Alkohooliku unenägu
Ma tegelikult ei mõelnudki sellele enne, kui Kristjan eile midagi asjakohast küsis, aga meenutama hakates tuli välja, et…
Esmaspäeval jõin Tartus Karini, Katsi & co-ga rummi cocaga.
Teisipäeval jõin Pipsiga kohvikus siidrit. Ja siis Levikas Marisega siidrit.
Kolmapäeval olin korralik ja läksin kohe koju… Koos Marise ja kahe pudeli veiniga. Murakas oli ka.
Neljapäeval mõtlesin ka korralik olla, aga Ruudu tõi mulle pudeli veini. Jõime selle Murakaga ära. Korralikult kodus.
Eile pidasime Ruuduga Mustamäe metsas piknikku ja olime hiljem minu juures. Vein. Palju veini.
Täna on laupäev, nii et võite teha omad järeldused, kas ma pääsen terve päeva joomata või mitte.
Homme on lootust. Teoreetiliselt vähemalt.
Aga kui eilsest pikemalt rääkida, siis… Ärkasin pool üks. Üle-eelmise õhtu ja eelmise hommiku kogemustele tuginedes oleksin eeldanud veinist tulenevat peavalu, aga enesetunne oli suurepärane ja ilm võrratult ilus.
Kell kaks läksime Ruuduga piknikku pidama. See pidi teoreetiliselt olema hommikusöök. Pannkoogid, maasikamoos ja vein.
Metsast ära hakkasime me liikuma vist kuskil viie-kuue vahel. Kuna mul oli õhtul kavatsus Krahli minna, üritasin välja mõelda, kas oleks targem kohe edasi juua, et saavutatud joobeaste säiliks või siis saada vahepeal kaineks ja juua paari tunni pärast edasi. Kuna viimasel puhul oleks olnud tõenäoline, et ma ei oleks enam alkoholi nähagi tahtnud, otsustasin esimese variandi kasuks.
Käisime Magistrali Rimist läbi ja ostsime pudeli veini. Seda Ungari merlot’d, millega Maris mind hiljuti tuttavaks tegi ja mis on üllatavalt hea. Odav kah (pildil kaks tühja pudelit).
Kui me olime peaaegu minu juurde jõudnud ehk Maxima juures, tabas mind jumalik mõte, et ühest pudelist veinist kolme peale jääb ilmselgelt väheks. Seega läksime Maxima alkolette väisama, vähimagi lootuseta, et seal päriselt midagi joodavat olla võiks.
SEAL OLI TI AMO! (pildil üks mitte täiesti tühi pudel)
Maxima aktsiad tõusid ühe lühikese hetkega tunduvalt.
Üks lõbustav vahejuhtum seoses selle võluva poeketiga. Võib-olla oli asi selles, et meil oli Ruuduga suhteliselt lõbus tuju – õppisime kassasabas seistes vene keelt (oskasime venekeelsest reklaamist tõlkida kaht sõna: osta ja mängi ning tegime geniaalse järelduse, et keskmine sõna võiks olla täida; hiljem avastasime kuskilt ka ühe eestikeelse variandi ja tuvastasime, et meil oli õigus) ning me tegime seda suht valjuhäälselt – igatahes küsiti minult dokumenti. Nagu tõesti. Sellist asja pole küll juba neli aastat juhtunud. Kui mul poleks olnud nii hea tuju, siis ma oleksin ilmselt solvunud.
Läksime minu juurde, võtsime Muraka kampa ja jõime veini. Istusime köögis lahtise akna juures, tegime (Pipsi) suitsu (mina küll ainult ühe) ja irvitasime, et ehkki me oleme Murakaga mõlemad keskmisest korralikumad inimesed, näeb meie elamine hetkel välja nagu parmupesa. Selle mõtte tabavaks illustratsiooniks sai siia pandud ka kõrvalolev pilt 😀
Kell pool üheksa õhtul oli vein otsas ja minul oli tunne, nagu kell oleks umbes kolm öösel.
Siis läks Ruudu koju ja mina linna Kristjaniga kokku saama. Jagasin trolli Marko Mägiga ja pidasin temaga jumala tõsiselt mingit vestlust, mille teemat ma ei suuda enam ka surma ähvardusel meelde tuletada.
Krahli jäigi minemata. Kristjan arvas, et see muusika pole ikka päris tema jaoks ja minul tuli lihtsalt uni.
Ah, ja kui üritada jääda teemasse ja rääkida unenäost, siis täna hommikul just enne seda, kui Kristjan mu üles äratas, nägin unes, et tema kassid olid minu võrksukkadele 1:0 ära teinud. Õnneks oli see vaid unenägu. Sukad on endiselt terved.
Kaunis hommik. Huvitav, mida tänane päev toob…
