seltsielu

Viimaste päevade tegemistest

Pole viimasel ajal siia eriti midagi kirjutada jõudnud, sest maja oli külalisi täis, mitu päeva järjest sai õhtuni väljas oldud ning lõpuks kodus nii väsinud ja laisk, et kirjutada enam ei jõua. Täna on üle mitme päeva rahulik pärastlõuna – käisin küll linnas, aga olen nüüd tagasi kodus, Plika magab, sain rahus koristada ja nüüd blogi kirjutada.

Külalistest – Krissu tuli teatavasti neljapäeval ning lahkub samuti neljapäeval. Lisaks oli paar öömajahädalist, kel oli Londonisse saabumise ja siit edasi liikumise vahepeal ajutist peatuspaika vaja – seda ikka alati saab 🙂 Nii et ööl vastu pühapäeva saabus Kadri (nonde suvepäevade korraldaja, kus me läinud aasta augustis ökoehitust tudeerisime), kes lahkus esmaspäeva varahommikul ning pühapäeva õhtul tuli üks Abikaasa sõber, kes täna hommikul New Yorki lendas.

Koos külalistega saabus ka Kalevi šokolaad, suitsuvorst ja must leib, lisaks sai Plika kingituseks imenunnu raamatu ning vahva puust pusle – ma olen tükk aega mõelnud, et peaks ostma, aga pole seni tegudeni jõudnud. Nii et esimene pusle on nüüd olemas! Loodan, et Plikast saab samasugune puslemaniakk nagu minagi, mul on hulk 500- ja 1000-tükiseid ootamas 😛 Alustuseks, kardan, on aga siiski midagi tagasihoidlikumat vaja. Nood 12 tükkigi käivad veel Plikale üle jõu, aga talle meeldib puslet kokku panna küll – annab ükshaaval tükke minu kätte ja mina siis pean õigesse kohta panema.

Esimesed päevad trippas Krissu üksi ringi, meie Plikaga olime kodused. Pühapäeval aga haakisime külalised sappa ning suundusime kesklinna moeshow‘le pulmakleite vaatama. Abikaasa töökoha eelised, natuke glamuuri igavasse igapäevaellu 😛

Show oli väga äge. Iani kleidid on reeglina minu jaoks liiga külluslikud, mul endal on veidi tagasihoidlikum maitse. Ja näiteks kaks aastat tagasi, kui ka show‘l käisin, ei olnud seal ühtki kleiti, mida oleks tahtnud ise selga panna. Ei tea, kas on siis minu maitse edevamaks muutunud või kleidid tagasihoidlikumaks – igatahes oli seal õige mitmeid selliseid, milles oleks täitsa võinud ise abielluda. Noo, ega ma tegelikult olen hirmus rahul oma punaste detailidega, ei hakkaks miskit tagantjärele muutma. Aga kui saaks veel korda abielluda, siis täitsa võtaks mõne Iani kleidi. Õeke oli ju ka oma pulmas imeilus…

Pärast show‘d oli plaan võtta kuskilt midagi külma ja värskendavat, ennast lähimas pargis murule siruli visata ning ilma nautida. Nojah, plaanid on alati head. Tegelikkuses läks meil poes üksjagu aega, lähim park oli mingi lilleshow tõttu kinni, nii et pidime päris pikalt hirmsas kuumuses kõndima, kui lõpuks kohale jõudsime, oli jäätis sulanud ja üldse liiga magus, minu jaoks oli meie peatuspaik liiga kärarikas ja ilm liiga kuum ja… Ühesõnaga virr-virr 😀 Külalised ei lasknud ennast õnneks millestki häirida.

Show tõttu töötas Abikaasa terve laupäeva ning sai selle eest vabaks esmaspäeva ja pool teisipäeva. Seda ära kasutades jätsime eile Plika Abikaasa hoolde ning läksime Krissuga Camdenisse. Sooja oli taas kord ligi 30 kraadi, mis mõjus väga turgutavalt söögi ostmisele – polnud lihtsalt isu. See on ilmselt minu ajaloo kõige odavam Camdeni külastus üldse, ostsin peale söögi-joogi ainult ühe kahenaelase küünelaki. Söögile, nagu mainitud, kulus ka tavalisest vähem, joogile see-eest veidi rohkem – neli pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (hea küll, ühe tõin koju Abikaasale), üks mõnus smoothie puhkepausil tolles ökokohvikus, kus Ly töötab ning karp hiinakat.

