin, tõsteti hammock varasemaks ja sain pärast seda postis käia – selge, universum andis märku, et ei peaks rõngast pausi tegema. Ja kujutad sa pilti, mitte kordagi pärast seda pole enam käpardi tunnet tekkinud ka. Kogu aeg on lõbus – kas ma siis jaksan või ei jaksa. Ja teistes trennides pole seda tunnet ka enam hiiglama ammu olnud. Olen teadlikult käinud eri treenerite trennides ja ennast igal pool hästi tundnud. Nii et nüüd mul on järgmine challenge – minna uuesti sinna teisipäevasesse postitrenni, mis ajaliselt sobiks hästi, aga kus on enamasti kõik hästi edasijõudnud, kelle kõrval ma ennast vanasti käpardina tundsin… Selles pole kahtlustki, et nad on endiselt oma oskustega minust mäekõrguselt üle, aga see polegi oluline – alati antakse ju igast asjast lihtsam versioon ka. Olen vahepeal pool aastat arenenud ja tundub, et ajukeemia on trennis ka stabiilsem, äkki sobib nüüd seal käimine ka. Ootan põnevusega!
Seal stuudios on veel põnevaid trenne – ükskord proovin ma need kõik ära! 😀
Mõned inimesed käivad erinevates postitrennides sellepärast, et see on seksikas ja sensuaalne – küll ma kunagi ostan endale need hirmkõrged platvormid ja proovin exotic flow ka ära. Aga hetkel – kui jõutrenn postiga ja venitus ongi täpselt see, mida nimi ütleb, siis mu ülejäänud trennid – postiakrobaatika, hammock ja õhurõngas – on minu jaoks kõik lõputu võimalus õppida uusi ägedaid trikke. Sisemine laps rõõmustab täiega!
Pildimaterjali on mul miskipärast vaid õhurõngast. Hammockist on ainult videod, mida on mugav vaadata telefonis, aga jääks arvutiekraanil vist maru imelikud. Postist mul ei olegi ühtki pilti pärast seda, mis ma jõulude ajal tegin… Rõngas on aga mõned momendid olnud, mida olen ka FB-s jooksvalt jaganud.
No ja muidugi kiigujooga, mu arm. Suveperioodil on see neljapäeva hommikuti rannas ja seega saan seal käia vaid puhkuse ajal. Õigemini, ma tegelikult SAAKS tööpäevadel ka, kui ma väga tahaks – mu töö on nii palju paindlik küll, et ma võiks selle 1,5h ära käia ja muul ajal nö “tagasi teha” – ükskord ma seda võimalust ka kasutasin, aga päris iga nädal ju nii ei taha.
Välitrennides sõltub hästi palju ilmast – olen külmavares, kui on ikka väga külm ja tuuline, siis ma ei naudi, väga paksult ennast riidesse toppida ka ei taha. Aga sel suvel olid puhkuse ajal oivalised ilmad, nii et iga kiigujooga, kus sain käia, oli puhas rõõm ja tõeline lõõgastus. Mitmed korrad oli hommik imeilus ja siis paar tundi hiljem kallas vihma. Meil vedas, täiega.
…
Korrastamisest
Oh, kuidas ma armastan sarju, kus kodusid ilusaks tehakse!
Alguse sai kõik ilmselt “Extreme Makeover: Home Edition” vaatamisest – seda veel teismelisena ja telekast, kas see võis olla 90-ndate lõpus?
Konkreetsemalt korrastamise teemal oli vist esimene sari, mida vaatasin, Anthea Turner “The Perfect Housewife”, mida tutvustas mulle Morme, aasta oli siis 2011.
Vahepeal oli aastaid “Kodutunne” 🙂
Jälle korrastamise lainel, ei teagi, kuidas selleni jõudsin, “Obsessive Compulsive Cleaners”, YouTube’ist kõik hooajad ära vaadatud. Neil mingit konkreetset kanalit pole, aga kui panna otsingusse full episodes, siis tuleb kenasti.
YouTube’ist korrastamise sisu otsides leidsin mingil hetkel täiesti juhuslikult Mai Zimmy, kellest sai minu suur lemmik, olen kõik tema videod algusest peale ära vaadanud – okei, kunagi üliammu päris alguses olid titeteemad, mis ma kõik vahele jätsin ja ka shop with me videod jätan vaatamata, sest eestlasena mul neist mingit tolku pole. Tema videotele sai mingil hetkel ring peale ja otsisin edasi.
