seltsielu – Page 44 – Tikri blogi

Möödunud nädala juhtumised

06/09/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, seltsielu, trenn / 7 Comments

Nagu näha, on kirjutamise soolikas endiselt umbes. Igal õhtul mõtlen, et võiks ja peaks, pool ajast oleks isegi midagi öelda… Ja kas ma jõuan kunagi tegudeni? Ei 😛 Ikka tuleb enne uni või on lastega liiga palju tegemist või on himu raamatut lugeda suurem. Aga nüüd ma võtsin ennast üle pika aja jälle kokku – muidu on nii palju kirjutada, et unustan üldse ära.

Nädal tagasi hiilisin hilisõhtul ringi ja pildistasin oma magavat peret:

Nädalast endast tegelikult ei mäletagi midagi huvitavat, eks ta tasakesi ja tavapäraselt kulges.

Kodu otsimise rindelt nii palju, et eelmises postituses mainitud koht on jälle saadaval, aga me leidsime vahepeal ühe parema ja kallima. Peab mõtlema ja kaaluma, üks neist osutub loodetavasti valituks. Ma ise kipun ikka selle kallima poole kalduma, see oli igati ideaalne. No näis. Ei taha midagi konkreetsemat enne rääkida, kui oleme asjaga õnnelikult ühel pool, et ära ei sõnuks või nii.

Nädalavahetusel toimus see-eest küllaga kirjutamisväärset.

Laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis tähendas, et mina olin enamiku päevast kodust ära ja Abikaasa kahe lapse valves. Kuna Tutteli RPA tetrapakke me kuskilt ei leidnud, pidi vaene Abikaasa iga kord minu juurde sõitma, kui härra söögisoovi avaldas (välja pumbata ega pulbriga mässata ei viitsinud). Üldse oli Poiss terve päeva hirmus närviline olnud, eks emast eemalolek mõjutas. Aga nad said siiski väga hästi hakkama. Ema auto oli õnneks meie käsutuses ja Pärnu on väike linn, seega polnud see sõitmine ka kuigi raske (peamine energia kulus tite riietamisele ja viiendalt korruselt üles-alla käimisele).

Hommikulpoolikul käisin “tundides”. Poiss ühines meiega kolmandaks tunniks ning filmiprogrammiks, magas viisakalt mu süles enamiku ajast maha, ainult ühe söögipausi tegi (milleks ta ju sinna ka toodi) ning tekitas muidugi üleüldist vaimustust – ega kolmenädalasi kuigi tihti koolis ei kohta 😛

Õhtul oli aktus ja rongkäik ja pidu. Oo, võrratult lahe oli see kõik. Viie aasta eest polnud mul üldse nii äge – esiteks oli Maris kuskil välismaal, nii et minu klassist polnud kohal ühtki inimest, kellega ma oleks kooli ajal palju suhelnud, teiseks polnud ka meie klassijuhatajat. Seekord olid mõlemad olemas, lisaks ilmutas meie muidu suhteliselt passiivne klass erakordset aktiivsust – täpselt 2/3 olid kohal (vs lennu kokkutulek, kus meie klassi omi olla vist ainult paar tükki olnud – ma ise olin toona üldse Londonis). No ja siis veel muidugi terve hunnik neid, kellega sai põhikoolis ühes klassis käidud ning kes gümnaasiumi osas paralleeli läksid. Palju tuttavaid nägusid ühesõnaga.

Huvitav tähelepanek oli see, et kui poiste puhul oli märgata vananemist, siis tüdrukute puhul ainult stiilsemaks muutumist 😀 No eks meestega ole see, et lisakilod ja kiilaspäisus tulevad kergemini (seda viimast küll meie poiste hulgas veel õnneks ei täheldanud). Tüdrukud olid kõik samasugused kui ennegi, aga oma stiili väljakujunemine oli vahepeal paljudel toimunud – sarnane keska omale, aga kuidagi… Omam. Läbimõeldum. Stiilsem. Ilusad olid kõik 🙂

Pidu ise oli võrreldes viie aasta tagusega… Hm, no minu üldisest seisukohast küll palju ägedam, aga eelmine kord oli see parem, et igal lennul oli õhtul oma laud, nüüd ei olnud, ööklubi värk, ega poleks saanudki. Aga kõigi tuttavatega sai jutud räägitud nii ehk naa, klassijuhatajat (kes oli otse loomulikult maailma parim) oli hiiglama tore üle peaaegu kümne aasta jälle näha, õpside bänd esines ka tuntud headuses… Ühesõnaga super.

Mul on endiselt unistus oma lapsed kunagi samasse kooli panna. Oma koolis oleks ma hea meelega ka õpetaja 😀 (olen seda elukutsevalikuna korduvalt kaalunud, aga jõudnud järeldusele, et suvalises koolis väga ei viitsiks, seega ei ole päriselt tegudeni jõudnud… Ehkki eesti keele õpetamisega näiteks peaksin hakkama saama küll, kui selle nimel töötaksin). Eks näis, mis tulevik toob.

Pühapäeval käisime kahe silla jooksul. Kui te nüüd arvate, et mina jooksin, siis oh ei – pole olemas ebasportlikumat inimest 😛 Jooksis hoopis Plika 😀 Seal oli kuni viieaastastele lastele 350 m distants, Abikaasa õde kutsus meid kaasa – kuna ilm oli ilus, siis mõtlesime, et miks mitte.

