seltsielu

Roheline pühapäev

Evu küsis eile õhtul, kas me tahaksime tulla Pajumäe mahetallu ekskursioonile ja hiljem piknikule ning tooteid degusteerima. Üritus oli mõeldud roheliste vabatahtlikele (mida me veel pole :P), aga Tartu autos oli paar vaba kohta ja nii meile sihuke tore pakkumine tuligi. Otse loomulikult võtsime selle vastu.

Oi, väga tore päev oli. Kõigepealt käisime meiereis, kus tehnoloog Sirje meile näitas, mida kus ja kuidas tehakse ning hiljem pidasime tema talu õues piknikku, kus saime lisaks erinevate Pajumäe toodete degusteerimisele ka igasugu muid (peamiselt mahedaid) imehäid asju maitsta – maheveiselihast ja -kakaost iseküpsetatud pannkookide ja kringli ning astelpaju mahlani välja.

Oli see alles pidusöömaaeg! Kõik oli nii hea ja hirmus huvitav oli erinevaid asju proovida. Mahetoodetega on paraku nii, et kuna esiteks on hinnad kallimad ja teiseks saab enamikku neist vaid spets poodidest, kuhu tihti ei viitsi minna, siis ei jõua just teab mis palju katsetada. Sellepärast on taolised üritused hästi vahvad, saab kõike maitsta ja teab hiljem osta.

Pajumäe kohupiimakreemid on suisa sõltuvusttekitavalt head, need lähevad meil edaspidi kindlasti kaubaks – eriti Plikale mõeldes, lapsele tahaks ju ikka võimalikult head ja kvaliteetset. Tänane teine suur avastus oli minu jaoks astelpaju – nii mahla kui moosina. Ma pole sellest tehtud asju siiani kordagi maitsnud, astelpaju kõlas minu jaoks vist umbes nagu aroonia või pihlakas (ehkki ausõna, ma pole sellele kunagi teadlikult mõelnudki), seega pole olnud ahvatlust osta. Aga täna sai joodud mahla, millest taas peaaegu et sõltuvusse jäin ning pannkook astelpajumoosiga oli samuti imehea.

Ja kõik olid nii sõbralikud ja igasuguste huvitavate inimestega sai tuttavaks…

Väga lahe päev oli. Suur aitäh, Evu, et kutsusid!

Ja vabatahtlikuks läheks kah 😛

Muide, ega keegi ei tea kedagi, kes tahaks minna neljapäeval Alt-Lauri talu “lahtiste uste päevale”, mille kohta Kaja Kesküla täna kirja laiali saatis? Ühistranspordiga sinna vist eriti ei saa (st Võrru saab vabalt, aga sealt edasi on veel 15 km ja nii palju, kui ma välja peilisin, käib buss üks kord päevas) – oleks vaja autoga huvilisi, kel autos meie jaoks vabu kohti leiduks. Mina tahaks küll ürdiaeda ja maheköögivilja põlde näha, 30-kroonise kilohinnaga (ise korjamise hind) mahemaasikaid nopiks ka rõõmuga.

Nii et kui keegi on Tartust pooltühja autoga minemas, siis minu kontakt on paremal olemas. Täpsemat infot võin ka soovi korral meilile saata.

Külastuspäev

Pips ja Marko sõitsid eile hommikupoolikul Võrust Tallinna ja tegid tee peal meie juures peatuse. Peatus venis tänase hommikuni 😛

Sai juttu aetud ja söödud ja joodud ja Aliast mängitud. meie Mehega läksime pool üks magama, aga nood hullud istusid kella kaheni öösel köögis ja avardasid silmaringi ehk küsisid üksteiselt uue Aliase kaartide teise poole (see veidram mäng) küsimusi, noid kuulsate inimeste omi.

Ja Marko tegi oma uhke kaameraga Plikast pilti, kui too meiega koos lauas istus ning kamapalle hävitas:

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…

Viimased kolm päeva sai Võrumaa metsasügavuses puhatud, poole ööni vigvamis siidrit joodud, meeletus koguses grillitud, väljas päikese käes tugitoolis peesitatud ja tundide tundide kaupa raamatut loetud, rabas sumbatud, soojärvel paadiga sõidetud ja miljoneid sääski tapetud. Sihuke jaan siis seekord. Nüüdseks tagasi tsivilisatsioonis 🙂

Suvi tuli

Kõigepealt üks pildike eilsest õhtust:

Täna hommikul:

Kristi kirjutas kunagi, et esineb Suure-Jaani muusikafestivalil. Mu ema juhtus seda lugema ja leidis, et võiks minna. Nii me siis läksimegi. Väga äge oli, Plika kuulas ka huviga. Vahepeal otsustas küll kaasa laulda, nii et pool ajast veetis ta koridoris… Eks me näe, kas ta suudab tulevikus sama müstiliselt kõrgeid helisid kuuldavale tuua kui Kristi. Ma ju tean küll, kui hästi ta laulda oskab, aga iga kord see ikka jahmatab 🙂

Hiljem käisime Viljandi kohvikus söömas.

