tehnika

Täiesti tavaline nädalavahetus

Eile vedasin Mehe Croydonisse, kuna ta oli teinud nädala sees selle vea, et teatas oma vajadusest suuremal hulgal riideid osta. Kohale jõudes oli tema igasugune shoppingutuju muidugi täielik null, mistõttu esialgu käisime vaid paaris arvutipoes väikseid nunnusid läpakaid nillimas.

Aga pärast kahte õlut (mina valisin endale sel ajal ehteid) ilmutas ennast lõpuks ka ostutuju ning lahkusime TK Maxxist £150 võrra vaesemana. Minu panus sellesse oli 6-naelane müts, Mehe garderoob ja jalatsivarud said aga viisakat täiendust.

Läpakashopping päädis sellega, et tellisin endale netist säästuläpaka – midagi perfektset, mille eest poole rohkem raha maksta, ei leidnud ja olin otsimisest juba suhteliselt tüdinud. Raha kokkuhoid on tegelikult väga hea, Eestis elu alustamiseks läheb omajagu. Lõplikult pani säästuläpaka kasuks otsustama poeinspektsioonil leitud SD-kaardi pesa, mis hüvitas minu silmis isegi fn nupu asumise all paremas nurgas. Järgmisel nädalal peaks kohale jõudma, eks ma siis hoian teid kursis 😉

Täna oleme hullu moodi koristanud, tavaliste nädalavahetuse puhastustööde kõrval ka mõningaid veidramaid kohti – täpsemalt neid, milleni sissekolimisaegse suurpuhastuse ajal ei jõudnud. Puhastatud, läbi sorteeritud ja organiseeritud sai kaks köögikappi, millest üks sisaldas hunnikus erinevaid puhastusvahendeid ja -lappe ning teine kõikvõimalikku träni remonditarvetest elektripirnideni ja triikrauani. Lisaks tegime korda oma väikse klaasitud veranda, mida siiani panipaiga ja pesukuivatamise kohana kasutasime. Eks ta jääb selleks ka edaspidi, lihtsalt ilus ja puhas on nüüd.

Seda kõike siis kuu aega enne välja kolimist. Et Iirel oleks hea sisse kolida.

Jaa, ma ei olegi siin varem maininud – Iir otsustas ju oma mehega Londonisse kolida ja nad võtavad meie korteri üle. Omanikuga on kõik läbi räägitud ja korras. See kuues kuu, mis meil siin elamata jääb, oleme meie veel vastutavad ja neile on see nö katseaeg. Kui siis kõik korras ja mõlemad pooled rahul, tuleb uus leping juba nende nimele. Ühesõnaga kõik on kõige paremas korras ja me ei pea enam muretsema pikaajaliste lepingute lõpetamise pärast – pärandame need lihtsalt edasi. Kasu on vastastikune – ikka on mugavam kolida korterisse, kus kõik eluks vajalik juba töökorras, mitte pool kuud neti sisse panemist oodata.

Ja siis me leidsime veel ühe äärmiselt huvitava üüripinna Tartus… Kui see nüüd päriselt läbi läheks, oleks küll super. Aga sellistest asjadest teatavasti enne ei räägita, kui kõik kindel. Ei taha ometi ära sõnuda 😉 Pöialt võite sellegipoolest hoida!

Ühesõnaga äärmine rahulolu. Isegi vastikust ilmast on täiesti suva – eelmise nädalavahetuse kuum suvi kompenseeris selle täiesti, tubaseid tegemisi oli seekord küllaga.

Aga nüüd peab minema poodi süüa ostma.

Osta või mitte osta?

