Jaanipäev inglise moodi, vol 2
Ei saanud ma ka sel aastal lõket ega šašlõkki, küll aga ülimõnusa grilliõhtu eestlaste seltskonna ja maitsva toiduga. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal mul viimati nii tore jaan oli, isegi Eesti jaaniõhtute mälestused…
Hmm, mind hakkas kohe huvitama – ma nimelt ei mäletagi, mis ma tegin näiteks viimasel jaanilaupäeval Eestis – täiesti võimalik, et mitte midagi. Kas keegi värskendaks mu mälu, palun? Juuni 2006? Murakas, sina äkki tead?
Eelmised kolm suve möödusid A seltsis, esimene neist Pärnus Sunset Clubis (ööklubis, tõepoolest!) ning kaks järgmist tema parima sõbra juures talus. Ja kuigi mul on lugematuid mälestusi selle sõbra pool peetud pöörastest/lõbusatest pidudest, siis jaanipäevad miskipärast nende hulka ei kuulunud. Meelde tuleb vaid üks neist, kus ma pool õhtut luksusin ja üldse suhteliselt nukker oli.
Ja enne A-d… Oh, seda ei mäleta ma kohe üldse mitte, erandiks vaid 2000 (või 2001) suvi, sest siis kakerdasime Iirisega Pärnu kesklinnas ja ranna kandis ringi ning tarbisime alkohoolseid jooke. Täiesti ebajaanipäevalik – vähemalt ses mõttes, et lõket ega muud taolist ei olnud. Võimalik, et lõpetasime tookordki ööklubis, sel juhul oli see Up.
Põhikooli jaaniõhtutest veetsin enamiku Marisega Ares tema vanaema juures ja tagantjärele mõeldes tunduvadki need olevat mu kõige helgemad jaanimälestused. Aga siis olin ma ju veel täitsa laps.
Niisiis võin pärast kõigi nende aastate meenutamist nentida, et veidral kombel oli sel aastal üks parimaid jaaniõhtuid minu elus. Ja seda siin, Londonis, ilma lõkke ja šašlõkita. Veider…
Kuna minul ja Mehel oli mõlemal tööpäev, siis lubasime Anttil & Rarrul lahkesti varem meie juurde tulla ja kokkama hakata. Selleks ajaks, kui ma kella viiest koju jõudsin ja duši all ära käisin, oligi kõik suhteliselt valmis – mitut sorti värsket salatit ja imehead kartuliputru, puuvilju ja booli (minu oma tehti spetsiaalselt alkoholivaba ja see on parim bool, mis ma üldse kunagi saanud olen :P) ning grilli pealt sai seeni, hiina ribisid, quarter poundereid (loomalihapihvid, noh), kartuleid ja pittat.
Ja nii me siis istusimegi aias ja sõime, kuni enam ei jõudnud. Ja rääkisime juttu. Ja mõnulesime päikese käes, kuniks seda jätkus. Kella üheksaks olid kõigil kõhud täis, väljas jahedaks läinud ning uni peal, nii et seltskond läkski laiali.
Kõigest kolm tundi ja praktiliselt kainena (sest suure kausi booli sees oli ainult üks pudel veini ning muust alkoholist oli esindatud vaid paar purki õlut) – ega sedagi ei saa tüüpiliseks jaaniõhtuks nimetada. Sellegipoolest oli kohe täitsa jaani tunne.
Loodetavasti oli teil sama tore jaan!
Aga mõned pildid siis ka teile (keegi peale minu küll eriti ei viitsinud neid teha ja ma ka eriti ei viitsinud 😀 ):
