sünnipäev

Kuidas me Paksuga musta puslet kokku panime

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas Tanel keeldus mulle enne sünnipäevakingitust saatmast, kui ma olen teinud traditsioonilise sünnipäeva blogipostituse. Ja siis saatis ta paki esimese hooga kogemata mitte Pärnu Maxima, vaid Tallinnas Pärnu maanteel asuva Maxima automaati, mis tähendas, et ta sai selle sealt ise välja võtta ja edasi saata 😀

Vahemärkusena, et corona meeldiva kõrvalnähuna paigaldati just turu Rimi juurde turu Rimi juures on juba väidetavalt üle poole aasta Omniva pakiautomaat, mille olemasolust ma alles nüüd teadlikuks sain, seega nüüdsest võib kõik pakid sinna saata 😛

Igal juhul 7. aprillil sain oma paki lõpuks kätte… Ja purskasin naerma… Ma poleks elu sees ostnud ühevärvilist puslet… Tanel on õel 😀

Mul oli tegelikult juba eelmisel pikal nädalavahetusel plaanis see pusle kokku panna, aga aeg kadus muude asjadega käest. Selle asemel lebosin, lugesin ja värvisin mune. Nii et pusle ootas kannatlikult oma aega, mida aprillis ei tulnudki – ülejäänud nädalavahetused tegelesin teise tööotsaga ja vähesel puhkeajal ei jaksanud puslele mõeldagi. Oli teada, et see pole ühe päeva töö ja pikemaks ma seda kasside pärast poolikult lauale jätta ei tahtnud.

Aga siis tuli mai ja järgmine pikk nädalavahetus ilma ühegi kohustuseta. Selleks ajaks oli puslede panemisse nii pikk paus jäänud, et igatsus oli juba väga suur 😀 Seega reede lõuna ajal hakkasin pihta ja kell kolmveerand üks oli seis selline:

Sain siin vahepeal aastakese vanemaks

TIKKER 36

Taneli tungival nõudmisel, kahepäevase hilinemisega 😀 Sünnipäev karantiinis isolatsioonis, läbi kaamerasilma. Mul on maailma parim kodu ja pere 🙂

A woman cannot survive a wine alone, she also needs a cat 😛

FB-s katsusin kassipiltidega tagasi hoida, aga blogis õnneks ei pea 😀

6km jooksuring sai tehtud, pusle sai kokku pandud, lisaks suuremas koguses päikest, lilli, häid soove ja maitsvat toitu. Mida enamat veel elult tahta?

Kuidas ma kaaslasele vääriliselt tagasi tegin

Tahtsin teiega jagada ühelt poolt lihtsalt üht lõbusat seika, teiselt poolt suurepärast klienditeeninduse kogemust, millest siiamaani vaimustuses olen.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me oleme kaaslasega korduvalt irvitanud selle üle, kui täiskasvanud inimesed kutsuvad üksteist äärmiselt imalate hüüdnimedega ning teinud ohtralt nalju teemal, et äkki peaks kah tööl üksteist nunnuks ja mõmmiks kutsuma vms. No mis teha, me sellised sarkastilised.

No ja siis oli märts ja minu 35. juubel…

Minu tolle päeva FB postitus:

“Ma ei mäleta, mis sa mulle kolmapäeval tegid, et ma sind norida tahtsin” ehk kuidas mu kolleegist boyfriend mulle kulleriga tööle lilli saatis. Ta oli ettenägelikult piisavalt tark, et sellise pühendusega kaarti mulle mitte otse üle anda, nii et füüsiline vägivald jäi olemata ja piirdus vaid ähvardustega 😀 Aga ma teen tagasi, ma luban 😀

Muidu on juubel tore. Kõik toovad lilli. Ja Nele julges oma kaardi ise ära tuua 😀 Võite nüüd arvata, kumb on kumma oma.

Siiralt Teie
Armas Nunnu

Ühesõnaga lubasin, et ma teen tagasi ja teen hullemini. Ja siis oli mul kolm kuud aega mõelda, mis see täpselt on, mida võiks kulleriga tööle saata ja sellele veel rõlgem pühendus kaasa panna. Kaaslase kommentaar oli “ainult mitte lilli”.

Mingil hetkel netist inspiratsiooni otsides, üldsegi mitte niivõrd kullerile mõeldes, vaid pigem niisama üldiselt, jäi silma üks väga sobiva kujundusega kruus. Mõtlesin, et kuskilt ookeani tagant seda küll tellida ei viitsi – küllap leian koha pealtki teenuse, kus minu soovitud kujundus tassile pannakse. Ja nii jõudsingi otsapidi netikink.eu lehele.

