seltsielu

Happy happy joy joy

/ igapäevaelu, lepp, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Tegelikult pole sellel pealkirjal mingit sügavamat põhjust. Ma lihtsalt tulin just õuest 🙂 NII ILUS oli! Lumi oli maas ja päike paistis. Ja inimesi oli laupäevahommikule omaselt vähe. Oleks tahtnud hoopis metsa jalutama minna tööle tulemise asemel… Igatahes sain sellest paarist minutist väljas positiivse laengu terveks päevaks.

—

Liimisin kolmapäeval lõpuks selle sahtli kinni, mille esikülg juba mitu nädalat pidevalt küljest ära kukkus. Mitte et seda poleks võinud kohe teha, ega ju 🙂 Oli vaja ära oodata Kanters ja talle häda kurta, et ta saaks öelda: minge ostke PVA-d ja liimige see kuradi sahtel lihtsalt kinni.

Igatahes, sellega seoses on kahe sahtli sisu kuhjatud laua ja toolide peale. Päris kole.

Ma mõtlesin juba neljapäeval selle segaduse ära koristada, aga jõudsin tol õhtul ootamatult alles veidi enne keskööd koju.

Siis mõtlesin eile pärast tööd korralikult otse koju minna ja selle segaduse ära koristada, aga kuidagi läks jälle nii, et jõudsin koju alles peale ühtteist ja olin pealegi väga purjus. Võite kolm korda arvata, kas need asjad kuhjuvad siiani laua peal või mitte 😛

Eile oli igatahes Lepp on kõiges süüdi. Ta nimelt teatas, et ei taha üksi juua ja mina pean seega temaga jooma hakkama.

Ehk siis…

Ma jõin üle pika aja Varblasel (ok, vanal Varblasel, seal ma pole tegelikult rangelt võttes varem joonudki, sest alati on mingid idioodid ees olnud).
Ma jõin üle pika aja koos Lepaga.
Ma jõin üle pika aja Seitset.
Ma tegin üle pika aja (Lepa vastikut kanget punast) suitsu.

Ja Lepp üritas mulle muuhulgas seletada, miks kõik läks nii, nagu läks (teate küll, see oli see, mida ta on lubanud juba kuu aega teha, kui mitte rohkem).

Tegelikult ma eriti targemaks ei saanud. Mõned faktid ainult, mis on iseenesest kasulikud, aga mitte kuigivõrd seletavad. Muus osas olen sama tark (loe: loll) edasi.

Või võib-olla on asi hoopis selles, et mul on hetkel juba suhteliselt ükskõik. Läks kuis läks, mis siis ikka.

Aga tegelikult oli hästi tore üle pika aja välitingimustes juua. Ma tegin endaga mõneks ajaks soojade riiete suhtes rahu, kuna leidsin, et suur soe punane sall ja müts, kui seda veidi teistmoodi kanda, näevad piisavalt okeid välja, et ma iga kord peeglisse vaadates ei karjuks. seega oli mul SOE. Mingi ajani. Sest lõpuks külmusid sõrmed ja varbad paratamatult ikkagi ära (ühesõnaga oleks vaja villaseid sokke ja soojemaid kindaid). Aga Lepal olid sügavad taskud, kuhu mahub ära terve õllepudel ja kus oli sama hea ka käsi soojendada.

Koduteel tekkis geniaalne mõte veel alkoholi osta, seega läksin Linnu tee Rimisse. Kassasabade pikkus oli šokeeriv. Õnneks olin ma nii purjus, et mul oli täiesti ükskõik – kuulasin NINi ja ei lasknud ennast millestki häirida. Tagantjärele tundus küll, et veetsin seal kõige pikemad 18 minutit oma noorest elust.

Ja lõpuks juhtus nii, et mina üldse rohkem ei joonudki. Murakas jõi. Mina hoopis sõin. Ja sõin. Ja sõin. Alkohol teeb kuradi näljaseks.

Igatahes! Ma kougin kuskilt varasemast sissekandest välja lubaduse, et täna lähen peale tööd otse koju ja olen korralik. Homme on nimelt taas Tartus koolitus ja ma pean sellepärast jube vara tõusma, pealegi tuleb need asjad ükskord sahtlisse tagasi panna ja on muidki vajalikke asju, mille tegemist ei saa igavesti edasi lükata.

PS. Kas keegi teab midagi valgusfooride hingeelust? Me arutasime Murakaga teel bussipeatusesse, kas valgusfooril on pirnid või mingi muu värvilise valguse allikas ning mis need põlema paneb – kas patareid või elekter… Vat sellised toredad mõtted ilusal laupäeva hommikul.

