Vahelduseks meediaretsensioonidele otsustasin end lõpuks ometi kokku võtta ja panna kirja kõik selle, mis ma oma Eestis olemise aja jooksul tegelikult korda olen saatnud.
Eelmisel… See tähendab, põhimõtteliselt siis üle-eelmisel laupäeval (päev pärast pulma) käisime Mehega minu emapoolse suguvõsa kokkutulekul. Sellist asja pole ametlikult varem toimunudki ja mina, tunnistan ausalt, olen teatud põhjustel oma suguvõsaga suhtlemist aastaid miinimumi peal hoidnud (omaenda perekond muidugi erandiks).
Ja kokkutulek oli tore. Nägin ära suuremal hulgal nõbusid, kellest viimased reaalsed mälestused pärinevad paremal juhul kooliajast, halvemal juhul kaugest lapsepõlvest, kus ma veel lasteaiaealisena vanaema korteris elasin (noh, me kõik elasime, ema ja õde ka) ning hoov suviti ikka väikseid külas olevaid sugulasi täis oli.
Nüüdseks olid kõik need väikesed sugulased suureks kasvanud (mõnedel on juba endalgi laps(ed)) ja tundmatuseni muutunud – enamikku neist poleks ma tänaval äragi tundnud. Aga nad kõik on toredad ja edaspidi suhtleme loodetavasti palju rohkem.
Pühapäeval oli vaja Mehega tülitseda ja ära leppida… Olla veel koos, kuni ta ära lendab ning sellest ajast viimast võtta… Ja õhtul veel õekese ja Kaidiga chillida ning juttu rääkida.
Esmaspäeval käisin Kaidiga Tallinnas, saatsin Mehe lennuki peale ning tõdesin, et ma EI tunne Tallinnast puudust. Üldse. Okei, Humanad on head, eriti Kaubamaja oma. Seal ma vist kõige rohkem aega veetsingi.
Ahjaa, ja siis pean ma otse loomulikult rääkima veel meie hommikusöögisaagast. Ehk siis soovisime Mehega kella üheksa paiku Tallinnas meeldivas kohas korralikku hommikusööki nautida.
Jalutasime veidi bussijaama juurest eemale, aga ühtki kohta teele ei jäänud. Olgu, sõitsime trammiga kesklinna. Energia kohvik ei tundunud absoluutselt ahvatlev, seega otsustasime vana hea Muahi kasuks.
Võta näpust – köök oli suletud. Viisakas ja meeldiv teenindajaneiu soovitas Moskvat, mis tundus igati loogilise lahendusena – hüppasime trolli peale ja sõitsime vabakale.
Moskva köök oli remondis!
Selleks ajaks olime juba piisavalt ringi töllerdanud ja näljased, aeg hakkas ka otsa saama, niisiis istusime sinnasamasse Kuku kohvikusse ja ajasime läbi singi-juustu pannkookide, salati, mingite magusate kookide-saiakeste ja võrdlemisi jahtunud kohviga.
Mis seal ikka… Nähtavasti ongi suvel asjalood sellised.
Teisipäeval sain kokku Marisega. Jalutasime kesklinnas ja ranna kandis, käisime Steffanis, kus pizzad on endiselt võrratud ning istusime pärast seda õhtuni Marise pool. Ja RÄÄKISIME. Lihtsalt rääkisime terve päeva elust ja asjadest ja kõigest muust. Ja Maris andis mulle kaks oma tõlgitud raamatut. Ja hunniku maasikaid.
Aga mis kõige ägedam – ta tõi Maasikale Prantsusmaalt riideid. Nii et esimesed asjad on olemas 😀
Kolmapäeval käisime Marisega Sindis Karinil külas. Taas kord möödus terve päev süües ja juttu rääkides. Sedakorda sain üle pika aja head Eesti šašlõkki ja no siis veel see võrratu südamekujuliste maasikatega vahukooretort! Üle prahi 😛
Selliseid silte leiab Sindi bussipeatustest:
Neljapäev oli asjaajamise päev: käisin oma kotti parandusse viimas, kosmeetikus näopuhastuses ja erinevatest riigiasutustest oma üllatavatele avastustele ja nendega seoses tekkinud kahtlustele kinnitust saamas. Mingil määral sain, nüüd siis ootan lõplikku vastust.
