seltsielu

Tartu, mu arm

Veetsin just kolm täispikka päeva Tartus, jõudsin täna õhtul lõpuks koju tagasi ja olen otsast otsani head emotsiooni täis. No kohe niimoodi, et ajab üle ääre 🙂

Aga ma olen ka nii kuradi väsinud, et lihtsalt ei jaksa pikemalt blogida. Äkki homme?

Jaanipusle

Näe, sain Dropboxi jälle laadima, mis tähendab, et saab kõik vahepealsed pusled blogisse panna. Rõõm!

Kass leidis endale väärika koha.

Jälgib kahtlustava näoga õekese koera. 9-kuune üliaktiivne labradorikutsikas… Ma vaatasin sama kahtlustavalt 😛

Jaaninädalavahetusel oli õeke oma perega külas ja muuhulgas sai temaga ka üks pusle kokku pandud. Abilisega 😀

Laupäeva õhtul alustasime ja ma täpselt ei mäletagi, kas lõpetasin pühapäeva õhtul ära või jäid mõned üksikud jupid veel esmaspäevaks ka. Valmis puslest on pilt tehtud esmaspäeval vähem kui tund aega pärast mu tööpäeva lõppu, seega ilmselt ikka lõpetasin juba pühapäeva õhtul, lihtsalt nii pime oli siis juba, et normaalset pilti enam ei saanud.

Kui korralikult ei käitu, pannakse puuri 😛

Suvine seltsielu

Nii väga tahaks panna siia uusi pilte pusledest ja kassist, sest tean kuidas see teid kõiki KANGESTI huvitab, aga kuna mu telefon ei lae fotosid miskipärast hetkel Dropboxi ja ma ei viitsi sellega tegeleda (lootuses, et ehk hakkab mingi hetk jälle iseenesest tööle), siis ei ole praegu midagi uut 😛

Tahtsin hoopis rõõmustada selle üle, et üle pika aja on elus suviselt rohkem suhtlemist.

Õeke on perega Pärnus, nädalavahetusel sai koos jaane tähistatud, kaarte mängitud ja puslet kokku pandud. Paar päeva tagasi käisid Kaidi ja Annika külas, lapsed küpsetasid poole ööni vahvleid, meie panime kõik puslet kokku.

Eile õhtul käis Marit külas ja täna käisin Krishteliga kohvikus. NII HEA on naistega silmast silma lobiseda! Hea muidugi, et chat olemas on, aga seda PÄRIS suhtlust on kaugelt liiga vähe. Ise käin noil päevil vähe Pärnust väljas (ja isegi kui Tallinna satun, ei jaksa ikka enamike sõprade-tuttavatega kokku saada) ja teised satuvad vähe siiakanti.

Aga praegu on Pärnu ja suvi, sestap üleskutse kõigile sõpradele ja toredatele (blogi)tuttavatele: tulge Pärnusse! Ja kui tulete, siis ühenduge minuga, saame kokku ja pläkutame. Isegi öömaja saan vajadusel pakkuda. Nii eraklikult, kui ma enamik ajast elan (sest kõik on lihtsalt kaugel), on suvedel olnud alati siiras rõõm, kui seltsielu tuleb koju kätte. Kui lapsed olid väikesed, oli neid käijaid kuidagi palju rohkem, viimasel ajal on vaiksem olnud.

Ma küll puhkan ainult juuli teises pooles, aga on ju kõik nädalavahetused… Ja kuna mu tööpäev kestab nüüd ainult poole viieni, on ka õhtuti küllaga vaba aega.

Saagem kokku! Tulge suvepealinna!

Liis, sa muudkui plaanid, aga kohale kuidagi ei jõua. Ma ooooootan pikisilmi!

Kessu, sina lubasid tulla juuli alguses, vist?