Operatsioon Õ

/ seltsielu / 4 Comments

Lõpuks saime pudeli lahti ka 😉

Üldiselt võiks keegi mulle kinkida korgitseri, mis on (nõrkadele) naistele sobivam, kui käesoleval pildil näha. Nende… Sangadega või kuidas iganes neid ka ei nimetata 😉 Aga ilus peab välja nägema! Ehk siis hõbedane ja muidu äge.

Soovitavalt kinkige varem kui pulmadeks (ma ei saa oma veine igavesti jõuga lahti korkida, eksju…).

Tikripeet Hiinalinnas & ilus filosoof Zavoodis

/ jabur elu, pikad pandavad poisid, seltsielu / 1 Comment

Eile käisime Tartus koolitusel. Koolitusest pikemalt ei räägiks, see oli suhtkoht bullshit. Aga uus kontor oli äge. Eriti kohvi/kakao/kissellimasin 😀 Ei, tegelikult oli kõik muu ka äge.

Kuna koolituse lõpu ja Nadja tööpäeva lõpu vahele jäi umbes kuus tundi, otsustasime Piiaga kõigepealt ühele siidrile 1:0 teha, et siis Kaupsi lällama minna. Kuna Murakas tahtis kiiresti Tallinna tagasi minna, hävitasime siidri rekordkiirusel – tunni ajaga 1,5 liitrit. Pärast seda oli tunne, et nüüd enam paar tundi ei joo.

Siis hängisin kella üheksani Kaupsis. Vahepeal tuli uni ja masendus, aga Nadja lubas mulle tikripeeti ja Siiri sööki, nii et mul oli, mille nimel elada.

Tikripeet, jajah. Siiri imeline kätetöö. Kange, maitseb hää ja näeb ilus välja ka veel kõigele lisaks. Klaasike seda ja kõik mured kaovad. Või noh, võib-olla kaks või kolm klaasikest 😛

Oo, ja kunagi, kui mul on oma köök, siis ma värvin oma torud ka niiviisi triibuliseks!

Pärast kolmandat klaasi tikripeeti (Nadja kallas enda omast osa touchpadile, mis seepeale protestist töötamise lõpetas, aga ju tal sai hommikuks protestimisest siiber, sest nüüd on kõik jälle korras) seadsime sammud Zavoodi poole. Viisime Piiale koogi kaasa. Kui oleks tulnud pähe koogist pilti teha, oleks see ka siin. Nähtavasti olete te õnnelikud, et mul ei tulnud pähe 😉

Algas aktsioon “Kuidas ennast Zavoodis ilusaks juua” – loe sellest pikemalt Piia & Nadja blogist.

Nadjal õnnestus see kõige paremini.

Aga mina sain ka päris hästi hakkama. Siider viinaga oli hea.

Tsitaate sellest unustamatust õhtust leiad siit.

Mingi hetk avastasin baarileti äärest ilusa pika poisi, kelle kohta Nadja miskipärast arvas, et ta peaks olema Priit (perekonnanime jätan privaatsuse huvides mainimata). Viimane oli teoreetiliselt minu kursavend, aga sõjavõe vms tõttu me vist reaalis eriti ühtedesse loengutesse ei sattunud, seega polnud minul kui maailma halvima nägude mäluga inimesel mingit aimu sellest, milline ta välja nägema peaks.

Igatahes tundus see olevat hea ettekääne vestlust alustada, seega läksin ja küsisin ilusalt poisilt, kas ta on Priit. Otse loomulikult ei olnud. Oli hoopis Henrik. Filosoofiateaduskonnast. Kuna ta oli tõesti pikk ilus pandav poiss, siis ma otse loomulikult arendasin vestlust edasi. Muuseas rääkisin talle oma kontseptsioonist, et pean sel õhtul mõne pika ilusa poisiga seksima.

Tegelikult me rääkisime veel igasugustest asjadest, aga tikripeedi ja viinasiidri tulemusel ei mäleta ma detaile.

Igatahes oli poiss Henrik väga hea suudleja 😛

Ja ta kutsus mind endale külla. Ma oleks läinud ka, aga mu läpakas oli Piia juures ja ma pidin hommikul vara Tallinna poole sõitma, seega oli asi veidi raskendatud. Siis hakkas ilus poiss blokkima ja ma saatsin ta ise pikalt.