Meil on vaja uut läpakat, sest:

a) praegune võib katkise toitejuhtme pesa tõttu iga päev otsad anda (juhtme all on hunnik raamatuid ja arvuti läheduses ei tohi liiga kõvasti hingata, selle liigutamisest rääkimata)
b) kodurahu huvides on vaja majapidamisse kahte arvutit, et Mees saaks oma mänge mängida SAMAL ajal, kui mina blogi kirjutan (ja üleüldse ma olen pirts ja tahan PÄRIS oma arvutit, kuhu keegi mingeid lollakaid progesid ei tõmba :P) – hundid oleks söönud, lambad rahul ja kvaliteetaega rohkem

Kõige optimaalsem lahendus on minule uus läpakas osta, sest Mees saaks siis praegust rahus kasutada ja üritada seda pagana pesa parandada (on võimalik, et väike sõprus jootekolviga aitab ja ei peagi maksma 3200.- uue emaplaadi eest, mida HP Eesti esindajad väidavad. Aga seda ei hakka enne katsetama, kui varuvariant olemas on, eks… ILMA arvutita pole võimalik elada) – tal on suht suva, mida ta kasutab, kuni see normaalselt töötab, ja minul on juba tükk aega uue isu.

Kuna UK-s on arvutid odavamad kui Eestis, peaksin ma lähema kuu jooksul midagi ära ostma.

Nüüd tuleb see raske osa. Tuleb sobiv arvuti välja valida.

Mul on oma lemmik juba pikka aega – pisike punane nunnu Dell xps m1330. Aga siin on üks suur aga – mulle ei meeldi selle klaviatuur.

No ja selle väikse aga pärast ma nüüd kahtlengi. Tean, et harjub ümber ja kõike muud, aga ma ei taha ümber harjuda (*trambib jalgu ja toriseb*) – mulle meeldib, kui mul on olemas <>| nupp ja suur enter ja et ‘* nupp on enteri vasaku alumise nurga sees. Sellest rääkimata, et ctrl PEAB olema all vasakul esimene klahv (mitte fn, nagu nt Fujitsu Siemensitel).

Novot.

Peale normaalse klaveri tahaks veel, et oleks väike ja kerge (no sinna 2 kg ümbrusesse, veidike alla või peale), nunnu (ideaalis punane), hea akuga (no 3-4-5h vähemalt), normaalse prosega (Celeron ei lähe läbi), vähemalt 2GB rami (ma ju Photoshopi-pede), SD kaardi lugeja peab kindlasti olema, USB-sid võiks olla rohkem kui kaks (ehkki saaks vast hakkama), ketas soovitavalt suurem kui 60GB (praegu on nii palju ja rohkem ei teeks paha)… Rohkem ei oskagi esimese hooga öelda. Ahjaa, ideaalis ei ütleks sisseehitatud webcamist ära. Ja sisse ehitatud ID-kaardi lugejat tahaks kangesti.

See pisike punane Dell on peaaegu kõike… Kui ainult poleks seda iginõmedat klaverit.

Igatahes mul viskas täna otsimisest kopa ette ja mõtlesin, et ostaks ühe täiesti no name läpaka, sest see on väike ja kerge ja näeb enam-vähem norm välja, klaver on paigas, prose okei jne. Aku ei pidavat küll kõige parem olema ja rami on ainult 1GB (pesasid ka ainult üks, nii et juurde panna saaks ainult olemasoleva suuremaga asendades), aga noh… Keda huvitab. Kui ka aastaga p*rse läheb, siis… Keda huvitab. Kui garantiid eriti pole, sest tegemist on refurbished tootega, siis keda huvitab (garantiid oleks Eestis elades nagunii äärmiselt tüütu ajada). See nimelt maksab ainult £239 ehk eesti rahas ~4600 kr. See on nii mõttetu summa, et ma võiks läppari kohe praegu ära tellida ja mul jääks veel saja naela ringis arvele. Kõik üürid-maksud on makstud, ainult söögiraha on vaja ja kahe nädala travel cardi… Süüa ostab enamasti nagunii Mees 😛