Reedel ei olnud ma sugugi terve päeva kodus, nagu alguses arvasin, hoopis terve päeva väljas. Lõuna paiku käisin emaga autopoodides – ta otsustas väärikas pensionieas endale lõpuks load teha ning auto osta, mina olin kaasas kui pikkuse mõõdupuu tagaistmereisijatele.
Ja pärastlõuna ning õhtu veetsin Kaidi ema juures, kus aeg möödus jällegi peamiselt süües ja rääkides, nagu mul siin viimasel ajal kombeks, sekka väheke telekat, muuseas minu elu esimene osa House’i, kes oma irooniaga koheselt mu südame võitis – peaks selle sarja vaatamise kohe põhjalikumalt ette võtma. Õhtu jooksul õnnestus näha ka Madist, kes korraks läbi purjetas ja Kaidi rasedat õde (rasedaid on ju nüüd ikka tore üle vaadata).
Laupäeval käisid Pips ja Marko ühepäevasel Pärnu visiidil. Nende auks oli ilm vastupidiselt möödunud nädalale super: rand oli rahvast pungil, õhutemperatuur 27, vesi 21 kraadi. Mina, kes ma olen rannas käimisest täiesti võõrdunud ja suhtun sellesse täieliku eelarvamusega, olin sunnitud külaliste soovile järele andma ning siiski pool päeva liival peesitades veetma. Määrisin päevituskreemi küll igale poole, kõhule suisa mitu korda, kuid näo jätsin millegipärast vahele. Tulemuseks olid selgelt näkku päevitunud päikeseprillid ning nendest allpool punaseks põlenud põsed ja nina – nägin välja nagu vöötorav. Käisin esimest korda ujumas (ja karta on, et viimati ujusin enne seda suvel 2003 – vähemalt igasugused mälestused hilisemast kokkupuutest veega puuduvad, kuna veetsin edapidised suved pea täienisti Tallinnas või Londonis). Siunasin kõigepealt Pipsi snoobiks, kui too vihjas rannatooli rentimise võimalusele (eluaeg on ilma hakkama saadud, kuidas siis nüüd enam ei saa???) ning muutsin oma arvamust kardinaalselt pärast pooletunnist liiga väikese liiva täis rätiku peal palavusse suremist, kus tooli rentimine ja selle veepiirile seadmine korraga väga ahvatlev tundus (tegudeni siiski ei jõudnud, ehk järgmisel korral – ehkki ma küll ei tea, mis mind jälle randa meelitada võiks).
Õhtupoolikul istusime ranna Steffanis, kus pidin tõdema, et nende menüü on endiselt poole väiksem kui linna omas ning pasta- ega vormiroogi seega ei saa, isegi piima ja normaalset mahla mitte. Aga noh, pizza maitses endiselt hea 🙂
Ja hiljem Vallikääru kandis jalutades kuulsime Dagö heliproovi ning tegime käigu pealt ekspromtotsuse kodust soojemad riided ja tekk tuua, et teisel pool vallikraavi tasuta kontserdit nautida.
Mõeldud – tehtud. Õnneks tuli Dagö esimesena peale – vastupidiselt meie kartustele, et kõik teised esinejad on enne ja me ei jõuagi Dagöt ära oodata, sest Tallinna sõitmist ei tahetud ju ka liiga hilja peale jätta.