2023 kevadel googeldasin parimaid korrastusteemalisi sarju, vaatasin sutike üht ja sutike teist, enim köitis “Hot Mess House” – avastasin, et selle tegijal on oma Youtube’i kanal Clutterbug. Praegu on tal juba aastaid väga hästi tehtud professionaalne sisu, aga kuna tahtsin mingi hetk hardcore fännina kõiki ta videosid algusest peale vaadata, siis kuskilt noppisin välja, et tema esimene kanal oli hoopis Malitose79, nii et hakkasin aga seal otsast pihta. Kannatasin ära algusaegade kehva kvaliteedi, sest minu jaoks oli nii ääretult põnev jälgida tema arengut – emana, abikaasana, korrastajana. Mul on kusjuures siiani mingi osa tema videotest vaatamata – september 2020 kuni aprill 2023, kui nüüd täpne olla – kontrollisin üle 😀 Aga ma olen ära vaadanud suht kogu tema sisu alates 2010 kuni 2025 – ja seda oli üksjagu 😛 Peakski ikkagi selle vahepealse osa ka ette võtma, see oli tema elus ülipõnev aeg – just siis, kui ta tõeliselt edukaks sai.
Olen üritanud leida veel sisuloojaid, kes on oma kodu korrastamisest videosid teinud, aga kui nad on liiga aeglased või igavad, siis ma lihtsalt ei viitsi vaadata 😀 Olen ise optimistlik ja kiire tempoga, MaiZimmy ja Clutterbug on täpselt sama hoogsad ja optimistlikud – neid vaadates ei hakka kunagi igav.
Marie Kondo raamatut ma näiteks lugesin ja meeldis väga, aga tema sarja üritasin vaadata – ei viitsinud.
Huvitav ühisosa mu kahel lemmikul korrastussisu loojal on see, et mõlemal on ATH. Seda inspireerivam on vaadata, kuidas nad on suutnud välja rabeleda segadusest ja tekitada süsteemid, mis toimivad. Naudin nende puhul ühtviisi nii korrastamise kui eraelulist sisu. Ainult üks poleks pooltki nii huvitav kui mõlemad koos. Isiklik kogemus korrastusteekonna taga loeb nii palju.
Clutterbugi taust on eriti inspireeriv. Esimest korda kuulsin sellest tema podcastist. Ma üldiselt podcaste ei kuula, sõltuvalt sisust eelistan kas lugemist või videote vaatamist, lihtsalt kuulates läheb mõte rändama. Aga korra nädalas veedan tunnikese kassitoitu lõikudes, et seda sügavkülma panna – ja see on konkreetselt nii igav, et isegi podcastid lähevad kaubaks 😀 Tavaliselt kuulan siis Salajutte. Aga kui nägin, et Clutterbugil on üks podcasti osa tema lapsepõlvest ja ATH-st (ta sai diagnoosi 40-aastaselt), siis kuulasin seda ja ohhetasin-ahhetasin – mul polnud aimu ka, kui keeruline tal see algus oli.
Täna viskas Youtube mulle ette tema NeuroDiversion 2025 konverentsi ettekande. Ja ehkki ma olin sedasama sisu juba podcastis kuulnud, vaatasin selle pooletunnise video ka ära. See, et teda sinna peaesinejaks kutsuti, oli suur asi ja tore oli sellest osa saada. Ja ettekanne oli äärmiselt inspireeriv!
Minu jaoks on korrastussisu vaatamine üleüldiselt tõeline inspiratsioon. Ühel heal päeval, ma luban, hakkan ise ka sellega tegelema. Mind väga kõnetab Clutterbugi viis jagada inimesed korrastusstiililt neljaks, lähtuvalt sellest, kas nad eelistavad, et asjad oleks peidus või silma all ning kas neile meeldivad detailsed või võimalikult lihtsad süsteemid – näe, siin on tasuta test, kui tahad teada, mis tüüpi sina oled. Mina vajan enda ümber korda ja rahu, seega asjad peavad olema peidus ja olen pigem detailiinimene. Samas olen laisk ja hindan süsteemide lihtsust 🙂 Nii et põhiloomuselt ja testitulemuselt olen küll cricket ehk kilk, aga igapäevaelus püüdlen süsteemides kohati ladybugi ehk lepatriinu poole. Minul on lihtne olla organiseeritud, sest üldine arvamus organiseerituse kohta ongi täpselt see, mis mulle sobib. Aga igaühele leidub toimiv süsteem – tuleb vaid teada oma tüüpi.
Korras kodu on minu arust üks kõige olulisemaid asju üldse, igaühel peaks see olema. Ja ma tahaksin nii väga, et ma saaksin inimesi sellega aidata ja neid nõustada. See on kõige lähedasem asi kutsumusele, mis mul kunagi olnud on. Küsimus on ainult, millal ma ükskord sellega tegelema hakkan 😀 Kui jätta kõrvale see, et ma juba kooliajal käisin sõprade sahtleid koristamas, siis siiani olen aidanud ainult õel oma kodu korrastada. Järgmine samm oleks leida mõni huviline kuskil läheduses, kellel oleks vaja abi ja kelle peal ma saaks veel harjutada – no ja kui ma olen piisavalt harjutada saanud, siis ühel hetkel võiks vaikselt üritada sama asjaga raha teenida. Aga praeguse palgatöö kõrvalt, mis on vajalik laste kasvatamiseks ja arvete maksmiseks, korrastamiseks just ülearu palju aega ei jää. Endagi kodus on mingid süsteemid, mis ei toimi nii hästi kui peaks… Võiks ju kõigepealt need korda saada 😀