Liivi, sind ma juba eelmine suvi kutsusin külla, see on endiselt jõus 😀 Ehkki mul on nüüd elutoas ainult neli magamiskohta, sest me kolisime ühe diivani lastetuppa ja seal ei mahu seda lahti tegema… Aga küll me midagi välja mõtleme 😛

Kristhel, sinuga siis järgmine kord kokteilid. Või siider 😀

Hea küll, ma rohkem nimeliselt ei jaksa, aga kõik te teised toredad hinged, mu kodu uksed on valla. Vähemalt enamasti ja mõningase etteteatamisega 😛 Aga ma olen selline inimene, kelle suvine kalender on suuremas osas tühi, seega sobivad mulle suurepäraselt ka spontaansed viimase hetke plaanid. Enamasti 😛

Kuidas naised muru niitsid

Ei saaks öelda, et ma oleks oma senise elu jooksul pidanud eriti muru niitmisega tegelema. Nüüd on aga vaja iseseisvaks naiseks saada 😛

Meil on üks suur ja raske ja mürisev niiduk, mida igal suvel putitama peab. Kuna Eksabikaasa käis nädalavahetusel siit läbi, palusin tal õpetada, kuidas seda käima panna. Ta küll hoiatas, et tera käib kuskile vastu ja oleks vaja kõigepealt hooldusesse viia, aga ma lootsin, et äkki saab ühe korra enne ära niita – rohi oli juba päris metsik.

Niiduk läks käima küll, aga suitses hirmsat moodi, kuskilt tilkus õli välja vms. Nii et sellega polnud miskit teha. Paraku ei mäletanud Eksabikaasa ka täpsemalt, kus ta viimati hoolduses käis. No et mis selle koha nimi oli, näiteks. Oleks osanud ainult teed juhatada. Mida ta ka ühel heal päeval peab ilmselt tegema.

Praegu aga küsisin Kaidilt, kes elab minuga samal tänaval, kas ma saaks ehk tema isalt niidukit laenuks. Täna ta siis tuligi niidukiga. Elektrilisega. Juhet oli tüütu hallata, aga samas oli palju väiksem ja kergem ja vaiksem.

Meie metsistunud aia ja tiheda muru jaoks muidugi liiga väike, nentis Kaidi. Ja soovitas mul midagi toekamat hankida.

Jukerdamist oli küllaga – väike niiduk, kõrge rohi, ebatasane pind, juhe kogu aeg jalus… Aga iga asja peale nentisin ma ainult rõõmsalt: vähemalt ei suitse ja töötab.

No niimoodi nalja sai selle muru niitmisega 😀 Alustades juba sellest, et me teipisime pikendusjuhtme kaunilt muruniiduki sanga külge 😛

Alguses oli nii:

Kaidile meeldis niitmise ajal ise juhet hoida 😛

Siin juba natuke parem seis:

Mulle ei meeldinud niitmise ajal juhet hoida, nii et Kaidi võttis selle austava ülesande enda peale 😀

Iga natukese aja tagant lakkas niiduk töötamast, siis tuli see külili keerata ja kõik vahele jäänud muru välja koukida:

Lõpuks tegime selfi kah 😛

Ja kõige lõpuks muidugi KASS!

Magamistoa uks oli jälle lahti ununenud 😛

Aa, aga muru, jah… Ütleme nii, et kuskil kaks kolmandikku saime niidetud. VIST. Kaidi lubas homme tulla ja ülejäänu ka ära niita. Mis nii viga 😀

Mõtlen tõsiselt normaalse muruniiduki soetamisele. Ainult et ma ei tea nendest mitte kui midagi. Pean mingi hetk googeldama. Suve lõpus, kui on allahindlused, oleks ehk mõistlik osta? Kas kõik bensiiniga muruniidukid on nii rasked ja lärmakad või on lihtsalt meie oma ajalooline isend ja tänapäeval juba normaalsemaid saadaval? See elektriline meeldis mulle igas mõttes rohkem, välja arvatud fakt, et elektriga 😀 Juhe on ilgelt tüütu ja vähegi niiske ilmaga niita ei julge… Aga kergem ja vaiksem igatahes.

Scroll to Top