Ja teate, mulle avanes täiesti uus maailm. Ma pole mitte kunagi varem sihukesel massispordiüritusel käinud, isegi mitte selle lähedale sattunud 😀 Võrratu õhkkond, päikseline ilm muidugi aitas palju kaasa. Tekkis kohe tahtmine isegi osaleda, järgmine aasta ehk. Käimise distants on ju ka 😛 Kui kohe 9 km joosta ei julge, siis võikski esialgu käia ehk. Ja ülejärgmine aasta joosta… Vaatame seda asja.

Ma ju mõtlen juba aastaid, et peaks ükskõik mismoodi veidi sportilikumat eluviisi harrastama, olgu see siis korra nädalas basseinis sulistamine, jooksmine, kasvõi rohke jalutamine… Aga kuna motivatsiooni pole siiani olnud, on asi laiskuse taha kinni jäänud. No sügis on uute alguste aeg, proovime, äkki läheb seekord õnneks.

“Käi jala!” aktsioonis olen tahtnud ka juba pikemat aega osaleda – seekord oleks isegi reaalne võimalus, muidu olen selle peale alati siis tulnud, kui üks etapp just lõppenud on. Mul on majapidamises kaks sammulugejat – üks pooletoobine, mis ei kõlba kuskile, teise sain õekeselt jõulukingiks ja pole jõudnud siiani patareid sisse osta. Loodan, et see on mu kohvris, mitte Abikaasa ema keldris mõnes kastis – otsin üles ja proovin ära. Sest tahaks käia küll… Ja osalemine kindlasti motiveerib.

Aga mõned pildid ka.

Start…

…ja finiš.

Tahtsime karuga pilti teha, aga Plika oli palju rohkem huvitatud auhinnašokolaadi hävitamisest. Korraks meelitasime ta siiski kaamerasse vaatama:

Pärast jooksu läksime turule kartuleid ostma ja lahkusime sealt otse loomulikult hunniku planeerimata kraamiga – alõtšad ja ploomid ja oad ja… Oeh. Aga millal siis veel, kui mitte sügisel, kui kodumaist kraami nii volilt saadaval. Tuleb seda lühikest aega ära kasutada.

Tilliga saime kaasa kodulooma, keda enne loodusesse laskmist igast küljest pildistasin, ta nägi lihtsalt nii nunnu välja:

Kuna turult sai muuhulgas ka sissetegemiseks paar kilo kurke ostetud, käisime veel minu lapsepõlvekodu aeda rüüstamas ning mustsõstralehti korjamas. Selles korteris elab praegu mu onu oma naisega, kodus neid küll polnud. Aed on nende 20 aastaga tundmatuseni muutunud, aga endiselt ilus 🙂

Koju jõudes jäi Plika meist esikusse maha ning mingi hetk hiljem läksin kahtlase vaikuse peale asja uurima. Nojah, minu ketsipaelte kakkumine on alati üks tema meelistegevusi olnud:

Tänane öö oli huvitav. Plika käib päevasel ajal juba ammu ilusti potil – isegi välja minnes ja lõunaune ajaks pole enam mähet vaja. Öösiti aga muidugi veel on. Kuna tal tekkis nädal-paar tagasi arusaamatu tõrge püksmähkmete vastu (mis sai ostetud just sellepärast, et ta ei tahtnud selili püsida, mistõttu tavaliste kasutamine oli piinarikas), oleme viimasel ajal kasutanud öösel paksemaid riidemähkmeid. Ja kui ma ei mäletagi, millal viimati öösel mõni õnnetus juhtus (no tubli pool aastat tagasi võis see olla, ehk isegi aasta vms), siis täna olid pealispüksid vist kuidagi halvasti saanud, igatahes oli voodi märg.

Ning Poiss, kelle puhul igasugused lekked samuti võrdlemisi haruldased on, õnnistas meid samamoodi – ma pidin hoolimata unisest olemisest seda plekki nähes kõva häälega irvitama. Kui, siis ikka mõlemad korraga, eks.

Lõpetuseks avaldan nördimust selle üle, et ehkki mul on õnnestunud viimase kahe nädala jooksul ennast kolm korda üles lüüa ja ilus olla, pole sellest mitte ühtki fotosüüdistust – mul on fotokas alati kaasas olnud, aga kotis välja võtmiseni miskipärast kordagi ei jõudnud. Kõigil kolmel üritusel oli muidugi teisi fotograafe küllaga, nii et miski hetk miskid fotod kindlasti tulevad. Kuna selliste suurte ürituste puhul aga ei tasu lootma jääda, et keegi just sinust, ühest 50-st või 250-st osalejast, palju pilti teeks, oleks igati loogiline seda ise teha… Pole kedagi teist süüdistada, kui iseennast ja oma laiskust. Ja loota, et mõni hea pilt ikka sai.

Seniks kuulmiseni. Ehk suudan edaspidi ikka tihemini kirjutama hakata kui kord nädalas…

Meie juures ei jää ükski külaline tühjade kätega ehk teravaid elamusi igasse päeva

30/08/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Jajaa, pärast seda hiigelpikka pealkirja, mis oli liiga hea, et panemata jätta, alustan hoopis muude teemadega ehk sealt, kus viimati pooleli jäi – reedel sai vist viimati kirjutatud.

