tehnika

Alcatel – for morons

/ tehnika / 4 Comments

Seda postitust mäletate? Noh, üleeile ma ostsin selle telefoni ära. Miks? Sest Orange müüs seda ainult 10 naelaga. Eesti rahas siis miski 230 krooni. Otse loomulikult on sel lukk peal, aga selle saab teise 10 naela eest maha võtta. Lihtsalt nägin seda vitriinis ja summa tundus nii naeruväärne, et ostsin pikemalt mõtlemata ära.

Niisiis Alcatel OT-E230.

Ma ei ole kunagi varem Alcateliga kokku puutunud, mul on siiani olnud Motorola, Nokia ja Benq-Siemens. Ma olen kindel, et Alcatelil on ka keerulisemaid ja normaalsemaid telefone. Aga seesinane isend – tõesti tundub, et mõeldud lastele, idiootidele või eriti lollidele blondiinidele.

Selle telefoni juures on täpselt kaks asja, mis mulle meeldivad – esiteks välimus ja teiseks lihtsus. Mõlemad plussid on aga mööndustega.

Välimuse suur miinus, nagu juba too varasem kord mainisin, on läikiv pind. Ma ei kannata neid näpujälgi. Aga noh, olgu peale.

Ja lihtsus. Pärast viimast Benq-Siemensit on see ühest küljest tõeliselt värskendav. Et ma surfin korra menüü läbi ja saan suht kõigest aru, mis sel telefonil on ja mida pole. Samas on palju neid asju, millega ma nii harjunud olen ja mida sel telefonil lihtsalt.. Nojah, POLEGI 😀

Täpitähed, eks. Mis sa ikka tahad, kui Inglismaalt telefoni ostad. Aga mina olen nukker.

Siis sõnumite kirjutamine… Tühik on nüüd kolmanda koha peal (võrreldes Nokia ja Benqiga) – jälle vaja ümber harjuda. Ja siis see nupp, kust suuri tähti jms vahetada saab. Ja tal ei olegi sellist nuppu, kust alt tuleksid sümbolid (Nokial ja Benqil tärni alt) – kõik sümbolid, mis on, tulevad 1 alt. Düsfunktsionaalne.

Sõnumite lugemise seisukohalt on kõige häirivam see, et tühikud, kui rea lõppu ei mahu, lähevad automaatselt järgmise rea algusse. Saate vist aru, mis ma mõtlen. Haige!

Siis… Helinaid on vähe ja need on noh… Mitte päris sellised, nagu 3310-l, aga ka mitte sellised, nagu enamikel uutel ja moodsatel telefonidel. Vahepealsed ühesõnaga. Ma tõesti ei viitsi praegu netist termineid otsida. Monofooniline? Polüfooniline? Midagi veel? Kui valesti panin, siis sorry. Ma mälust võtsin need väljendid 😉 Muidu mul oleks suht savi, ma pole eriline helinapede, aga häda on selles, et olemasolevatest ei meeldi mulle ükski. Okei, ma pole eriti viitsinud süveneda ka.

Ja siis kiirvalimist pole. Sellest tunnen väga puudust. Igasugustest lühivalikutest, kui nüüd mõtlema hakata.

Kindlasti on neid asju veel, aga hetkel ei tule rohkem meelde.

Aga noh, kümne naela eest on asja piisavalt. Eestis ostan lihtsalt uue telefoni. Praeguseks kõlbab roosa nunnukas küll. Naudin idioodikindlat menüüd veidi aega 🙂

Kena on

/ tehnika, virin/urin / 3 Comments

Ruuteri toitejuhtme saagast siis. Tulin just Oomipoest ja olen tige kui herilane.

Selline on mu juhe olnud viimased… kuud? (ma pole päris kindel, millal ta nii rängalt kannatada sai)

Nagu ma teada sain, ei oleks tohtinud seda üldse kasutada, tuleohtlik ja nii edasi. Kusjuures ma olen ise nii blond, et selle peale üldse ei mõelnud. Muretsesin ainult sellepärast, kui kaua see veel töötab.

Aga uus juhe maksis 425 kr 😛 Nagu päriselt. Ma maksin selle näruse ruuteri eest ainult 500 kr! Okei, täishind on tal kindlasti tunduvalt rohkem. Aga siiski.