Üldiselt oli suur rõõm sellest, kui vähe inimesi esmaspäeval ringi liikus – no neid oli ikka üksjagu, aga võrreldes nädalavahetustega köömes. Kohe hea oli olla. Ja Ly kohvik oli ka pooltühi, tavaliselt ei mahu seal ringigi pöörama.

Krissu shoppas minu eest ka ning lahkus paarisaja naela võrra vaesemana – Camden meeldis talle täpselt nii palju, kui ma arvasin, et võiks 😛

Täna hommikul käisime Vera Cruzis hommikust söömas, siis jätsin Plika taas Abikaasa hooleks ning kihutasin kesklinna Primarki, et viimased asjad tagastada ja juurde osta. Kolm paari mai alguses Plikale ostetud pükse sai kõik tagasi viidud, kuna Rootsi kaltsukast sain odavamad ja ilusamad. Endale ei tahtnudki miskit osta, paar tellimust oli aga täita vaja, mõned asjad õekese poisile ja Abikaasa õele…

Ahjaa, viimastel päevadel sai ka ökokraami varusid täiendatud, kehahooldustoodete poole pealt. Iiris kunagi kirjutas, et mahehambapastat kasutades pole suus hommikul päkapikuläbu, tekitas kohe uudishimu ning kuna praegune poolmahe pasta on nagunii otsa saamas, mõtlesin siis tema oma ära proovida. Pühapäeval linnas jalutades jäigi Neil’s Yardi pood ette ja pasta sai ära ostetud.

Hambapastast veel nii palju, et kui alguses tundus too poolmahe meile hirmus mõru, siis harjusime õige kiiresti selle maitsega ära ning Rootsis õekese juures tavalist pastat kasutades tekitas tolle magusus okserefleksi 😀 Uus pasta on midagi vahepealset – praegusest magusam, tavalisest vähem magus. Täitsa okei maitsega, ühekordsel tarbimisel küll hommikul mingit vahet ei täheldanud, aga eks vaatab siis, kui mõni nädal kasutatud on. Esialgu kasutame ikka vana lõpuni.

Lisaks on meil šampoon varsti otsas. Tavalist nagu enam ei taha, ökošampoonidega on aga see häda, et nood ju enamasti ei vahuta – Loodusperest ostetud Lavera oma oli näiteks jumaliku õunalõhnaga (hm, seda varianti vist enam ei müüdagi, igasugu muud on nüüd kodulehel väljas), aga vahupuudus häiris meeletult, kasutasin selle tagajärjel igal peapesul ilmselt kolm korda suurema koguse, kui oleks vaja olnud.

Mingi hetk leidis Iiris hotellist Green People’i aloe vera šampooni, mida ta oli kunagi kasutanud ning teadis, et see vahutab küll. Kuna tal endal oli šampoon parasjagu olemas ning minu kurtmised meeles, tõi mulle proovida. Tõepoolest, vahutab! Sihuke tihke vaht, mitte päris nii külluslik, kui tavatoodetel. Abikaasa näiteks ajab sellega habet, pidavat ideaalne olema, just selle tihkuse pärast. Igatahes on alla poole pudeli alles, seega mõtlesin varusid täiendada – pole sugugi kindel, kas Eestist kuskilt vahutavat ökošampooni leiab.

Kuna Camdenisse oli nagunii asja, leidsin sealkandis ühe poe, kus pidavat Green People’i tooteid müüdama ning käisimegi seal ära. Nuusutasin kõik nende šampoonid läbi, ükski lõhn ei meeldinud, ostsin siis lõhnatu 😀 Küsisin müüjalt, kas neil veel mõni vahutav šampoon on ning ostsin tema soovituse peale lisaks veel A’kini oma, samuti lõhnatu. Mulle küll väga varusid soetada ei meeldi, aga šampoon on küll sihuke asi, mis raudselt ära kulub.

