Reisipäevik
Konditsioneerist hoolimata oli autosõit palav. Keskpäeva paiku jõudsime Tartusse, energiat ega viitsimist midagi asjalikku teha polnud, seega võtsin rahulikult ja veetsin õhtuni aega oma vanas Tähtvere kodus. Sealne poisipõnn on nüüdseks pooleaastane tõsiselt vahva sell – muudkui sehkendas ringi, endal kogu aeg suu kõrvuni peas. Plikal oli hirmus lõbus titaga tegelustekil mängida.
Kui Plika ükskord lõunaunne sain, mõtlesin ainult selle riidekasti läbi sortida, mille kohta kindlalt teadsin, mis seal sees on. Aga töö käigus kasvas isu, nii vaatasin hulga kotte ja kaste läbi – leidsin üles kõik vajalikud riided, isegi Plika sääsekreemi ja muud vajalikku kraami. Neli suurt kilekotitäit asju sai jälle ära viidud.
Õhtul käisin Piia ja Runniga Nõo paisjärves ujumas. Ma ütleks, et see oli parim osa päevast – sel väga lihtsalt põhjusel, et esimest korda oli piisavalt jahe 😀 Jõudsime kohale kaheksa paiku, saime kõik kordamööda ujumas käia. Plika istus liiva sees ja mängis rõõmsalt Piiaga, mina vedelesin selili järves ja vahtisin pilvi. Mis saaks veel mõnusam olla?
Ööbisin Tähtveres, teisipäeva hommikul sain Toomel Adaga kokku. Sai lapsi kantseldatud ning maast ja ilmast räägitud. Muidu oli hirmus tore, aga palavus tahtis ära tappa. Nii et selle päeva parim osa oli siiski Plika lõunaune aeg, mil me emaga Kaupsis ja Taskus shoppasime – jääkülm vesi, konditsioneeridega poed, võimalus rahulikult riideid proovida… Oo, ma kulutasin päris palju raha, aga samas väga mõistlikult. Kogusumma oli võrdlemisi suur, aga selle eest sain ikka päris palju ilusaid asju ka. Ma pole ammu nii rahulikult ja mõnusalt shopata saanud. Saagist ei viitsi praegu pikemalt kirjutada, teen miski hetk hiljem pilti ja siis räägin täpsemalt.
Sõime Rahva Raamatu kohvikus imehead pastat, mille ports küll näljasele rasedale paras narrimine oli (samas ema ja Plika said ühest portsust kahe peale kõhu täis) ning siis viis ema mu rongijaama.
Ülejäänud kaks ööd-päeva olin Haide juures. Suuremal hulgal laisklemist, mis muud. Ilm oli häbiväärselt palav, aga ütlemata mõnus oli, et Plika sai volilt muudkui sisse-välja käia – Pärnus tähendab õue minemine ju planeerimist ja üheksast trepist ronimist… Oo, ja õige lõbusaks läks Plikal muidugi siis, kui Hedvig talle oma nukuvankri ja nukutita tõi – Plika oli vaimustuses, mina ka. Nad käisid pikalt jalutamas, mina sain rahus raamatut lugeda 😛 Nukutita sai Plika suisa endale, nüüd ei peagi enam karvaseid loomi kärusse panema.
Meie muidugi olime rohkem toas, allkorrusel oli täitsa talutavalt jahe. Õhtupoolikul sai konditsioneeritud pubis söömas käidud – oh seda õndsust, ära ei tahtnud kuidagi minna…
Oo, ja õhtul käisime ujumas, Kuremaa järves vist. Seekord ma küll ei ujunud, hängisin lihtsalt kaelani vees, Plika kukil. Õnnis igatahes. Hiljem sai muidugi draamat ka – Plika kiikus suurte laste kiige peal ja lasi järsku korraga mõlemad käed lahti, nii et lendas näoli liiva sisse ja hammustas veel õnnetult huulde ka – oh seda verd ja pisaraid. Nüüd on lõug marraskil, aga paistetus läinud. Üldiselt õnnelik õnnetus – eks ma pean ise ettevaatlikum olema – sai natuke liiga suurt hoogu tehtud, tavaliselt kõigutan teda selliste kiikude peal hästi tasakesi. Aga no ta on seni alati korralikult kinni hoidnud. Oh jah.
Kõige lõpuks oli Plikal vaja veel tingimata vees asuva liumäe otsa ronida – see oli nii kõrge, et ma ei ulatanud teda sealt alla tõstma, pidin ise ka üles minema. Jällegi minu viga, eks ma ju ise lubasin tal sinna ronida 😀 Aga alla lasta ta ei julgenud ja isegi kui oleks seda teinud, poleks jõudnud kisa ära kuulata – ta ei ole nõus üleni vettegi minema, saati siis suure plärtsuga sinna liugu laskma. Nii ma siis ronisin mööda libedaid astmeid üles ja hirmsal kombel tasakaalu hoides lapsega tagasi alla. Täitsa hirmus oli, aga hakkama sain!
Eile tuli ema mulle lõuna ajal järele, sai veel tunnikese istutud, juteldud ja jäätisekokteili nauditud ning just siis, kui hakkasin Plika käru auto peale pakkima, hakkas VIHMA sadama! Oh seda õnne ja rõõmu, lasime ennast korralikult märjaks kasta. Kaua muidugi ei sadanud, pärast oli sama kuum edasi. Üks sahmakas tuli hiljem veel, siis sõitsime ära, nii et rohkem ei tea.
Kojusõit oli mõnus, seekord oli autos isegi minu jaoks piisavalt jahe. Plika, kes oli hommikul alles peale ühtteist ärganud, jäi pool kuus lõunaunne… Aga ärkas õnneks juba tunnikese pärast.
Ja no olgem ausad, kodus on ikka kõige mõnusam. Oma dušš ja oma voodi… Ja räme palavus muidugi ka, see osa enam nii meeldiv ei olnud.
Öö oli seekord eriti karm – olin kaks ööd Jõgeval päris mõnusalt tudunud, õhk liikus seal piisavalt. Ja tavaliselt läheb Pärnus ka öö jooksul jahedamaks. Aga nüüd õhk lihtsalt seisis, meeletult palav oli. Passisin lakke ja käisin iga veerand tunni taga ennast külma veega kastmas. Nelja paiku hakkas Plika nutma ja ärkas lõpuks täitsa üles – vaeseke oli hirmus ära söödud, muudkui sügas ennast. Lõpuks hakkas süüa nõudma, sai siis öist snäkki võetud. Kogu selle kammaljaa peale ärkas muidugi ema ka üles – jättis toa ukse veidikeseks lahti, nii et saime tuuletõmbust ja ennast rõdul jahutada, isegi paar vihmapiiska tuli. Siis saime ventilaatori enda tuppa, lisaks veel veepritsi 😀 Ning kui Plika kella viie paiku uuesti magas, sain ka mina lõpuks silma kinni lasta.
Hommikul oli suures toas ja rõdul õnneks meeldivalt tuuline ja jahe, ma istusin kohe mitu tundi rõdul – sõin hommikust, lugesin ja jahtusin. Väljamineku mõtted lükkasin kohe kõrvale, kunagi õhtul ehk. Hetkel istun rõdu ukse ees tuuletõmbuse käes ja naudin elu – Plika magab, pesu peseb, minul on arvuti ja maasikad jäätisega.
Nädalavahetus on ees ja uue nädala alguseks lubab isegi väheke jahedamat ilma, juhhei!