Oomipoe müüja sõnul ma sellist jubinat Eestist ilmselt kuskilt odavamalt saanud poleks. Mina ei tea. Mina olen sellistes asjades blond. Usaldasin teda.

Aga jubetige olen ikkagi.

Nii tige olin, et ostsin Coffee In-ist lattet ja unustasin kaardile templi võtta. Need kuradi tibid võiks vaevuda KÜSIMA, kas kaart on olemas.

P*rsse.

Kui nüüd keegi tuleb mu juurde jutuga, et ma oleks sellesama asja kuskilt odavamalt saanud, siis saab ta mu käest peksa.

Tänan tähelepanu eest.

(Igatahes on tervislikum olla tige, kui masenduses, eks. Et ei saa vist väga kurta)

Paar pilti ka

/ rõõm, seltsielu, tehnika / 6 Comments

Tuli meelde, et tegin päev pärast valimisläbu pilti. Nii palju joodi siis ära. Kusjuures pudel õlut ja pudel veini on alles veel. Õigemini pool pudelit õlut, teise poole jõi ema just ära. Irw.

Ja siis täna tõi klient mulle kommi. Jube head olid, muideks. Seda karpi võite julgesti osta!

Aga kõige olulisem pildi osa on muidugi mu uus mp3-mängija. Selle juurde käib legend ka.

Ostsin eelmise mängija kevadel 2006. Sellepärast, et mängijat oli vaja ja see oli nunnu. Punane. Jube palju maksis, aga ma puhtalt välimuse pärast… Olin sellega suht rahul kuni selle hetkeni, kui meile tuli uus mp3-mängija. siis nimelt see, mis pildil. Kah punane, eks. Firma ka sama. aga mis siis vahet? Esiteks oli värv natuke heledam, just minu lemmikpunane. Teiseks oli uus mati pinnaga (mulle üldse ei meeldi läikivad asjad, näpujäljed jäävad vastikult peale, aga noh, peab ju järeleandmisi tegema, kui muidu nunnu on, niisiis sai esimene mängija ikka ära ostetud). Kolmandaks oli see lihtsalt natuke väiksem ja stiilsem. Neljandaks oli see poole suurema mahuga (2GB endise 1GB asemel) ja tunduvalt odavama hinnaga.

Olin pehmelt öeldes kuri. Uus mängija oli kole palju parem, kui vana ja ma teadsin, et kui ma seda ei saa, siis jääb see hinge kriipima.

Aga kõik lahenes hästi. Lepp, tuntud HV pede, müüs mu vana mängija seal maha. Ühtlasi sain teada, miks see nii kallis oli – selle diktofon lindistas faile mp3 formaadis, mis võtab mingi 3-4x vähem ruumi, kui wav, mis siis enamikel teistel mp3-mängijatel. Minu jaoks muidugi täiesti mõttetu funktsioon, kuivõrd ma tõesti ainult kuulan muusikat.

Lõppkokkuvõttes maksin 100 kr peale ja saingi omale uue mängija. Seda raha olin nõus maksma. Ikkagi poole suurem ja ilusam ju 😛

Enivei, uuel mängijal on üks suur vastik viga ka kõigi vooruste kõrval. See ei käitu nagu tavaline normaalne mälupulk või -kaart või muu väline andmekandja, mille USB-porti ühendades tekib My Computeri alla ketas, kuhu saad otse faile kopeerida. Sinna saab faile panna ainult Windows Media Playeri kaudu. Umbes nagu iPodi iTunes programm. Ilge k*pp on ja s*taks kaua võtab aega, kuni ta neid konverdib. Seda pole siiani välja mõelnud, kuidas ma sinna muusikat kaustade kaupa panna saan… Vist pean kausta sisust enne Media Playeri playlisti genereerima ja siis kuidagi… Aga seda playlisti ma teha ei oska, ma kasutan Winampi muusika kuulamiseks, mulle ei meeldi Windows Media Player üldse. No ma pole viitsinud asjaga eriti tegeleda ka, olgem ausad. Ühtlasti on mu meelest vägagi küsitav, kas ma saan seda mängijat niisama mälupulgana kasutada, st ka muud sorti kui muusikafailide kandmiseks. Vist mitte. Ikaldus.