Lõpuks haarasin veel Plikale ühe hambapasta ka – tal on praegu mingi suvakas Aquafreshi oma, mille pärast mul ikka aeg-ajalt süümepiinad on, sest ta ju neelab kõik alla… Aga ei sattunud kunagi sihukesse poodi, mis lastele ökopastat müüks. Nüüd siis sattusin ja ostsin – kah Green People’i oma. Maitsevalikutest oli mandarin ja mint, võtsin viimase – pole vaja mingit magusat pläga, harjugu normaalsete maitsetega 🙂

Pildil on lisaks ökokraamile veel too Camdenist ostetud küünelakk – punased varbaküüned on lahtiste kingade hooajal minu puhul absoluutne must be ja pediküüris ei jõua ju nii tihti käia, lakk tuleb mul ikka kuskilt reeglina varem maha, kui kuu aega mööda saab. Praegune lakk on minu maitse jaoks liiga tume ja hakkab vist ka ära kuivama, too uus on sutike liiga hele 😀 Aga meeldib täitsa hästi, on kergelt pärlmutter ka, nii et olen rahul. Järgmine kord katsetan nii, et panen alla kihi tumedat ja peale heledat, äkki jääb lõppkokkuvõttes miskine huvitav tulemus.

Täna õhtuks peame teise laari asju kokku pakkima, sest auto vurab jälle Eesti poole. Mõtiskleme, kas peaks äkki elutoast ümmarguse laua ka kaasa võtma – see hirmsasti meeldib meile, sihuke parajas suuruses ja täispuidust, mitte saepuruplaadist kõikuv nikats, nagu meil Tähtvere köögis oli. Krissu olevat just sihukest lauda Eestis suisa otsinud ja ütles, et sobivas suuruses polnud, ainult liiga suured ja liiga väikesed. Saime selle ju tasuta, võiks veidi transpordi eest maksta küll… Pmst sõltub sellest, mis hinda meilt tahetakse – see on päris raske, aga kaaluda suht võimatu – näitame autojuhile ette ja vaatame, mis summat küsib. Mõistlik tüüp on, ehk saame kokkuleppele.

Ja viie päeva pärast lendamegi Eestisse. Hetkel on täitsa kahju ära tulla, tahaks veel natuke nautida oma kodu rutiini ja vaikust ja rahu… Ei kujuta ette, millal jälle saab, Eestis peatume ju esialgu määramata aja ema juures ning üritame võimalikult kiiresti oma elamise leida. Ema juures on muidu hirmus tore, aga kahetoaline korter jääb viiele inimesele lihtsalt õige ruttu kitsaks.

No ega’s midagi, loodame parimat. Küll kõik laabub 🙂

Idülliline suvepäev

Täna on üks ütlemata mõnus ja tegus päev olnud.

Hommikul veidi peale üheksat kihutasime Plikaga rongi peale, et MrsB-le külla minna. Viivitasin Oysteri piiksutamisega, kuni kell oli minutike üle poole kümne ning off peak aeg ametlikult alanud. Otse loomulikult oli seal jaamas, kus ma ümber istuma pidin, käruga läbitava värava Oysteri lugeja katki, nii et mul kästi mujalt välja piiksutada, mille tagajärjel ma ennast hoopis teist korda sisse piiksutasin ja Oysterilt jälle maksimumsumma maha võeti. Noo, lubati, et kui ma homme hommikul Oyster helpline‘ile helistan, siis saan tagasi. Loodame parimat. Aga muidu sujus reis tõrgeteta, MrsB maja leidsin ka kohe üles, ei mingit ekslemist.

Ilm oli imeline – päike paistis palavalt, täielik suvi. Chillisime aias ja pidasime väikest piknikku. Alguses oli Plika arg nagu võõras kohas tavaliselt – hoidis aga minu lähedale, ühe käega minu põlvest kinni, teisega ajas mustikaid suhu.