Öö veetsin Õnne tänaval Piia juures, või noh, vähemalt kolm tundi sellest ööst. Hommikul tekkis mul suurepärane kontseptsioon, et Pizzapood peaks olema avatud alates kella kuuest (sest ma oleks ilgelt kähku midagi süüa tahtnud).

Igatahes oli täna tööl “väheke” väsinud olemine.

Aga kuigi ilus poiss blokkis, oli ta väga hea suudleja, nii et mul on tagantjärele natuke kahju, et ma talt mingit kontakti ei saanud. Ofkoorss ma tean ka tema perekonnanime (mida ma siinkohal muidugi avaldama ei hakka), aga see teadmine ei vii eriti kuskile, sest Orkutis teda pole ja Google ei andnud ka suurt midagi.

Siinkohal üleskutse teile, just nimelt teile, seltsimehed! Kui te tunnete Henrik S-i, ilusat pikka pandavat poissi, kes õpib hetkel kolmandal kursusel filosoofiat, siis andke talle minu telefoninumber.

Nii käiski Tikker Tartus koolitusel. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis kuidas ma üldse sain alguses väita, et see jama oli? Väga väga hea koolitus…

PS. Ma loodan, et Siiri teeb mulle sünnipäevaks suure laari tikripeeti. Või vähemalt kingib mulle üksikasjaliku õpetuse, kuidas seda valmistada 😛

Me saame hakkama

/ edevuse laat, seltsielu / Leave a Comment

Ostsin täna lipsu. Kuna ühtki oskajat polnud käepärast, otsisin netist lipsusõlme tegemise õpetusi. Leidsin selle. Esialgu tundus nagu hiina keel, aga lõpuks sain hakkama – tulemus on vasakul näha. Ilma õpetuseta ei mäleta ma muidugi endiselt midagi.

Ah, ma olen siiski enda üle päris uhke. Ma arenen 😛

Kuna mu geniaalsed plaanid said tagasilöögi osaliseks, lähen Tartusse alles homme hommikul. Täitsa rõve, kui vara tõusma peab.

Mul on siiski kontseptsioon sellest, et ma lihtsalt ei saa enne reede hommikut Tallinna tagasi minna. Mõttes on Zavood. Umbjoove. Kaarsilla kaare ületamine. Hmm. Arvatavasti mõtleb täpsema tegevusplaani homme käigu pealt välja.

(Mul on siiski tunne, et umbjoove selle sõna kõige paremas tähenduses sobib kokku Zavoodiga, mitte aga kaarsillaga. Või siis peaks olema kõrval toetav käsi… See peaks tegelikult nagunii olema. Või siis peaks sillast üle käima enne suuremat alkoholitarbimist. Kas tudengipäevade ajal kaarsilla ületamine on üldse mõeldav? Palju küsimusi, vähe vastuseid…)

Murakas peaks kohe Ti amoga poest tagasi jõudma 😛

Täiesti arusaamatu

/ jabur elu, lepp, seltsielu, virin/urin / 1 Comment

Just siis, kui ma hakkan arvama, et minu läbisaamine poiss Lepaga on normaliseerunud, kui ma hakkan unustama fakti, et ta on s*tapea, saab ta hakkama mingi jõle suure prohmakaga, mille peale ma olen sunnitud täielikult meelt muutma.

Ehk siis.

Eile oli võrreldes reedega nii s*tt ilm, et ei viitsinud midagi algselt plaanitut teha ja masendusin kodus. Kuidagi juhtus nii, et läksin poiss Lepaga kohvi jooma (tema idee – aga tundus tol hetkel hea). Mis küll tähendas reaalselt seda, et tegin kõigepealt oma vabal päeval tund aega tööd, et likvideerida kaost ja hävingut, mis ma sinna saabudes eest leidsin ning sain siis Lepa tunniks ajaks kohvikusse vedada.

Tegelikult oli kõik jumala tore. Mul pole mitte midagi selle vastu, et arutada poiss Lepaga erinevate pikkade pandavate poiste üle, kellega võiks seksida vms. Ma räägin sellest nagunii kõigiga. Ühesõnaga kaks siidrit, kaks suitsu ja päris armas tunnike vestlust. Lepp lubas taas kord (Lepa lubadused, ah) mulle ükspäev ausalt ära seletada, miks kõik nii läks ja ma isegi jäin seda uskuma. Jäin uskuma, et kui jätta kõrvale see, kuidas ta minuga käitus, võib Lepp siiski olla päris tore poiss ja meie sõbralik kooseksisteerimine on võimalik.

Jajah.

Õhtul mõtlesin lihtsalt kodus olla, sest ühtki eriti tarka plaani polnud.