Laupäeval käisime selle suve kolmandas pulmas – Abikaasa vanaonu kuldpulmas 🙂 Inspiratsioon missugune – loodan siiralt, et ka meil õnnestub kunagi selline pidu maha pidada. Esialgu katsuks muidugi esimese aastapäevani jõuda, haha.

Aga pidu oli äge. Alguses oli… No kirikliku variandi puhul ma ütleks vannete uuendamine, neil oli ilmalik. Igatahes sealsamas saalis, kus kõik Pärnu registreerimised toimuvad, ametnikutädike pidas kõnet ja puha. Tal oli küll nii vaikne hääl, et pool juttu läks kõrvust mööda – pidime nimelt samal ajal Plikat veenma, et oleks viisakas vait olla (ta oli küll heas tujus, aga see on ka suhteliselt häälekas) ning aeg-ajalt magava Poisi turvatooli kõigutama, et ta ikka edasi magaks. Viimane paraku ei õnnestunudki, nii veetsin ma teise poole tseremooniast Poisiga ukse taga, kus ta muidugi enam piuksugi ei teinud, aga ei tahtnud hakata suvalisel ajal sisse tagasi ka minema. Ja kuna seeski kuulmisega raskusi oli, siis ukse tagant ei kuulnud üldse miskit. Nii et ma pole senini päris kindel, kuidas seda püha üritust nimetada või mis seal täpselt tehti. See selleks, uhke igal juhul.

Ja siis oli pidu Klaara-Manni puhkemajas – see suvi kohe tuleb neid ilusaid kohti hulgim mu mälestustesse. Seal oli ka väga-väga mõnus – kõik täpselt samamoodi ära satitud ja nunnu, nii seest kui väljast, puudest-põõsastest tubade sisustuse ja töötajate vormiriietuseni välja. Ja toredad töötajad olid muidugi ka.

Pidu oli nagu päris pulmapidu kunagi – pulmaema ja mängud ja bänd ja tants ja pulmalipp ja selle varastamine, mille järel lipuvalvuri püksid masti tõmmati ja onu Leo seelikuga ringi käima pidi… Nalja sai küllaga.

Kuna tegu oli päevase üritusega, magas Poiss õnneks rohkem, kui Katsi pulmas, omajagu kantseldamist oli aga ikka. Kõige teravam elamus oli minu jaoks muidugi hetk, kui avastasin oma helelillast siidist hiina pluusi rinna pealt märja pleki – esimest korda elus oli mul rinnapadi lekkima hakanud ja otse loomulikult olin unustanud varud kaasa võtta… Mis seal ikka, saime hakkama 😛

Pool päeva oli ilus päikeseline ilm, siis hakkas järsku vihma ladistama. Laud ja bänd olid õnneks katuse all, seega ei häirinud see eriti kedagi. Õhtupoole läks ainult hirmus külmaks – hea, et olin otsustanud sukad jalga panna, isegi võrksukad soojendasid täitsa hästi.

Peo meelelahutuslik osa sisaldas muuhulgas viiekroonist õnneloosi, kus võitudeks olid igasugu jaburad asjad pannilabidast peerukotini. Plikale ja Abikaasa õe kolmeaastasele poisile olid eraldi nimelised “loosid” – Freddy sai mänguautode komplekti ja Plika oma esimese barbie-stiilis nuku, nimelt küll Steffy. Loosi ajal Plika magas, nii et nukku nägi alles hilisõhtul kodus – oi seda õnne siis! Pikad blondid juuksed, Plika jooksis kohe esikusse kammi järele. Teiseks hitiks osutusid nuku sokid ja saapad, mida sai lõputult ära kiskuda ja tagasi panna.

Eile olid Abikaasal suvepäevad, nii et ta ärkas lõuna ajal, läks kohe ära ja jõudis tagasi alles öösel. Meil oli ilma tematagi lõbus 😛 Kõige olulisem osa päevast oli muidugi Kristi külaskäik – polnud hirmus ammu näinud, aga mul õnnestus tema paaripäevasele Pärnu-tripile pihta saada ning ta tunnikeseks külla meelitada, et ta saaks oma sünnipäevakingi ka IRL üle vaadata.

Plika sai Kristi käest järgmise vinge kingituse (küll ühel lapsel ikka võib vedada, ah) – sihukese tahvli, kuhu saab joonistada ja selle ära pühkida ning kogu teema on kuidagi magnetite peale üles ehitatud. Terve õhtu oli jälle sisustatud.

Mina üritasin ühtaegu lastega tegeleda, kooki küpsetada ja seltskondlik olla – abiga sain kuidagimoodi hakkama kah. Enamiku õhtust veetsin küll Poissi kussutades, ta oli õhtule tavapäraselt viril, rahul ainult tissi otsas või mu rinnal tududes.