_DSC7355

_DSC7366

Mõni aeg hiljem läksime tuppa päikesevarju, selleks ajaks oli Plika juba julgem. Nii palju põnevaid mänguasju, mida kõike järele proovida! Kui siis hiljem aeda tagasi läksime, polnud argusest enam haisugi – päterdas aga paljajalu ringi, ratsutas koeraga ja oli muidu rõõmus.

_DSC7372

_DSC7382

_DSC7383

Meie saime MrsB-ga juttu puhuda ja kassi nunnutada. Just laupäeval vaatasime Rootsis kassipoegi ja ütlesin, et kunagi kindlasti võtame ka, aga kümne aasta pärast näiteks, mitte enne, ma olen loomapidamiseks liiga mugav ja laisk. Pärast paari tunnikest Kikiga olen juba teisel arvamusel – võiks ju küll võtta ühe kassi juba varsti 😀 No näis. Aga Kiki oli üle mõistuse armas. Nii pisike, magas mul peopesas… Ja nii sõbralik. Ja nunnu! Oeh. Ma kaotasin südame 🙂

MrsB on ka üks neist põhjustest, miks mul on nii kahju Londonist ära kolida – meil õnnestus nende kuude jooksul küll ainult paar korda kokku saada, aga nii harva, kui näeme, on iga kord kahju, et tihemini ei õnnestu. No hea küll, eks me käime ikka edaspidigi Londonis ja nemad Eestis, ehk kolime kunagi jälle siia tagasigi… Eales ei tea. Seniks on vähemalt blogid, mille kaudu üksteise tegemistest aimu saab.

Plika väsitas ennast hommikupoolikuga nii ära, et jäi veidi peale ühte koduteel kärusse magama. Tõstsin voodisse ümber, magas pea neljani. Ülejäänud päeva oleme kahekesi vaikselt kodus kulgenud, rahulikult asjatanud, logelenud ja koristanud. Abikaasa käis peale tööd ülemuse juubeli puhul pubis, jõudis alles pool tundi tagasi koju.

Aga mõnus… Hirmus mõnus päev oli. Oleks selliseid aga rohkem!

MrsB kirjutab ka.

Seiklusrikkad päevad

No hea küll, mitte et miskit põrutavat juhtunud oleks, aga viimased kaks päeva on tavapärasest rutiinist siiski mõnevõrra eristunud 😛

Eile käis Kadri külas, sai palju juttu räägitud, muuseas vaieldud elu eesmärkide, nende saavutamise ja ökoehituse teemadel. Tegelikult me jõudsime suht samade asjadeni välja, lihtsalt kujutlus teekonnast oli erinev. Ja ehitusteema on mul nüüd jälle mõtetes nii kinni, kui üldse olla saab. Ega me lähema paari aasta jooksul kindlasti ei kavatse miskit ehitama hakata, aga kunagi tulevikus raudselt. Seni võib ju unistada.

Abikaasa tegi esimest korda elus ühepajatoitu, see sai imehea… Toorjuustukook oli ka imehea, Abikaasa tellis oma sünnipäevaks samasuguse.

CIMG9851

Täna hommikul rõõmustas Plika mind sellega, et suutis poolalasti korteris ringi jooksmise vahepeale täiesti iseseisvalt potil käia – mina olin sel ajal köögis ja tegin endale süüa, miski hetk tuppa tulles tundsin, khm, aroomi… Ja avastasin, et see tuleb täiesti õigest kohast. Uskumatult suur samm – seni oleme pidanud ikka Plikal kõrval istuma ja teda lõbustama, vaid siis on vahel õnnestunud. Aga hakkab lõpuks seostama!