No aga ma ikka ei tea… Ram pole eriti suur mure, võib kuskilt netist mingi odava kahegigase tellida ja välja vahetada. Akut ma kah suurt ei kasuta – enamasti ikka kodus juhe seinas. Ma tegelikult eriti ei usu, et ta päris aastaga läbi läheb (krt, praegunegi ei pidanud mul väga kaua vastu, eks ma ise retsisin ka). Mälukaardilugejast tunneks vist kõige rohkem puudust 🙁

Mis te arvate? Ostaks lihtsalt ühe odava läpaka täiesti tarbeesemeks? Sest tundub, et päris perfektset ei leia ja kuna vaja on kiiresti, võiks ju rahakotile valutuma variandi valida…

Võite nõu anda. Võite soovitada minu ideaalidega sobivat läpakat, kui mõnda teate. Hinnaga on nii, et üle £500 eriti ei tahaks maksta, £600 täiesti perfektse eest on max. Aga Dellid on siin näiteks pea poole odavamad kui Eestis.

Esimesed katsetused mobiili kaameraga

Ma ei olegi jõudnud mainida, et mul on juba üle kuu aja uus telefon – punane Sony Ericsson W660i. Praegu muidugi kahetsen, et järjekordne pikaajaline liitumine ristiks kaelas on, aga tollal veel kolimisplaane polnud…

Igatahes käisime täna Cristal Palace’i pargis mingit jamaika reggae-pidu uudistamas ja proovisin oma telefoni 2MP (1600×1200 px) kaameraga esimest korda pildistada ja videot teha. Mõned katsetused siis siin:

Zoomida mu meelest ei saa (videol sai küll, aga fotol nagu ei leidnud), detailide pildistamiseks see seasilmast obje muidugi ei sobi (üritasin ühelt fotolt oravat välja lõigata ja no oi neid ruute), halva valgusega on samuti kasutu… Aga normaalse valgusega kiirete klõpsude tegemiseks sobib küll, saab tavamõõdus suht okei kvaliteediga paberile ka lasta. Need ülaltoodud katsetused on üllatavalt normaalsed, ma ütleks. Kui ei teaks, ei saaks siit arugi, et telefoniga tehtud.

Kui ma nüüd veel muusikat ka telefoni tõmmata viitsiks…

Kuramus!

Järjekordset pildihunnikut inspekteerides avastasin, et mu fotokal on kuupäev õigest päevast ühe võrra taga. Ei tohiks ju olla eriti raske produtseerida tarkvara, mis teaks 29. veebruari olemasolust. Häbi, Casio!

Aga noh, hea, et ma seda juba nelja kuu pärast märkasin, mitte näiteks kaks aastat hiljem… Ja mitte et sel rangelt võttes üldse olulist tähtsust oleks, eks… Lihtsalt ma olen see tuntud kuupäeva- ja kronoloogia- ja täpsusepede 😉

Update, vol 2

NÜÜD on neil siis punased kõrvaklapid ka. Nüüd, kus ma olen enda omad juba ammu aega tagasi ära ostnud ja pole neid nagunii viimased kuud kordagi kasutanud. Asjade selles valguses pole erilist mõtet hakata teist paari juurde soetama puhtalt värvi pärast – või seal on ju väidetavalt peen mürasummutusefekt ka juures. Ma veel mõtlen. Ja vaatan siin kaubanduses ringi (järgmisel aastal, kui jälle raha on), sest asjad on siinmaal kohati odavamadki.

Kui ma viimati oma MP3-mängija nunnuma vastu välja vahetasin (ok, maht oli ka poole suurem), oli lõpptulemus niru – vanale sai faile otse kopeerida, uuega peab Windows Media Playerit kasutama, mida ma pole siiani selgeks saanud ja mul on siiani mängijal umbes 20 laulu ja ma pole seda juba kuid laadinud ja üldse on aku s*tem, kui eelmisel. Vat lange veel välimuse ohvriks… Aga ma pole kunagi miski eriline muusikainimene olnud, olgem ausad, mulle meeldib vaikus. Ja metroos loen pigem raamatuid.