Jõudes lõpuks pealkirja juurde, siis Plika tõmbas endale tüki pirni nii õnnetult kurku, et seda välja köhides tekkis refleks, mistõttu pirnitüki püüdmiseks pahaaimamatult käe alla pannud Kristil mõlemad pihud täis oksendati. Õnneks võttis ta asja huumoriga, vähemalt välja paistis nii 😛 Aga jah, nagu mainitud sai – külalised meie majas tühjade kätega ei jää.

Postituse lõpetuseks pean aga jälle rõõmustama pead-jalad koos elamise heade külgede üle. Eile näiteks saime meie Abikaasaga kella üheteistkümneni magada – vanaema-vanaisa kantseldasid lapsi. Peamiselt küll Plikat, aga mu meelest kussutas ema vahepeal Poissi ka, kui too liiga kaua jorises ning meie Abikaasaga liiga unised ja tüdinud olime.

Täna käis Plika kõigepealt vanaisaga poes ja mänguväljakul, nii et mina sain kodus rahulikult duši all käia. Ema valvas Poissi, kes küll kogu aja ilusti magas. Ja siis õnnestus mul kõige tipuks kella ühe paiku diivanile tukkuma jääda, nii et vanaema-vanaisa söötsid Plikal kõhu täis ja panid ta magama kah veel. See viimane ei läinud muidugi kuigi libedalt – Plika protesteeris tugevasti. Seda kuulsin juba minagi ja tahtsin minna ise asja siluma, aga ema, kes ennast tööleminekuks valmis sättis, arvas, et pole mõtet – küll vanaisa saab hakkama, Plikale ongi natuke distsipliini vaja.

Tõepoolest, vanaisa oli vana rahu ise – heatujuline isegi pärast vähemalt pool tundi kestnud jonnihoogu. Õnneks oli tänane pigem erand kui reegel – tavaliselt Plika magama minemised nii valulikult ei lähe.

Aga jah… Mis elul viga, kui niiviisi keset päeva magada lastakse – vanavanemate abi on tõepoolest hindamatu 🙂

Ahjaa, lõpetuseks üks pildike Poisist ka – just sihukese lömmis näoga ta enamik ajast maha magabki. Ema sõnul pidavat minu suu olema 😀

Öine vahekokkuvõte

27/08/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, seltsielu, teise ringi mood / 3 Comments

Vahepeal on jälle nii palju juhtunud… Und mul miskipärast pole, ehkki sügav öö on käes (peale kella üheksat õhtul joodud väike tass kohvi on äkki süüdlane, no me jõudsime alles veerand ühest koju nagunii), üritan siis nüüd kõik tagantjärgi kirja panna.

Kõigepealt kolmapäevased sündmused.

Käisime perearsti juures – Poiss kaalus kahenädalaselt 4380 g ehk on veidi üle poole kilo juurde võtnud. Näljas see laps just pole 🙂

Siis läksime korraks Marisele külla, et talle mõned asjad viia, mida õekesel Rootsis vaja on. Sai ühtlasi ka aega raisatud, kohvi ja keeksiga mõnuletud ning kassi üle irvitatud.

Seejärel sattusin üle mitme aasta Humanasse ja tuli meelde, kui väga kaltsukad mind vaimustavad. Kahetsusväärselt oli seal uue kauba aeg ja seega võrdlemisi kallid hinnad, mistõttu ma ennast oluliselt tagasi hoidsin ja vaid kolm asja soetasin (body 29, punane seelik 59, must seelik 79). Eks lähen tagasi, kui 10 krooni päev on. No hea küll, 25 krooni päev kõlbab ka 😛

Pärnus pole kaltsukatega mu meelest kuigi head lood, aga ma kavatsen neid nüüd igatahes avastama hakata. Kui keegi oskab häid kohti soovitada, andke teada.

Lõpuks läksime Kaubamajakasse erinevateks üritusteks kinke ja kaarte otsima. Sealt välja minnes jäime rõveda paduka alla. Vandusin terve tee, kui oma õhukeste riietega parkimisplatsil jooksin, autos sai hüsteeriliselt naerda.

Õhtul tegi Plika tsirkust – tiris omale Poisi mütsi pähe ja toppis luti suhu. Väga ebapedagoogiline minust seda lubada, ise samal ajal naerdes ja pilti tehes… Enam ei tee, ausõna 😛

Täna käisime pulmas. Sellele eelnes muidugi tavapärane jant. Alustagem tüüpilisest naiste hädast ehk mitte midagi pole selga panna. No mul on siin Pärnus ju ülimalt piiratud garderoob – üle poole riietest on Tartus kastides, pidulikumate riiete koha pealt oli seis eriti kehv. Üks must seelik mul oli ja Londonist ostetud lilla pluus ka. Aga pluus miskipärast ei meeldinud, ema kapist polnud ka ükski asi päris see. Päeva päästis Abikaasa, kes oma ülikonda otsides ühe ema riidekapis rippuva koti seest minu hiina stiilis kleidi ja pluusi välja kaevas, ma olin nende olemasolu täiesti unustanud. Ostsin need kunagi Londonist, Camdenist, kui Plikat ootasin. Pole kumbagi kordagi kandnud, nüüd oli pluus ideaalne. Kleit oli kitsas, kõhult pole veel päris kõik rasedususpolster maha läinud (ehkki ega seal eriti midagi enam alles ka pole), pluus oli õnneks veidi laiem ja käis külje pealt täiesti lahti – all lukk, üleval trukid, tissitamine oli seega ka üsna lihtne.