Ilm, mis oli kõik neli vaba päeva eriliselt halb, läks täna otse loomulikult imeilusaks – päike paistis terve päeva ja oli jälle soe, nii soe. Läksime Plikaga kell üksteist mänguväljakule, nagu igal hommikul ja avastasime, et seal kõrval toimub mingi projekti raames playout ehk kohale sõitis vahva kirjuks värvitud autobuss viie vabatahtlikuga, kes seadsid üles kõiksugu vahvaid asju – sai maalida, mängida, meisterdada, joonistada… Ja see kõik oli täiesti tasuta. Ma sain kava ka, meie linnajao erinevates parkides teevad seda terve aprillikuu, iga päev kaks parki, 12-14 ja 15-17, meie omasse tulevad kahe nädala pärast veel korra. Üritus oli mõeldud küll 3-15 aastastele lastele, aga Plikat keegi ära ei ajanud, ta oli seal esimese tunni jooksul ka ainus laps 😀 Meie mänguväljakul on nimelt hommikupoolikutel täielik vaikus, paremal juhul on üks Plikaga samas vanuses laps veel. Aga päraslõunal, nii harva, kui sinna siis satume, on seal see-eest palju lapsi, nii et nad oleks pidanud pigem õhtuse aja valima.

Igatahes oli ka Plikal lõbu laialt – kõigepealt vaatas ta poole kaheteistkümnest saadik, kuidas nad asju üles seavad, kooserdas otse loomulikult jalus ning näppis kõike… Ja siis sai kolmveerand tundi vaibal lebotatud ja ühe kasti sisu uuritud – seal oli kõiksugu muusikariistu, need tilisevad kellad ja igasugused raputatavad asjad ja… Lõbu laialt! Tavaliselt hakkame 12 paiku kodu poole astuma, seekord läksime alles kolmveerand üks. Lõunauni jäi lõppkokkuvõttes kõigest veerand tundi hiljaks, polnud hullu. Igal juhul oli väga lõbus ja kahe nädala pärast oleme ka kindlasti kohal. Meie lahkudes tekkis juba teisi lapsi ka, nii et loodetavasti sai see vahva üritus korraliku hoo sisse.

Õhtut sisustas Plika muuseas sellega, et sai kätte oma s*tase mähkme ja määris selle vannitoas igale poole laiali – vaibale, põrandale, kraanikausi jalale… Nojaa, täiesti meie viga, et see üldse tema käeulatuses oli, ma unustasin õigel ajal ära likvideerida. Tagajärgede koristamine võttis kolm korda kauem aega. Aga noh, humoorikas sellegipoolest… Tagantjärele vähemalt 😛 Eks vannitoa põrandat oligi juba vaja pesta.

Sellised juhtumised siis meie peres 🙂

Aga teate, ma pean ikka iga päev tunnistama, et elu on ütlemata ilus ja ma olen nii õnnelik. Hea on osata tunda rõõmu igapäevastest pisiasjadest, ma valdan seda kunsti järjest paremini!

Elu esimene üllatuspidu

TIKKER 26

Pärast eelmise aasta juubeli finaali kõhuviirusega haiglas tilgutite all polnud see aasta üldse mingit isu midagi korraldada. Raha ka nagunii polnud, üldiselt olin täitsa rõõmus ja rahul mõttega, et ei toimugi absoluutselt mitte miskit, oleme omaette ja vaikselt. Sellepärast ei mõelnud ma lähenevale sünnipäevale üldse, polnud mu jaoks lihtsalt oluline.

Tagantjärele loendan muidugi lugematul hulgal pisiasju, mis oleksid võinud kahtlustama panna, et midagi toimub. Näiteks kui Iiris küsis Abikaasalt MSNis, aga kuidas siis naabritega lood on ja kui mina vastasin, siis väitis, et jutt läks valesse aknasse. Või see, kuidas Abikaasa tegi ettepaneku teha suurpuhastust. Kuidas ta nõudis, et kõik peab laupäeval tehtud saama. Ja eelkõige see, kuidas ta enne seda, kui eile tema tungival nõudmisel Plikaga teist korda mänguväljakule läksime, elutoast diivani pealt mu riideid ära pani 😀

No ja pluss veel see, et kui Iiris eile talle helistas ja mina hiljem küsisin, kes oli, vastati, et Ronn. Kui küsisin, mis tahtis, ütles Abikaasa, et ei saanud täpselt aru, sest ta oli purjus. Ja ausõna, minu jaoks polnud midagi imelikku selles, et purjus sõber võiks keset nädalavahetust päise päeva ajal helistada ja arusaamatut juttu ajada, see tundus täiesti normaalne.