Aga noh. Mängija on siiski edev. Mis siis, et väheke düsfunktsionaalne. Täpselt nagu mu uus telefongi (mille äratust ma ei kasuta ja mille meelespead ma siiani ei oska panna ja mille sõnumite kirjutamine ja lugemine on keerukam kui vanal heal 3310-l). Vähemalt s*taks hea näeb välja, eks. Ma olen ikka tüüpiline naine 😀

Kui Londonisse ei koliks, ostaks need edevad punased ufokõlarid ka ära, mida ma juba aasta aega nillinud olen. Ehk müüakse neid kunagi siis ka, kui ma püsivalt Eestis tagasi olen…

Aga oma fotokaga olen siiani julmalt rahul. See on lihtsalt nii väike ja nii nunnu. Ja teeb seebika kohta piisavalt kiiresti pilti ja on julmalt lihtne ja loogiline ja mugav mu jaoks. Ja mahub ka kõige väiksemasse käekotti, nii et ma kannangi seda absoluutselt igal pool kaasas. Et noh, tõesti. Ma kohe üldse ei kahetse, et selle ostsin. Asendamatu mu jaoks. Ei kujuta ette, kas kunagi tuleb see aeg, mil ma hakkan suure kaameraga ringi käima nagu Lepp. Ei usu.

Lontu on mu kangelane

/ rõõm, tehnika / 6 Comments

Millegipärast otsustas mu läpakas eile õhtul kokku joosta – Winamp jäi ühe koha peale plõksuma ja midagi teha ei saanud. Mis seal ikka, juhtub paremateski perekondades… Panin power nupust vägivaldselt kinni nagu sellistel puhkudel ikka.

Häda ilmnes siis, kui arvutit taas käima panna üritades pakkus ta mulle kolme erinevat safe mode‘i, last known good configurationit (oli vist nii) ja Windowsi normaalset käivitamist, ükski neist aga miskipärast ei töötanud.

Külma higi pisarad hakkasid juba mööda selga alla voolama. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Helistasin Lontule.

Ta lubas tulla ja asja üle vaadata.

(Vahepealse ajaga ei osanudki algul midagi peale hakata – arvutisõltuvus on ikka suur – aga lõpuks käisin poes veini ostmas, tegin süüa ja koristasin. Ühesõnaga ilma arvutita on võimalik elada küll. Poolteist tundi vähemalt :D)

Lõpuks ta tuli. Jooksutas natuke Linuxit, veel üht-teist ja kolmandat ning tõdes, et programmid ei tunne mu C-ketast ära.

Asi paistis halb – mul jooksis juba terve elu silme eest läbi. elu, mis on hetkel küll peamiselt E-kettal, kuid mõningaid asju hoian mugavusest siiski desktopil, mis asus tol hetkel veel C-kettal.

See pole mul esimene kord, kas teate. 2004. aasta novembris jooksis kokku mu eelmine, tolleks hetkeks 11 kuud vana läpakas. Ma olin kaks päeva hüsteerias, sest Rainer väitis mulle, et kõvaketta peal olevaid asju pole võimalik taastada… Seal oli pool minu elust ja mul polnud mitte ühtki varukoopiat. Lõpuks sain siiski tagasi kõik peale paari filmi ning enamik Seksist ja linnast läks ka kaduma. Aga see kõik oli ebaoluline – FOTOD ja muu taoline oli päästetud. Garantii korras sain tasuta uue ketta ja ventika kah.

Lubasin tookord hardalt, et hakkan varukoopiaid tegema. Neid pole mul siiani rohkem kui… 4 DVD-d 2006. aasta algusest, kui Maido kogu läpaka sisu DVD-de peale kõrvetas, et format C-d teha. Parem, kui mitte midagi, eks. Aga terve viimane aasta, hetke seisukohalt kõige olulisem, on katmata…

Igatahes. Ärge küsige mu käest, kuidas ja mis, aga lõpuks tegi Lontu imet. Ta pani käima mingi müstilise programmi, mis kõik ära taastas. Ma sain oma C-ketta tagasi 😀

But wait – there’s more!

Nagu kõik mu regulaarsed lugejad peaksid teadma, on mul ikka veel mitte töötav wifi. Lontu vaatas ka selle üle. Tööle esiti ei saanud. tuvastas vaid, et tänu restardile levitas mu ruuter tõepoolest kõigile kättesaadavat turvamata võrku, mida kõik soovijad kasutada said. Peale minu muidugi. Urr.