Oma kostüümiga jäin niisiis rahule. Täna hakkasin aga Plikale kleiti otsima ja otse loomulikult tekkis järgmine ikaldus – üks kleit oli liiga lühike, kaks tükki liiga laiad ja luitunud värvi, ühesõnaga ükski ei meeldinud. Lõpuks panin hoopis püksid, ehkki endal süda tilkus verd – nii harva, kui on tõeliselt põhjust kleiti kanda ja siis ka pole. Oleks ma veidi varem sellele mõelnud, oleks võinud kaltsukast miskit vahvat osta, aga kõik tuleb ikka viimasele minutile jätta, eks. Vähemalt Plikal endal oli pükstega mugavam 😉

Päeva esimene pool oli täna ülimalt pingeline. Ema läks juba hommikul ära, nii et pidin üksinda lapsi kantseldama ja nende kõrvalt kõik muu vajaliku tehtud saama. Ema küll aitas hommikul enne äraminekut ja vanaisa mängis ka hiljem natuke Plikaga, nii et natuke abi ikka oli. Aga mul endal polnud Plika jaoks üldse aega, oli vaja ju sättida ja pakkida ja… Vaene Plika, käis ja tegi ainult pätti, et mingitki tähelepanu saada, mille peale mina muidugi kannatamatult karjuma pistsin. Pahasti käitusime mõlemad, aga tema on ju väike ja mina suur, mina peaksin paremini teadma ja targem olema. Oeh. Raske on see elu kahe lapsega sellistel puhkudel.

Tallinnasse jõudsime plaanipäraselt, kiirustama ei pidanud, hiljaks ei jäänud. Olin eeldanud, et Plika magab autos terve tee, see oli just tema lõunaune aeg, aga otse loomulikult passis ta peaaegu kogu aja üleval, sellest omakorda pool aega virises. 40 minutit vast sai lõpuks magada.

Kuna eeldasin süüdimatult, et peokohta läheme pulmarongis, ei vaevunud ma selle nimegi meelde jätma, rääkimata sellest, et kaardilt vaadata, kus see täpselt asuda võiks. Tegelikkus oli veidike teistsugune – Tallinna tipptunniliikluses on väga raske ühtset rongi moodustada, meie jäime teistest kohe maha. Kokkusaamise koht oli muidugi kokku lepitud, pärast linnapiiri, seal saime teised kätte. Aga siis oli meil bensiin peaaegu otsas, nii et sõitsime kärmelt 5 km edasi lähimasse tanklasse – lootuses, et jõuame enne ära tankida, kui rong meist jälle mööda sõidab. Saime eduliselt hakkama, pidime teisi veel veidi ootamagi. Nii et kõik läks hästi. Omal käel oleks peokoha leidmine igatahes meie olematu ettevalmistusega pea võimatu olnud 😛

Täitsa lõpp, kui lahe koht oli! Vaatasin nüüd kutse pealt järele, Männiaru puhkemaja nimeks. Niiii ilus! Sihuke maaelamise tüüpi, palgid ja värgid… Kõik hullult ära sätitud, suur õu ja erinevad majutusvõimalused (suure maja teine korrus, omaette väikesed armsad majakesed jne), pimedas pandi maja küljes elektriküünlad põlema, laternad ja päris küünlad ka ja… Oo, võrratu. Ma arvan, see on üks kõige ilusamaid taolisi kohti, mida ma üldse näinud olen.

Toidud olid neil ka väga head. Ja see jättis hästi sümpaatse mulje, et töötajad olid vormiriietuses – ettekandjad üleni mustas, kokal valge pluus ja must põll ja… No kohe sihuke hea tunne tekkis 😀 Sõbralikud ja muidu toredad olid nad otse loomulikult ka.

Peost endast ma küll väga palju osa võtta ei jõudnud – Poiss otsustas ka “osa võtta” ehk oli terve aja üleval ning väga rahulolematu. Mis tähendas, et mina veetsin palju aega teisel korrusel tissitades ja kussutades, Abikaasa vahetas mind aeg-ajalt välja, kui mul väga kopa ette viskas. Gaasirohtu polnud ma ka miskipärast kaasa võtnud, õnneks meie vastas istus üks paarike ühekuuse lapsega, nad laenasid – see vist lõpuks meid päästiski. Igatahes üheksa paiku jäi Poiss lõpuks magama, nii et ilutulestikku ja torti saime rahulikult nautida.

See oli Plika esimene ilutulestik. Vaatas hoolega ja meeldis väga, paugud ei häirinud kõige vähematki. Kui otsa lõppes, näitas muudkui näpuga taevasse ja vigises, tahtis veel. Nüüd teame, et aastavahetusel teda enam tuppa jätma ei pea 😛

Tort maitses ka imehästi, saime seda veel kaasagi – hommikusöögi kõrvale on mul maius olemas, mmm.