Murakas leppis minuga kolmapäevaks kokkusaamise kokku, Iiris helistas veel tund aega enne peo algust ja tahtis täna kokku saada – see kõik olevat olnud selleks, et ma ei kahtlustaks, kui keegi mulle enne sünnipäeva ei helista. Minu meelest ei ole selles küll midagi imelikku, et keegi ei taha minuga spetsiaalselt kokku saada, kui ma ise kutsunud pole 😀

Ainus asi, mida mänguväljakul kahtlustama hakkasin, oli Abikaasa suhtumine, kui ma rääkisin plaanist täna Iirisega kokku saada – mul jäi mulje, nagu see Abikaasale väga ei meeldiks, millest järeldasin, et äkki on tal endal minuga tänaseks mingid plaanid. Kindlasti ei aimanud ma aga seda, et kui me mänguväljakult koju jõuame, ootavad mind seal ees kõik mu Londoni sõbrad tordi, salati ja kinkidega 😀

Mul on siin ju suht vähe sõpru-tuttavaid, aga oligi mõnus väike seltskond: Iir ja Sten, Iiris ja Murakas, MrsB ja Oliver + meie kolm 🙂 Nagu ma kahtlustasingi, oli plaani kandvaks jõuks Iiris, kes selle Abikaasa abiga ellu viis. No ja naabrite abiga ka muidugi, kes salati tegid (eriti pani mu kõrvu liigutama see, et nad jätsid spetsiaalselt minu pärast õuna sisse panemata – Iire sünnipäeval tuli jutuks, kuidas ma kartulisalati sees õuna ei salli 😀 ).

Kui ma tuppa astusin, sain üllatuse asemel šoki – mul olid mõtted hoopis teisel lainel ja järsku oli tuba täis inimesi ja õhupalle 😀 Iiris kirjeldas mu näoilmet kui sellist, et mida kuradit te siit kõik otsite. Umbes nii ma esimesel pilgul vist mõtlesingi. Läks natuke aega, enne kui kõik kohale jõudis. Et jaa, tegelikult ka, MULLE tehti üllatuspidu. Uskumatu, aga tõsi!

Tõesti, ma ütlen, see on üle aastate parim sünnipäev. Ei mingi närvitsemist sellepärast, keda kutsuda, kas kõik tulla saavad, mida süüa teha, kuidas kõik õigeks ajaks valmis jõuda… Üllatuspeod on lahedad, peaks neid isegi tihemini praktiseerima hakkama. Või siis lihtsalt selliseid sünnipäevi, kus sünnipäevalaps ise pidu orgunnima ei pea – midagi taolist olen ma korra isegi teinud, kui Iiris sai 17, aga see on juba teine jutt. Igatahes on tunduvalt lihtsam, kui üks inimene ei pea muretsema sellepärast, et kõik kümme asja ära organiseerida, vaid kümme inimest organiseerivad igaüks ühe asja.

Nojah, ühesõnaga mul on nii suur positiivne emotsioon, et tahaks seda teistele ka edasi anda.

Algselt oli pidu plaanitud õige päeva õhtule, liigutati aga pühapäevale, kuna MrsB poisid lähevad juba kell seitse magama ja ta poleks saanud siis Oliveri kaasa võtta. Minul on igatahes väga hea meel, et nad nädalavahetuse kasuks otsustasid – sai kauem ja rahulikumalt pidutseda 🙂

Plika tegi mulle ka omalt poolt suure kingituse: jäi esimest korda üle ma ei tea kui pika aja üksi magama – panin ta lihtsalt voodisse ja läksin ise teise tuppa, tavaliselt pean ikka kõrval passima, kuni ta ära vajub. No ta oli ka tavalisest väsinum.