No ja kui ma siis nägin, et neil on seal ka kinkepakendid, kus lisaks kruusile veel šokolaadi ja teed (mis olid pealegi ägedate nimedega stiilis “Dragon’s Surprise”)… Mu kaaslane on nimelt suur šokolaadi- ja teesõber… 😀 Siis lõigi tuluke peas põlema – näe, selle saabki ju ideaalselt kulleriga saata.

Kirjutasin, küsisin rea täpsustavaid küsimusi – kujunduse, mõõtude, tee, šokolaadi, kinkepakendi, kaardi kaasa panemise võimaluse kohta… Sain vastuse imekiirelt, reede õhtul 20 minutiga 🙂 Vastus kõigele oli lühidalt “jaa” – kõike saab 🙂

Siis möödus kuu, kuni ma sain lõpuks endale uue arvuti ja normaalselt kujundada. Ja oli ka suht viimane minut, et tellimus töösse anda. Saatsin esialgse faili, nägin selle kujundust tassil, tegin veidi kitsamaks, jäin rahule…

No ja siis sain kõne, et täpsustada pakkimist ja detaile, osa vestlusest:

“Kuna mõte oli natuke kiusata…”

“PALJU KIUSATA!”

“…siis mis te arvate, kui läheks üle võlli, mul on siin võimalus lõigata pitsiliste äärtega kaart…”

“JAA, PALUN!”

Ja õige pea saadeti mulle ka foto pakist, mis teele panemiseks valmis oli:

Vaimustav, kas pole 😀 Muide, kuradi keeruline oli piisavalt rõlget pühendust välja mõelda, olin sunnitud inspiratsiooni otsimiseks läbi lugema Buduaari foorumi hellitusnimede teema, mida oli ikka õige mitu lehekülge… Mul on sealt veel nii mõnigi idee varuks, kui peaks veel kunagi vaja minema 😀 Aga lõplik pühendus valmis hoopis koostöös Pipsiga 😀

Sellega saaga ei lõppenud. Tellisin rõõmsalt kulleri õigeks päevaks ära, kaks päeva enne sünnipäeva viisin lõpuks otsad kokku, et kurat, kaaslasel on sel nädalal puhkus. Ma kogu aeg teadsin seda ja ometi… Juhm on juhm. Kuna tagasi tegemine eeldas ikkagi TÖÖLE kulleri tellimist, siis polnud teha muud, kui lükata kogu üritus uude nädalasse. Õnneks koosnes mu kingitus mitmest osast, nii et õigel päeval sain ka midagi kätte anda ja ei tekkinud mingit kahtlust 😀

Olin tellimusse pannud oma telefoninumbri, sest mind hoiatati ette, et sõnumid paki saabumise kohta tulevad juba päev varem, ei tahtnud üllatust ära rikkuda. Mõtlesin, et kui kuller helistab, annan talle õige numbri… No ja õigel päeval siis ootasin… Kuni taipasin lõuna ajal trackingut vaadata ja nägin, et pakk oli kohale toimetatud hommikul veidi enne kaheksat… Kõrvalmaja lattu. Juhm vol 2 – ma oleks võinud ise selle peale tulla, et meie ettevõtte eripära arvestades võib väga vabalt juhtuda, et kuller väikest aadressierinevust tähele ei pane ja paki tuimalt lattu viib, kuhu neid iga päev kümnete kaupa tuleb… Ma juba kujutasin ette, kuidas ladu on selle paki lahti teinud ja pühendust näinud 😀 Õnneks nad vist siiski jagasid ära, et tegu pole päris tavalise saadetisega, mida avada, kontrollida ja vastu võtta. Nii et kui helistasin kolleegile, kes paki hommikul vastu võttis, sain teada, et ta oli selle juba õigesse majja ära saatnud… Teise kolleegi abiga tuvastasin, et pakk oli avamata jõudnud õige laua peale… Saaja ise oli sel ajal teises kohas sünnipäeva tähistamas…

No ja siis lõpuks… Jõudis ta alla tagasi oma laua juurde 😀 Chatis tuli kõigepealt küsimus “Mis tegid?” ja kui ma olin pisut tagamaid seletanud, siis nending: “Ainult sa ei näinud, kuidas ma seal seisin wtf näoga, kui selle laua pealt leidsin.”

Nii et jah… Ei tulnud õigel päeval ja ei tulnud kulleri kõnega, vaid läbi lao, aga üllatus sellegipoolest 😀

Ahjaa, kruus ise. Mul pole siiani olnud meeles korralikku pilti teha, aga võtsin ühe, mis ta mulle chatis saatis… Ja inspiratsioonipilt siis kah. Ma ise olen väga rahul tulemusega 🙂

Ma olen ääretult tänulik netikink.eu lehele ja tõesti ei mäleta, millal viimati nii super klienditeeninduse osaliseks sain. Hea klienditeenindus on tänapäeval üsna tavaline, aga antud juhul oli tegemist oivalise klienditeenindusega. See kiirus, paindlikkus ja kaasa mõtlemine – no tõsiselt, kõik ootused said mitmekordselt ületatud.