Ühesõnaga jah. tagantjärele olukorda analüüsides võiks ju öelda, et rangelt võttes oleks olnud targem minemata jätta, kahe lapsega oli ikka hirmus palju jantimist ja pidu nautida polnud väga aega. Aga mul on ikka hirmus hea meel, et käisime – ei oleks tahtnud mitte mingil juhul ilma jääda. Ja no eks sai ikka peost rõõmu tunda ka. Lihtsalt ei jõua ära oodata seda aega, mil Poiss on ka juba nii suur, et võiks mõlemad lapsed vanavanemate hooleks jätta, ainult kahekesi pulma minna ja seal ka vabalt alkoholi tarbida. No järgmine suvi peaks põhimõtteliselt juba saama, kui ainult abiellujaid jätkuks.

Aga ei, ma olen rahul. Hea, et üldse oli võimalus minna 🙂

Lõpetuseks aga hoopis paar pilti juuli lõpu mustlaspulmast, mis Fady tegi ja lahkelt vaatamiseks välja panna lubas:

Viimaste päevade tegemistest

17/08/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Naljakas, kui suure vahe teeb see, mis aastaajal laps sünnib. Plika ajal oli külm sügis, esimest korda õue läksime temaga ehk nädala vanuselt, üle ühe käruralli päevas ei teinud kunagi, kogu aeg pidi arvestama sellega, et külma ei saaks. Poisiga oleme aga pea iga päev kuskil käinud, kodus istumisest pole juttugi.

Kui alustada algusest ehk sealt, kus viimati vaikus tekkis, siis reedel saime koju 🙂 Päevane kaaluiive oli vaid 10 g, aga sellega oldi rahul. Kuulmistest oli okei, vereproovid võeti ära, polnud enam mingit põhjust edasi haiglas passida.

Jõudsin ennast fotohunnikust ka lõpuks läbi närida, nii et illustratsioonid juurde.

Jälle kodus, ühine lõunauni:

Reede õhtul käisime juba promenaadil kärutamas – Kessu oli oma ema ja plikaga pärnus suvitamas, oli ju vaja titt ära näidata ja juttu ajada. Kessu klõpsis purskkaevus lõbutsevast Plikast hulga lahedaid pilte:

Kuna meie perekond on järsku nii arvukaks paisunud, et ei mahu enam koduse söögilaua taha ära, organiseeris ema laupäevaks perekondliku lõunasöögi Maria talus. Tõeliselt ilus koht oli, maitsvast söögist rääkimata. Sõime kolmekäigulise lõuna. Mina, kes ma raseduse lõpus üldse süüa ei tahtnud ning peamiselt virsikutest-nektariinidest, jäätisekokteilist ja võileibadest toitusin, sõin ära kõik kolm käiku, pool Abikaasa magustoitu ning viis viilu ahjusooja leiba võiga. Siis sai kõht lõpuks täis ka 😛

Plika jõi lusikaga morssi:

Poiss magas päeva maha:

Plika avastas, et Poisi toolis saab kiikuda:

Käruparkla:

Batuudil oli lõbu laialt nii suurtel kui väikestel:

Hobusele sai süüa anda!

Musiloom:

Viska viis!

Kaks mütsi on parem kui üks, selge see!

Kes keda jalutab…

Reedel tuli külla sõber piimapais, aga Poiss ei olnud söömisest absoluutselt huvitatud – imes minutikese ning kukkus siis magama. Minul oli oma pornostaari rindadega hirmus halb ja raske olla ning pärast pikka kaalumist otsustasin õekese nõu kuulda võtta ja rinnad tühjaks pumbata. Teadsin küll, et nõudlus-pakkumine süsteemile see hästi ei mõju, aga rinnad olid nii kõvad ja Poiss nii isutu, et oleks vastasel korral ilmselt rinnapõletiku saanud. Õekesel oli elektriline pump kaasas, sellega oli hea mugav – käsitsi poleks elu sees viitsinud. Nii istusin siis öösel üleval, hoidsin ühe käega pumpa ja teisega raamatut 😛 Sain kahest rinnast kokku 650 ml + päeval olin juba 200 ml pumbanud, hullumaja… Lõpetasin pumpamise öösel kell kaks, kolmest nõudis Poiss süüa… Jumal tänatud, seekord sõi mõnuga 15 minutit, ju siis oligi probleem selles, et enne lahmas liiga kõvasti. Edasipidised söögikorrad on pikemad olnud.

Nüüdseks on olukord täiesti normaliseerunud, pääsesin õite kergelt.

Öö vastu laupäeva oli mõnusalt jahe, vastu pühapäeva aga see-eest rõvepalav. Olin täitsa ahastuses, kõik tundus nii kleepuv ja kuum, ei suutnud kuidagi magada. Kui siis lõpuks jäin, tundus, et Poiss ajas kohe üles ja tahtis süüa saada. Tegelikult oli kell kolm, täiesti tavaline aeg.

Pühapäeval olin nagu hunnik õnnetust – vähe maganud, rinnad valutasid, õmblus valutas kah, isegi pea valutas. Nii sai terve päev maha molutatud, mitte midagi asjalikku ei teinud. Aga õhtupoolikul läks Abikaasa Plikaga oma ema poole ja Poiss jäi kenasti tuttu. Siis tuli lõpuks asjalikkuse hoog, küürisin ja koristasin kõik see aeg, lõpuks oli elamine jälle enam-vähem talutavas seisus. Haiglast koju tulemisest saadik oli olukord ikka päris jube olnud – kõik asjad lahti pakkimata, õekese perel oli ka hirmus palju asju, korda hoida oli täiesti võimatu. Aga sättisin kõik enam-vähem ära, pesin isegi kaks masinatäit pesu.