IMG_2331

IMG_2344

IMG_2380

DSC_6624

IMG_2368

IMG_2329

DSC_6635

DSC_6627

IMG_2336

IMG_2402

Suur-suur tänu kõigile asjaosalistele ülilaheda sünnipäeva eest!

CIMG9750

Viimaste päevade tegemistest

Laupäeva hommikul kell 7.45 startisime bussiga Tartu poole. Plika käitus viisakalt, pool ajast magas suisa maha. Tartus võtsime takso Tähtverre ja läksime esiti oma vana kodu üle vaatama. Oh, täielik nostalgia! Ja pisike Sander, kes nüüd Plika voodis magab, on niiii armas. Ja nii pisike 🙂

Ma olin ära unustanud, kui palju asju meil panipaika ära pakitud oli, nende läbivaatamine oli enam kui tüütu. Õnneks oli enamikele kastidest nende sisu peale kirjutatud. Oleks kaste vaid jätkunud, paraku said need mingi hetk otsa ja ülejäänud träni sai suurtesse kilekottidesse, millele keegi enam kirjutama ei vaevunud.

Lühidalt leidsin ja pildistasin üles kõik titeriided, mille Plikast alles jätsin järgmist ootama. Leidsin üles kõik soovitud rasedariided – mitu paari pükse mahub nüüd jalga, juhhei. Ja see oli ka enam-vähem kõik, ülejäänud asjad jäid sinnapaika. Polnud nii olulised ka.

Mõned tükid kooki nosinud, kihutasime üheksa maja edasi Kessu poole, meie nädalavahetuse staapi. Järgmised kolm tundi möödusid mul peamiselt puhates, köögis istudes ja õgardlusega  tegeledes. Pakuti lõunat ja kooki ja lõpuks sõstraid kah veel 😛 Plika magas enamiku ajast Kessu plika kärus lõunaund – käru ise oli toas, ma lihtsalt ei saanud teda muudmoodi magama, kui kärru pannes ja seda poole meetri kaupa esikus edasi-tagasi sõidutades.

Õhtul läksime rongile, et Haide juurde jõuda. Mina olin muidugi aegsasti jaamas, eeldasin täieliku naiivsusega, et rong läheb esimeselt platvormilt, viis minutit enne väljasõidu aega tekkisid aga kahtlused, mis telefoni teel aru pärides õigeteks osutusid, nii et ronisin tunnelisse, kus ma vist varem ainult korra elus käinud olen, tulin välja kahe rongi vahel, omamata õrnimatki aimu, kumb neist õige on. Ühest tuli just inimene välja, nii et sain küsida ja kinnitust, et see on vale. Keerasin ümber, et teise peale astuda ja too pani uksed mu nina ees kinni. Otse loomulikult oli tegemist ka päeva viimase rongiga. Tuli juba kiire hüsteeria, kui juhtus ime ja rong tegi minu pärast uksed uuesti lahti. Siiani ei suuda seda õnne uskuda.

Haide juures oli mõnus nagu alati. Plika asjatas enamiku ajast omaette ringi ja lasi lastel ennast kantseldada, meie saime mõnusasti juttu ajada. Öö veetsime koos kassiga printsessivoodis 🙂

Plika lemmiktegevus oli mööda treppi kihutamine – muudkui üles ja alla. Videot teha mõistsin alles hommikul, siis ta polnud enam alla tulemisest huvitatud, sai ainult ülesminemine lindile (ehk küll pigem mälukaardile) püütud.

Järgmisel hommikul põrutasime üheksase rongiga tagasi Tartusse ning staapi ehk Kessu poole, et poolteist tundi aega parajaks teha. Siis jätsin kotid sinna, laenasin Plikale käru ja läksime kirikusse. Plika jäi veidi enne kahtteist kärusse magama ja põõnas terve teenistuse aja – ma olingi just endamisi veidi muretsenud, kuidas ma temaga seal üksinda hakkama saan, ta on nüüd ju palju liikuvam, kui viis kuud tagasi, mil me viimati kirikus käisime. Aga läks ülimalt hästi.

