Otsisin kõrvaklappe, leidsin kaks paari – no sellised tavalised, nööbid. Mõlemaga on nii, et kui heli on põhjas, siis taustamuusika on isegi liiga kõva, aga inimeste rääkimine see-eest jube vaikne. Kus see loogika on? Ma ei saa ju ühel videofailil kahte erinevat heli korrigeerida 🙁
Mäletatavasti ostsime mulle juuli keskel täiesti plaanimatult uue läpaka, sellega seoses panin veidi hiljem kirja ka oma arvutiajaloo.
Miskipärast hakkasin sellele kõigele täna jälle mõtlema ja võin suure rahuloluga nentida, et too suvine otsus oli tõepoolest nii õige, kui üldse olla sai. Mu Delli kasutamine on täielik nauding, igapäevane rõõm. Ma ei mõtle sellele küll sugugi iga päev, sest teadagi – kui arvuti probleeme ei valmista, ei pane seda tähelegi, lihtsalt kasutad. Aga piisavalt tihti vaatan ma oma nunnut ja ohkan heldinult. Nii tohutult palju annab juurde see, kui eluks vajalik käepikendus funktsioneerib igati laitmatult!
Kui mõnus on see, et arvuti on kiire. Et ma saan vajadusel kaane lihtsalt kinni panna ja jälle lahti tehes kõik vajalikud asjad kiirelt ette tagasi (säästuläpaka sleepist välja tulemine oli nii aeglane ja piinarikas, et ma ei kasutanud seda kunagi). Kui hea on läpagaga diivanile külitama või kööki süüa tegema minna (retseptid on meil enamjaolt netis, eks) – tean, et akut jagub mitmeks tunniks. Kui mugav on, lihtsalt kui kuradi mugav see kõik on. Ka kahe sõrme scroll, mida ma alguses pikalt põlastasin. Nüüdseks ei kujuta enam muud ettegi ja tõepoolest – “tavaline” scroll on äärmiselt ebamugav 😀
Ma ei oska mitte ühtki viga välja tuua. Hea küll, jah, ID kaardi lugeja on ideaalsusest puudu. Nii palju mõnusam oleks, kui ei peaks seda USB kaudu külge ühendama. Sestap kasutan 90% ajast ikka koodikaarti, sest ma ei tee peaaegu kunagi selle limiidist suuremaid ülekandeid, seda on mugavam sahtlist tuua, kui ID kaardi lugejat (laua peal ma üleliigset träna ei kannata) ja selle kasutamiseks ei pea brauserit kinni panema (ID kaardi lugeja funkab ju ainult siis, kui kõigepealt selle arvutiga ühendad ja kaardi sisse paned ning alles siis brauseri lahti teed, et netipanka minna). Nojah, see selleks. Koodikaart ajab asja ära, nii et ID kaardi lugeja puudumine igapäevast elu ei häiri.
Ja viis aastat garantiid tähendab veel neli aastat ja neli kuud täiesti muretut elu. Oh õndsust!
Meil oli täna ainult paar tundi aega ja ehituspoes oli vaja ka käia, seega jõudsime vaid kahte tehnikapoodi, aga natukene selgust tuli selle käiguga küll.
Onoff “hiilgas” jälle klienditeenindusega – viisakad, sõbralikud ja positiivsed võivad nad ju olla, aga nii kunagi pesumasinate kohta uurides kui ka täna jäi mulje, et ASJAST nad seal päriselt midagi ei tea. Täna siis näiteks ütles müüja, et tema meelest üldse polegi köögikombaine, millel oleks ka mahlapress, et eks ikka mõeldi seda tsitrusepressi, mis paljudel kaasas on (no teate, see julla, mille peal pooleks lõigatud sidrunit keerutada).
Experdis oli asjalik müüja, seletas seal üht-teist, pakkus variante, vaatas kataloogist lisatarvikute hindu, andis nõu jne.
Kui sellised “tavalisemad” funktsioonid on kõigil masinatel olemas, siis meie rõhusime lisaks mahlapressile ja hakklihamasinale. nagu ma täna aru sain, siis päris õige hakkliha tegemise julla pole pea kunagi komplektis, saab juurde osta vaid teatud mudelitele üsna kalli raha eest ja üleüldse saab liha tavalise lõikuriga ka peenestada. Siinkohal lähevadki arvamused lahku – kõik on nõus sellega, et spets masinaga saab parema hakkliha, aga kui ühed väidavad, et kombaini tavalise lõikuriga tuleb jube läga, siis teised väidavad, et saab küll üsna normaalse… Noo, kõik kombainiomanikud, kes te mu blogi loete, kuidas teil liha peenestamisega lood on?