Täna oli jälle hea päev ja hea tuju. Miski ei valutanud, magada sain hästi, hommikul ärkasin kell kaheksa, jõudsin rahus kohvi juua ja võileibu süüa. Plika ärkas küll just enne seda, kui sööma hakkasin, aga Abikaasal oli aega, tema tegeles ja söötis.

Siis jäeti mind esimest korda kahe lapsega üksi koju – Abikaasal oli vaja paariks tunniks ära minna. Kuna ma olin hästi maganud ja söönud, oli tuju hea. Plika näitas ennast ka parimast küljest – ei jonninud üldse, oli rõõmus ja aitas mind. Olen täitsa uhke oma esimese kogemuse üle, saime hästi hakkama. Poiss oli enamik sellest ajast üleval – ja ega ta omaette eriti olla ei tahtnud, ikka tissi otsas või lihtsalt süles. Selle kõrvalt sai teise käega siis Plikale võileiba tehtud ja teda riietatud. Poisi mähkmevahetusel ja hommikustel protseduuridel oli Plika mulle abiks – palusin tal mitu korda prahti kööki prügikasti viia, niiskete salvrättide pakki ulatada jne. No et ta ikka ennast kasulikult tunneks 🙂 Lõpuks jäi Poiss magama, Plika mängis rõõmsalt omaette memo-kaartidega, mis Kessu talle kinkis, mina sain pesus käia, ennast valmis panna ja Plika ka valmis panna.

Ja kui Abikaasa lõpuks koju jõudis, siis läksime Poisile ametlikult nime panema 🙂

Pärast seda oli Abikaasal vaja jälle ära käia ning uitmõtte ajel ei viinud ta mind lastega mitte koju, vaid hoopis oma vanaema juurde. Too oli just hommikul helistanud, et mulle õnne soovida ning öelda, et kui aega on, tulgu last näitama. Me siis läksimegi. Poiss magas jällegi enamiku ajast maha, meie saime rahus lõunat süüa ja…

Taaskord üllatusin oma heast isust – ilm oli palav ja tunne selline, et süüa üldse ei taha. Tõstsin siis natuke ühepajatoitu ette – maitses nii hästi, et tõstsin veel kaks korda juurde, pärast sõin veel pannkooke kah. Süües kasvab isu, nii nad räägivad…

Lõpetuseks käisime veel ühte korterit vaatamas.

Koju jõudsime alles õhtupoolikul. Viie paiku jäid kõik peale minu magama, nii mul oligi aega lõpuks rahus fotodega tegeleda. Selle sekka jõudsin ka asjalik olla – kuiva pesu rõdult ära korjata ja uue masinatäie pessu panna, natuke niisama koristada ja muidu tubli olla.

Unimütsid ärkasid alles kell pool üheksa, no hirmus metsas on see Plika graafik… Üheksast läksid veel poodi ja mänguväljakule, mina jäin Poisiga koju.

Nüüd on kell üle kesköö, teine masinatäis pesu just lõpetas ja sai kuivama pandud, Poiss ärkas korra üles, aga jäi tissi otsa uuesti magama, Plika hakkab ka lõpuks ära kustuma…

Nii et ma jätan kõik ülejäänud üldisemad mõtted seoses kahe lapse ja muu taolisega järgmisesse postitusse. Kronoloogilise sündmuste jada sai vähemalt kaelast ära.

Nüüd on uni, tahaks magada 🙂

Hõissa, pulmad!

31/07/2010 / rõõm, seltsielu / 4 Comments

Nii, selle suve pulmanorm on edukalt täidetud – ja mul on ülimalt hea meel, et mul õnnestus ikka ka ära käia. Kuna oli teada, et sellest tuleb täielik läbupulm, kuhu väikese lapsega kohe kindlasti ei lähe, siis tundus esialgu, et mina pean Plikaga maha jääma. Siis aga hakkas Plika vanaema-vanaisaga nii hästi läbi saama, et tundus täitsa reaalne ta üheks ööks üksi jätta. No ja siis ma veel muidugi kaalusin tükk aega, kas ikka on mõtet pururasedana sihukesse seltskonda minna, aga tahtsin ikka hirmsasti peost osa saada, ühtlasi tundus turvalisem Abikaasaga ühes kohas viibida – no et kui oleks tegudeks läinud, siis ikka koos.

Tegu oli stiilipeoga, teemaks mustlaspulm. Miskil arusaamatul põhjusel jätsime kostüümide otsimise sõna otseses mõttes viimasele õhtule, Endla kostüümilaenutuse ja ema riidekapi abiga sai lõpuks mingid pooletoobised komplektid siiski kokku pandud. Väga autentsed mustlased me just polnud, aga no väheke seda nägu ikka 😛 Kui kunagi mõne pildi saan, panen kindlasti siia ka.

Pruutpaar nägi küll väga hea välja, tõeliselt mustlaslik.