Hmm, mis meile siis head pakutakse?

Ah, suva, menüü kõlbab kah!

Mida te mulle topite? Kama, öäkk!

No hea küll, kui ma lusikast ise kinni hoida võin, siis ma natuke söön!

Ema pidi algselt õhtul Pärnusse sõitma, aga lükkas selle edasi homsele, sest väss oli peal. Nii me jõudsime veel õhtul aias grillida.

Lõpetuseks kaks vanemat pilti kah:

Ristilaps

Tänane päev oli nii ilus ja kõik kukkus nii hästi välja, et suisa rõõm kohe.

Aga lugu algas tegelikult juba eile õhtul, kui Vaska siia jõudis.

Kõigepealt saadeti päev ära, nagu igal õhtul. Siis läks Plika tuttu.

Vaska käis päikeseloojangus aeda pildistamas:

Ja Meest, kes oli lõpuks vikati ära parandanud ja hilisõhtuni niitis ning riisus, sest aed pidi külaliste tulekuks ikka korda saama. Etteruttavalt võib ära öelda. et väljas oli liiga märg, seega grillimisplaanid ei teostunud ning aias ei käinud keegi 😛

Salat oli plaanis küll õhtul valmis teha, aga mõtteks see jäigi. Selle asemel tegime süüa, jõime siidrit, rääkisime Vaska USA-seiklustest ja minu pulmaplaanidest ning saime magama alles peale ühte. Plika aitas üldisele elevusele omalt poolt kaasa sellega, et oksendas ülielegantselt meie voodisse kogu oma mao sisu (süüdistan vähest krooksumist ja liigset nihverdamist), nii et pidin voodipesu vahetama ja kattemadratsi ära võtma. Vähemalt oli sellest reaalne kasu – rikutud said ainult lina ja madratsi ümbris (mõlemad pestavad), kattemadratsi sisu ja suur madrats jäid puutumata.

Täna hommikul nägi meie elamine välja, nagu sellest oleks kaos üle käinud. Õnneks jõudis Mehe perekond suhteliselt varakult kohale, nii et Mehe, tema ema ja Vaska ühendjõudude tulemusel sai salat peaaegu valmis ja kõik vajalik tehtud.

Lapsed lõbutsesid samal ajal madratsirulli sees ronides:

Kirikusse jõudsid ristiemad varem kui meie, hiljaks me õnneks ei jäänud. Ahhaa, ristivanemad, aga miks just nemad, on mult küsitud. Pärast mõningat mõtlemist jõudsime järeldusele, et ei ole mõtet kedagi sellepärast spetsiaalselt leeri saatma hakata, seega valisime oma sõprusringkonnast inimesed, kes olid juba leeritatud-ristitud ning ühtlasi ka Plikaga head sõbrad. Sestap oli valik lihtne ja ainuvõimalik – Kessu ja Haide 🙂

Ristimistalitus ise oli mõnusalt väike ja tore ja pühalik… Ja üleüldse on ikka ütlemata hea meel, et me just Maarja kirikusse sattusime, seal on tõeliselt mõnus ja hea tunne.

Plika, kes polnud suure inimsumma tõttu silmatäitki maganud, pidas terve talituse aja ilusti vastu (jutustas küll omas keeles nii, et kirikuõpetaja pidi teda kohati üle rääkima) ning vajus magama niipea, kui saalist välja astusime:

Siis läksime tagasi koju, kus Plika magusasti edasi magas, sel ajal kui Mehe perekond aitas tal salatitega ühele poole saada ja minu ema muid vajalikke asju toimetas, nii et mina sain lihtsalt valges kleidis ringi hõljuda, et täiesti kasutu ja ilus olla 😛

Vaska, kel olid vahepeal omad käigud, jõudis ka meile tagasi, pildistas veel lilli ja loomi ja inimesi:

Ja siis me tegime koos pilti. Et kontrasti suurendada, panin kontsad ka alla 😛

Selleks ajaks, kui pidulaud valmis, otsustas ka Plika üles ärgata:

Muuseas avastas ta eile raamaturiiulid ja on nüüd suur kirjandushuviline:

Lõbu oli laialt, sest kõik tegelesid temaga:

Vanaema sussi oli niiii hea näppida:

Ja vanaisaga oli lihtsalt hea mängida:

Nii et kõik kukkus paremini välja, kui oleks osanud lootagi ja tõeliselt tore päev oli 🙂

Plika sai muuseas igasugu vahvaid kinke, aga ma ei jõua neid praegu pildistama hakata, sest läheme sõitu – Piia tähistab maal hommikust saati oma värsket kõrgharitust ja me tahaks ka lõpuks natukeseks sinna jõuda.

Scroll to Top