Siiani on selgusetu, kuidas minu algsest turvatud võrgust sai turvamata. See juhtus ENNE, kui ma ruuterile restarti tegin, ma poleks ruuterit muidu üldse näppima hakanudki. Olgu, las mõned müsteeriumid jääda. Nüüd on mul jälle kenasti turvatud koduvõrk, sedapuhku buduaari asemel tikripesa 😛

Hoolimata võrgu olemasolust minu läpakas seda siiski ei tuvastanud. Mõtlesin, et mis seal ikka – reedel tartus koolitus, lähen läpakaga Runni juurde ja pööritan jõlekurvalt oma suuri silmi.

Seevastu mainisin Lontule, et mul peaks olema bluetooth. Ta hakkas seda taga otsima. Ei leidnud. Küll aga leidis ta üles wifi. Nagu ma aru saan, siis polnud vaja teha muud, kui nuppu vajutada ja kaabel tagant ära võtta.

Tramaivõi. Saate aru, seda wifi nuppu olen ma nõrkemiseni tagunud. Aga andke mulle andeks, kui ma ei tule selle peale, et mu läpakas ei tunnista wifit, kui tal kaabel taga on. Andke mulle andeks, aga ma TÕESTI ei tulnud selle peale.

Igatahes on mu arvuti praegusel hetkel korras ja wifi ka täiesti olemas. Elu on ilus.

Ma siiski pabistan natuke – mis siis, kui see error polnud ühekordne? Mis siis, kui ma lähen täna õhtul koju ja arvuti ei lähe jälle käima? Ok, ma olen optimist – usun, et seda ei juhtu. Öösel olin nii väsinud, et ei jõudnud asju ära kõrvetama hakata, aga täna õhtul teen seda. Raudselt.

Ja reedel läheb mu tibu ikkagi onu Runni juurde põhjalikku arstlikku kontrolli. Et mu süda rahul oleks. Viimane asi, mida vaja, on see, et läpakas Londonis otsad annaks.

Note to self: muretseda enne Londonisse minekut ostudokument, et garantii puhul seal vähemalt midagi näidata oleks.

Aga Lontu on minu kangelane 😛

Lihtsalt geniaalne

/ raamatud, tehnika, virin/urin / 3 Comments

Mõtlesin välja, miks minu uus moodne telefon äratas mind laupäeva asemel alles esmaspäeval – äratuse seaded on hetkel sellised, et see toimib vaid esmaspäevast reedeni. Ma ei viitsinud pikemalt mõelda teemal, kas ta äratab mind nüüd hommikul kell kümme viis päeva jutti, eks see ole ülehomme näha.

Neetud moodne tehnika.

Kui keegi teeks mulle ettepaneku see mobla maha müüa, oleksin sobiva summa eest koheselt nõus. Ma olen lihtsalt liiga mugav.

Aga kuna seda ettepanekut tõenäoliselt ei tule ja sai siiski neljakohaline summa makstud, siis üritan oma uue moblaga sina peale saada. Vaatab, kuidas õnnestub.

Loen Kaja Pino blogi. Meeldib. Muidu ei oleks jälle pool ööd üleval.

Mulle ei meeldi fantaasiakirjandus. Potterid ja Sõrmuste isandad ja ulme võite endale ***** pista. Mulle ei meeldi paraku ka klassikaline peenem kirjandus, mida seltskonnas jututeemaks võtta. Need va kohustusliku kirjanduse teosed ja muu taoline seega. Eks ma üritan mõnda millalgi üle lugeda, ehk olen täiskasvanumaks saanud. Krossi “Keisri hull” on ainus raamat, mis kohustuslikust kirjandusest mulle enam-vähem peale läks.

Ühiskonnas aktsepteeritum osa minu lugemisvaramust on krimkad (jumaldan ja ostan Stouti ja Gardnerit, väga meeldib Christie jne), põhivaramu tuleks aga maha vaikida – seebid nimelt. Lohutan ennast sellega, et päris pehmekaanelisi sopakaid ma ei loe (see jäi keskkooli aega), ikka mõrvu ja põnevust peab ka olema. Erseni NYT sari ja muu taoline seega.

Jah, ma tunnistan avalikult, et ma olen kerglane inimene. Elage sellega!

Scroll to Top