Aga Dagö tuli ja laulis. Esialgu küll ainult neli-viis lugu, ilmselt tuli hiljem tagasi (seda me ei viitsinud ära oodata ja läksime minema). Igal juhul sellest piisas, et lesida silmad kinni rohus, nautida head muusikat ja tõdeda, et elu ongi peaaegu perfektne (minu puhul jäi sellest peaaegust puudu fakt, et oleksin tahtnud lesida kellegi kaisus, kes armastab Dagöt sama palju kui mina ja kes tol hetkel viibis kaugel-kaugel Londonis).
Ahjaa, ja muidugi pean veel ära mainima Pipsi ja Marko toodud kingituse: muinasjuturaamatu 😀 Maasikale lugemisega läheb küll veel mõned aastad aega, aga ma tahan neid kõigepealt ju ise lugeda!
Ja veel paar fotot tollest päevast lisaks kõhupildile, mis juba paar päeva tagasi üles riputatud sai:
Pühapäeval sain kõigepealt paariks tunniks Kristiga kokku, et kohvikus ja pargis istuda ning elu üle arutada. Ja kui Kristi järgmisele kokkusaamisele kiirustas, oli ka minul järgmine kohting kokku lepitud: sedakorda Külliga, kellega ma pärast ülikooliaegset kooselu pea üldse suhelnud pole, aga kes on nüüd ka rase ja… Oi, juttu meil ikka jätkus, õhtuni välja.
Eile käisin kiroprktiku juures, kes väänas natuke mu selga ja kaela ning teatas, et kaks selgroolüli olla üksteise sees olnud küll. Seljavalusid on nüüd loodetavasti vähem ja paar harjutust näitas ta mulle ka, mis peaks piisava eelneva praktiseerimise korral eesseisva sünnituse kergemale kulule kaasa aitama. Loodame!
Kuna kiropraktiku juurest lahkudes kästi palju vett juua ja liigutada, et ravi tulemused võimalikult efektiivsed oleksid ning mul oli plaanis ülejäänud päev ema arvutis istuda ja tema fotosid süstematiseerida, otsustasin vähemalt kesklinnast jala koju jalutada. Kuna ma Maisse jõudes veel vähimalgi määral väsinud polnud, otsustasin korra rannast ka läbi põigata.
Siis lugesin päevase liigutamise piisavaks ning istusingi terve õhtu arvuti taga (ok, vahepeal käisin ikka sirutamas ka) – ema fotosegadik oli lihtsalt uskumatu, aga mulle ju sellised asjad meeldivad, seega sain asjad pärast tundidepikkust võrdlemisi nauditavat tööd nii heasse seisu, kui minu poolt üldse võimalik oli.
Ja täna… Täna olen taas lihtsalt logelenud ja arvutis passinud. Ajalehti lugenud ja blogi risustanud. Aga nüüd ongi aeg asjalikuks hakata, sest kõigi eelduste kohaselt peaks paari-kolme tunni pärast jõudma pärale suvitajad Vaska ja Elukas, kellega siis järgmised neli päeva samasugust kvaliteetaega veeta.
Jah, just seda mu puhkus olnud on – kvaliteetaeg. Ei mingit varahommikul tõusmist ega linnade vahel sõitmist – ainult Pärnu ja puhkus. Lõunani magamine ja poole ööni üleval olemine. Logelemine mõnede üksikute kohustustega. Ja tundide kaupa rääkimist ja söömist erinevate toredate inimestega erinevates toredates kohtades.
Täpselt nii, nagu üks puhkus olema peabki 🙂
Veel vanu asju meelde tuletades – 19. juunil käisime Nerva Londoni näituse avamisel – selles kohvikus, kus Antti töötab. Ja mina armusin taaskord. Ma pole teadupärast eriline kunstifänn, kaugel sellest… Aga no mulle meeldib hirmsasti Navitrolla. Ja Nerva tööd on ka seda laadi. Nii et… Kui ma ükskord rikkaks saan, siis tulevad meie kodu seinale Nerva ja Navitrolla tööd. Teie aga vaadake kõiki ägedaid töid tema kodulehelt, minu üks suurtest lemmikutest on nt see.