Pidu kujunes pealesunnitud kainusest hoolimata üllatavalt lõbusaks. Perekonnaseisuameti paberimajanduse osa oli päeval korda aetud, aga õhtul tehti meile tõrvikute valgel oma tseremoonia, mille viis läbi neoonkollases hõlstis paavst ning oluline osa oli ka sõrmuste isandal. Rääkimata vannetest… No seda pole lihtsalt võimalik edasi rääkida, seda oleks pidanud ise nägema. Need märksõnad on rohkem mu enda jaoks, et ka aastate pärast meelde tuleks ja naerda saaks.

Muusikavalikus olid peale mustlasviiside ja igasugu muu kraami ka sellised isamaalised laulud nagu “Koit” ja “Ei ole üksi ükski maa”, millele sai pinkidel seistes kaasa lauldud, hiljem pimedas kogu rahvaga ringis tantsitud, lauldud ja lainetatud. No ja tantsitud üldse igasuguse muusika järgi muidugi.

Täiesti plaanimatult sain ka supelda. Vette kukkumiseks ei ole üldse vaja purjus olla – piisab sellest, kui olla sihukesel purdel, mis on küll kinnitatud, aga väga kõikuv. Ja kui selle peale tuleb liialt palju purjus inimesi ning raskus pole ühtlasi jaotunud, võib juhtuda, et kõik kümme inimest libisevad vette 😀 Ma olin võrdlemisi endast väljas, jabural kombel aga mitte sellepärast, et oleks kuidagi kartnud, vesi oli ka soe jne… Ma muretsesin hoopis Abikaasa telefoni pärast, mis tal taskus oli 😀 Läks rämedalt õnneks – sai lahti võetud, ära kuivatatud ja terve öö veel kuivada, hiljem töötas probleemideta.

Isegi Abikaasa plätud, mis me juba kadunukeste kirja panime ning arvasime jõe põhjas olevat, leiti kõrkjatest üles. Paraku alles siis, kui me juba peaaegu Pärnus olime, Abikaasa sai paljajalu autot juhtida. Nii et kadudesse läks kirja vaid üks kaabu, mille keegi oli heaks arvanud kuskile teisaldada. Võtsime lõpuks ühe teise omanikuta kaabu kaasa, meie oma oli nimelt laenutusest. Näis, mis saab, kas lepivad sellega või äkki tuleb veel meie oma ka kuskilt välja, pidu kestab seal iseeenesest homseni 🙂

Ja jumal tänatud, et haiglakoti kokku pakkisin – selle mõttega, et KUI peaks Tartus asjaks minema, tuleb igaks juhuks paari päeva jagu vahetusriideid kaasa võtta, sai lisaks kuuma ilma riietele kotti pakitud ka pikad püksid ja jakk – ma tõesti ei osanud arvata, et õhtul võiks jahedaks minna, aga just see juhtuski. Nii et pärast värskendavat suplust oli nii hea kuivad riided selga tõmmata, mis kogu keha ära katsid.

Pidime telgis magama, aga koha peal selgus, et laenatud telgil polnud kaasas noid kaari, mis kogu kupatust püsti hoiavad. Õnneks oli aga ööbimisvõimalus ka teisel korrusel täpselt sauna kohal asuvas ruumis, mis sai algselt ära põlatud liigse kuumuse kartuses. Kuna ilm oli aga meeldivalt jahe, oli seal magada ilmselt mugavamgi – madratsid olid õnneks olemas, Abikaasa sai töö juurest laenuks, kulusid marjaks ära. Miskine kahe paiku ma vist seltskonnast eraldusin, Abikaasa käis veel saunas ja vahepeal minu juures, kus ta üsna varsti täiesti plaanimatult ka magama jäi 😀 No ta oli kolmapäevasest poissmeeste õhtust saati korralikult välja puhkamata, arusaadav.

Mina ärkasin kuuest, uni täiesti läinud. Tegin ühe tiiru väljas, kangemad endiselt pidutsesid, kõik muidugi täitsa segi… Lõbus oli vaadata. Siis läksin ikka tagasi magama ja põõnasin kümneni. Selle aja peale oli enamik varahommikusi kangelasi lõpuks magama vajunud ja järgmised üles ärganud.

All in all, lõbus oli – hoolimata sellest, et kõik olid purjus ja mina üksi kaine. Mingit suurt jama keegi ei korraldanud, nii et miski mulle väga närvidele ei käinud – oli tore kõigiga juttu rääkida, pole tükk aega selle seltskonnaga suhelda saanud. Ja lihtsalt kõrvalt jälgida oli ka piisavalt jabur. Aga täna oli muidugi hea ära koju tulla, ega rohkem poleks minu seisundis viitsinud 🙂 Abikaasa oleks muidugi hea meelega homseni lõbutsenud, aga ei tahtnud Plikat nii pikaks ajaks üksi jätta ja emal oli nagunii kursa kokkutulek, ta poleks saanud kauem last hoida.

Niipea, kui koju saime, jäid Plika ja Abikaasa koos magama, mina natuke veel asjatasin. Oli ometi vaja süüa ja titeuudiseid lugeda, lõpuks keerasin ka ennast puhkama. Alles peale seitset olime jälle veidike inimlikumas vormis… Aga hirmus väsimus ja laiskus siiani peal, eks ööga puhkab vast lõplikult välja 🙂