Mulle pole ikka veel helistatud. Igasuguste vääritimõistmiste ja segaduse vältimiseks saatsin teise sõnumi, kus ütlesin, et ma ikka veel ei tea, kus stuudio asub ja vabandasin mitte helistamise pärast, sest mul on krediit peaaegu otsas. Ja nad, raiped, pole vastanud.

Helistada ma neile ei taha, sest esiteks mul on krediiti veidi üle naela, teiseks… Mulle ei meeldi telefonis rääkida ja kolmandaks ma olen juba natukene trotsi täis ka. Mis mõttes te ei helista ise. Aga kell on juba pool viis läbi ja normaalsete inimeste tööpäev seega ka läbi saamas (ma ei tea muidugi, kuivõrd modellimaailma normaalseks pidada saab?)… Et ma ehk ikkagi varsti neelan trotsi ja häbelikkuse alla ning helistan ise. Ja loodan, et nad ei võta vastu, et nad peaks mulle tagasi helistama? 😉 Mul tõesti pole mingit tahtmist oma viimast raha sellise asja peale kulutada, sest mu eelarve on väga limiteeritud ja sinna tuleb auk nende fotodega, sest fotode eest pean ma ju ise maksma (teaks siis, kui palju).

Trots on tegelikult sellepärast ka – sest on ju küll ja veel kuulda olnud fakti, et kui agentuur sind tõesti tahab, siis ei küsi nad alguses sult mitte millegi eest raha, vaid teevad kõik tasuta. Ja see jutt “stuudio-fotograaf-meik on tasuta, sina maksad ainult fotode eest” on ju ilus, aga korralikul agentuuril on ilmselt kõik need inimesed püsipalgal, nii et neile ei maksa see nagunii suurt s*ttagi ja fotod ka mitte… Ja lõpuks olen ikkagi ainult mina see, kes maksab. Okei, nad kulutavad siiski minu peale oma aega, eks.

Ja kui järele mõelda – kui tahaks endast niisama ilusaid pilte, siis ju laseks ka kosmeetiku juures raha eest meigi teha (vähemalt juhul, kui olla meigi tegemises selline kobakäpp nagu mina) ja läheks siis stuudiosse ja maksaks fotograafile kallist raha selle eest, et ta sind pildistaks… Et erilist vahet ju pole? lusaid pilte saab ju ikka.

Mul on lihtsalt igav ja ma olen nende peale natukene kuri.

Seda ma ei karda, et mingite nurgataguste ahistajatega tegemist oleks, kodulehekülg on selleks liiga professionaalne.

Võeh.

Ma ei ole siiani miskit asjalikku teinud, lesin voodis ja surfan netis. Ja üldse ei viitsigi hakata neid riideid valima enne, kui olen stuudio aadressi teada saanud, sest kui see homne asi peaks järsku mingil põhjusel ära jääma, siis ilmaasjata ma seda vaeva näha ei viitsi.

Ah, tegelikult, olgem ausad, olen ma lihtsalt laisk. Laisk kui… … … No ei tule see väljend meelde. Väga laisk igatahes.

EDIT: Otse loomulikult oli aadress mulle selleks ajaks, kui siin oma häda ja nördimust pasundasin, juba SMS-iga saadetud. Mu telefonil on lihtsalt VÄGA vaikne sõnumihääl. Ma hoidsin seda aknalaual, mis on kohe voodi juures ja muusika mul ka ei mängi, nii et kummaline siiski, kuidas ma ei kuulnud. Kummaline ka, kuidas ma seda varem ei näinud – enda arust vaatazin ca iga 5 min tagant närviliselt telefoni, et näha, ega ma pole midagi maha maganud. Igatahes kesklinn, täpselt Oxford Circuse ja Tottenham Court Roadi metroopeatuse vahel. Hakkan siis nüüd neid kuradi riideid kokku otsima… Uuuuuh.

Scroll to Top