Sest no vaadake seda kaarti veel kord, eks 😀 No TÄIEGA tegin tagasi! 😀

Aa, ja seda ka veel, et kogu kupatus läks maksma ca 21€, mille sees ka kullerteenus. Liisi kommentaar: “EI OLE! Ma arvasin, et sada!” No see oli vast kunstiline liialdus, aga siiski.

Vot sihuke lugu. Kui teil on vaja personaalset kingitust, siis soovitan soojalt. Eriti tore on see, et tegu on perefirmaga, mulle nii meeldivad sellised ettevõtmised.

Disclaimer: kui sulle meeldib kutsuda oma kaaslast muskaks, mõmmiks või kiisuks, siis ma väga loodan, et sa mu postituse peale ei solvunud. Inimesed on erinevad – kui see teile meeldib ja sobib, siis ongi kõik suurepärane 😀 Meie omavaheline norimine ei ole kindlasti mõeldud kellegi konkreetse pihta, lihtsalt meie harilik must huumor – üks neist paljudest asjadest, mida ma meie suhtes naudin. Need lilled ilma selle kaardita poleks olnud pooltki nii tähenduslikud 😀

Jälle üks aastaring täis

TIKKER 34

Sel aastal oli selline sünnipäev, kus juba hommik algas kahe masinatäie pesemist vajava voodipesu ja tundega “Kuule, Murphy, jäta nüüd”. Mõned tunnid hiljem sain töölt koju sõita, et viia Plikale ujulasse maha unustatud ujumisriided. Kogu päev oli üsna “meh”. Ja Soomlasel oli täna eriti hiline tööpäev, ta jõudis koju alles peale üheksat.

Aga siis, kui ma õhtusööki valmistasin, juhtus Plika issile helistama ja kurtma, et tema järele igatseb, mispeale ma eksprompt küllakutse esitasin. Meelitasin koogiga. Tuli kohale 😛 Korjas Poisi ka jalkatrennist peale, nii et ma ei pidanud teist korda sõitma.

Ja ema tõi mulle lilli ja Plika klassiõde, kes tal külas käis, tõi mulle lilli. Ja laud oli ilus ja kevadine. Ja isegi küünlad olid koogi peal. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Märtsilõpu sünnipäevalaste kokkusaamine

Kunagi, kui me veel noored ja ilusad olime… Mitte et me seda praegu ei oleks, aga noh, veel nooremad ja veel ilusamad 😛 Siis oli meil üks väike sõprade ring, kellega omavahel väga palju suhtlesime. Kolm meist on märtsilõpu sünnipäevalapsed – Kaidi ja Annika sünnipäev on ühel päeval, minu omast täpselt nädal hiljem.

Annika töötas aastaid välismaal, aga kolis last oodates tagasi Pärnusse. Kaidi käis Tallinnas koolis, elas vahepeal Pärnus ja kolis siis Viljandisse. Ja meie neljas musketär, Iiris – no tema läks Londonisse ja sinna ta ka jäi.

Igal juhul tegin ettepaneku, et meie kolm, märtsilõpu sünnipäevalapsed, võiks üle pika aja kokku saada. Ja esimesel aprillil me seda tegimegi. Meie Kaidiga hävitasime ära kaks pudelit veini, Annika pole kunagi joonud ja ei tee seda siiani. Igal juhul oli kõigil hiiglama lõbus, mingil hetkel hakkasime fotoalbumeid vaatama ja vanu aegu meenutama, siis tekkis kange tahtmine Iirisega ka ühendust saada.

Temaga olen pärast Londonist ära kolimist kõige vähem suhelnud, ehk korra aasta-kahe jooksul, samas mingi side on alati säilinud. Miskipärast oli mul teadmine, et ei Skypes ega FB chatis ta väga kiiresti vastata ei pruugi, sestap saatsin talle sõnumi. Ja oh seda rõõmu, ta nägi 😀 Ja tuli ka chatti. Nii et jutustasime mõnda aega, saatsime talle ka pilte ja see oli tõesti lihtsalt NII TORE. Nagu vanasti 🙂

Tegime siis mõned pildid ka… Et oleks võrdlus – enne ja nüüd. 2001 ja 2017 🙂

Ja KASS muidugi oli ka täieõiguslik seltskonnaliige 😛

Scroll to Top