Miski hetk lisas mind keegi oma MSNi. Keegi, kes keeldus alguses ütlemast, kes ta on. Kui avaldas lõpuks oma isiku, keeldus ütlemast, miks ta mind lisas. Noh, põhimõtteliselt sain temaga lihtsalt kokku. Intrigeeriv, eks. Jõime Varblasel ühe siidri ja teise Levikas.

Kurjaks läks asi siis, kui tüüp ei tahtnud ikka avaldada, kus ta minu otsa komistas ja miks ta mu oma MSNi lisas. Uudishimu, noh. Ma ei kavatsenudki lasta tal ilma seda ütlemata lahkuda.

Ja mida ma lõpuks teada sain? Et nad olid (tema sõnade kohaselt) mingi tüübiga Varblasel üksteisele oma kurba saatust kurtnud ja see siis andis. No tore.

Tema muidugi (väidetavalt) ei teadnud, et see Lepp oli. See ka tõsi ilmselt. Aga noh, mul polnud mingit kahtlust. Lepp on lihtsalt ainus Varblasel liikuv inimene, kel mu MSNi aadress peas.

Kuna tüüp pidi järgmisel hommikul kell seitse asjalik olema, läks ta viimase trolli peale. Algselt plaanisin temaga kaasa minna, aga uute asjaolude valguses olin nii sigatige, et jäin lihtsalt Levikasse.

Poiss Lepp ei tahtnud asja (peale nõustumise faktiga, et see oli tema) kuidagi kommenteerida. Mingi aja pärast ta siiski otsustas midagi seletada, aga see põhimõtteliselt piirdus ainult küsimusega: “Mida ma siis nüüd valesti tegin?”

Oi *****. Huvitav, kas oleks mõni neiu, kellele MEELDIKS fakt, et tema eks käib ringi ja jagab tema MSNi, sest: “Tema oli meeleheitel ja sina ka”. Aitäh, Lepp, kui ma tahan kellelegi oma MSNi jagada, siis saan ma sellega suurepäraselt ise hakkama. Kui mul on vaja kellegi MSN saada, siis saan selle leidmisega suurepäraselt ise hakkama.

Ja ma ei tunne veel sugugi, et oleksin meeleheitel, ehk ma võin selliste asjade üle edaspidi ise otsustada.

Kõige asjalikum mõte, mis mul kogu selle jamaga seoses tuli, oli mingi eriti nilbesisulise kuulutuse avaldamine mõnes homoportaalis, Lepa numbriga siis. Aga häda on selles, et ma ei viitsi tagantjärele hakata mingit s*tta keerama, tundub kuidagi jube mõttetu.

Aga õhtu läks veel absurdsemaks. Miski hetk laekus Levikasse Fille, mis oli iseenesest väga tore, sest minu arusaam ilusast laupäeva ööst ei ole üritada Lepale Levikas istudes selgeks teha, mis idiootsusega ta jälle hakkama sai, kunas tema ainus kommentaar asjale on: ära süüdista oma hädades postiljoni 😀 Tegelikult suutsin ma ta vahepeal täiesti närvi ajada ja see oli küll päris ilus.

Ühesõnaga. Tuli Fille ja mul oli seega asjalikum seltskond, kellega suhelda.

Ma muidugi ei osanud arvata, et sellest suhtlemisest saab kuus tundi avalikku suudlemist (loe: amelemist) Levika baarileti ääres.

See on tegelt nagu nii absurdne, et ma naeran siiani. Aga ilus oli. Ma pole nii ammu millegi taolisega tegelenud, see oli värskendav vaheldus. Lihtsalt suudlemine, avalik koht, ei midagi enamat (eriti).

Mõtisklesin küll ahvatleva plaani üle Fille enda poole magama võtta, et Murakas šoki saaks, aga leidsin, et see poleks vist kõige targem idee.

Niisiis läksin hommikul esimese trolli peale. Ja sain magama kell seitse.

Ja kuigi sellist õhtut mul küll plaanis polnud, kukkus see välja huvitavamalt, kui ma arvasin.

Aga seda ma küll ei tea, mida poiss Lepp endast mõtleb. Parim seletus, mis ma tema järjekordsele idiotismile välja mõtlesin, on see, et ehk ta avastas, et on minuga pikemat aega liiga kenasti käitunud ja peab nüüd kähku oma s*tapea geeni korralikult välja näitama.

Aga see on ju Lepp. Ma olen peaaegu loobunud üritamast aru saada, mis mõtted tema peakolus ringi liiguvad…

Scroll to Top