Siis jälle staapi, kus taas kord lõunat pakuti ning seejärel tuli Külli meile autoga järele ja viis tunnikeseks enda poole. Plika mängis Külli poisiga, meie maiustasime Külli küpsetatud šokolaadikringliga (hm, seda küll me kõik, lapsed kaasa arvatud). Lõpuks viis Iivo mind autoga bussijaama ning sõitsimegi tagasi Pärnu poole. Täna avastasin saapast pisikese pastaka, mille Plika oli “tänutäheks” Külli juures sinna peitnud – see pole päris pastakas, vaid sihuke junn, millega ühele tahvlile kriipseldada ja seda kõike saab ühe nupuliigutusega ära pühkida, spets värk. Kõige jaburam on see, et ma ju kandsin neid saapaid ja ei tundnud ise kordagi, et midagi valesti oleks…

Täna käisin ja võtsin ennast siinmaal ka rasedana arvele. Siiani imetlen pisikest nunnu pildiga rasedaraamatut – no te võrrelge ise selle mõttetult lahmaka A4 papkaga, mida UK-s kaasas kandma sunnitakse:

CIMG9633

Pärastlõunasest käigust Abikaasa vanaema juurde sai juba eelmises postituses räägitud. Sealt tulime juba kahe tunni pärast ära, sest Plika oli kahtlaselt kuum ja kahtlaselt viril, nina tilkus ka. Jäi kodus kohe magama ja põõnas kaheksani (hea küll, lõunauni oli ka ainult veidi üle tunni ja tavalisest varem, nii et ta oli ka väsinud).

Aga… Palavik on :S See riba, millega laubalt mõõta, värvis ära 38-39, aga kasutamisõpetuse järgi olid värvid puus, ei saanud täpselt aru, mis õige on. Lõpuks saime kubemest mõõdetud 37.9. Pluss nohu alge… Ja seda meil mõlemal.

Vietnami salv sai varvaste vahele määritud, küüslaugutükid lõhnavad voodipeatsis, ise ainult palvetan, et palavik oleks homseks kadunud ja nohu ka kaoks. Lootust on, sest nina tilkus tal suht vähe ja need olid osaliselt ka nö nutupisarad.

Ise määrin iga 10 minuti tagant vietnami salvi nina alla ja loodan kah parimat. Üks ninapool on vahelduva eduga kinni, muidu pole mingit häda.

Eks homme saab apteegist vajalikku kraami ostetud, et lend ladusamalt mööduks – midagi meie mõlema ninale ja vajadusel paratsetamooli küünlaid. Kui seis peaks hommikul tänaõhtusest hullem olema, siis ei välista ka lendamise ära jätmist, usun aga siiralt, et hommik on ikka õhtust targem ja olukord parem – Plika haigus on tõenäoliselt põhjustatud sama palju Abikaasa järele igatsemisest kui külmetusest, ta paraneks Londonis tunduvalt kiiremini, kui veel kauemaks Eestisse ja issist eemale jäädes (lennupiletitega seonduvast meeletust jamast ja rahakulust rääkimata).

Nii et pöidlad pihku!

Johhaidii, kell on selle postituse kirjutamisega märkamatult üle kesköö läinud. Kohver sai õnneks ennist pakitud, viimase kahe tunni jooksul olen pidanud kolm korda Plikat rahustamas käima – iga vähegi kõvem heli (kohvri kolks vastu kapiust, minu köhatus jm) paneb ta läbi une hüsteeriliselt nutma. Siis ei aita muud, kui tükk aega silitamist ja rahustamist. Kõige jaburam on see, et kui ta ükskord jälle vait jääb, hakkab kohe läbi une rääkima – ja seda mitte nutuse, vaid täiesti rõõmsa häälega. Aitäh ja ta-daa…

Aga heakene küll, magama pidin ju minema. Äratus on 6.45.

EDIT: Ja just tuli meelde, et pidin ju veel Katsiga täna kokku saama… Haigusejama pärast sai see kui meelest pühitud. Krt 🙁

Scroll to Top