Mis puutub mahlapressi, siis selles osas tundub kõige sümpaatsem Philips HR7775. No nad ise muidugi peavadki endale reklaami tegema, aga seda soovitas too Experdi müüja ka. Poodides on selle hind €239-249 kandis, netist leidsin kõige odavamalt Pixmaniast, kust saaks koos saatekuluga €161 eest, mis on täiesti arvestatav hind.
Hea näeb välja ka 😛
Nojah, muidugi tahaks ideaalis, et anumad poleks plastist, vaid roostevabast terasest/klaasist. Aga hetkel on asjalik mahlapressimise funktsioon minu jaoks olulisem, nii et olen vist nõus selle järeleandmise tegema. Veekeedukann on meil küll roostevabast terasest, seda ju kuumutab ja puha, aga blender on ka plastist kannuga, see oli lihtsalt ainus, mis oli tõeliselt mahukas. Ja noh, olgu see kombain siis, ei kuumuta ju ega hoia toitu seal väga pikalt sees…
Mis teie arvate?
Ostsin mäletatavasti kolm kuud tagasi uue fotoka ja sain mõned päevad tagasi kirja ühelt blogilugejalt, kes uuris, kas ma soovitaks seda osta. Lubasin veidi mõtteid koguda ja siis blogisse natuke põhjalikumalt kirjutada, muidugi ma olen siin nüüd oma pallide pärast kõik muud internetikohustused eiranud ja lubatud homsest on saanud pigem üle-üle-ülehomme, väga piinlik.
Igatahes, mu uus punane nunnu olevat Digi testis teisele kohale jäänud ja nende sõnul autorežiimil pildistamiseks odavatest kaameratest üks parimaid. Vot just seda ma otsisingi, head kaamerat auto režiimiga pildistamiseks, testivõitja Nikon P300 kaks valikuratast jätavad mind TÄIESTI külmaks 😀
Canon näeb hea välja ja pole mitte plastist, vaid roostevabast terasest korpusega, seega vastupidavam. Pildikvaliteet on tuntud headuses. Sisse-välja lülitub väga kiirelt, olen kõik helid ja alguse pildid maha võtnud, sekundi-kahega on kaamera pildistamisvalmis. Välk laeb kiirelt – katsetasin enne ostmist mitmeid teisi ka ja no need uimerdasid ikka tunduvalt kauem, mu Canon on aga vana Casioga kiiruse suhtes täitsa võrdväärne. Parem kusjuures mitte, mu meelest vähemalt.
See meeldib väga, et filmimise nupp on eraldi – Casiol pidin vajutama nuppu, kust alt tulid erinevad paikapandud settingutega pildistamise režiimid ja sealt võtma video, mis oli küll vist esimene valik, aga siiski. Canoniga läheb kiiremalt – lülitan kaamera sisse, vajutan nuppu ja juba filmibki.
Menüü ja funktsioonide poolega olen üldiselt rahul, küll aga tunnen pärast viit aastat Casiot mõnest asjast veidi puudust. No näiteks häirib see, et välgu maha võtmiseks pean ma režiimi auto pealt P peale lükkama – mitte et see oleks nüüd suur vaev, aga MILLEKS? Casiol oli vaikimisi auto režiim ja kui vaja, sai seda ka kruttida. Nojah, aga mul nüüd ongi kogu aeg P peal ja ta vist üldiselt on ka täpselt sama automaatne, lihtsalt võimaldab menüüst teatud seadeid muuta.
Ja teiseks oli Casiol seesama nupp, mida ülal seoses videoga juba mainitud sai, ma olen nii väsinud, et ei suuda praegu erialaseid termineid kasutada, no seal oli hunnik erinevaid pildistamise režiime makrost öövõtteni, vahepeale teksti ja ilutulestikku, kõigil olid settingud juba paika pandud, ainult vali ja pildista. Ma vahel ikka kasutasin mõnd sellist, eriti kui oli vaja hämaras mõnusat kollakat pilti saada. Nüüd viimati kuuske pildistades olin täitsa hädas, lõpuks vist näppisin white balance‘i alt midagi sellist välja, nii et õdusa kollaka tulekumas pildi kätte sain.
Ühe asja üle kurdaks kah. Nimelt vahel arvab see auto setting heaks valgustada vaid teatud osa pildist, nii et nurk või pildi ääred jäävad tumedad. Olen kõik sellised pildid ära kustutanud, aga klõpsisin kiiruga paar uut ja sain kohe näited ka. Mõlemal puhul on pildid tehtud täiesti järjest, fotokat käes liigutamata. Esimesed on tumedad, teised mitte.
Mh, tuba on sassis, nood laste riided, reisivoodi ja kapist välja võetud riiulid ei peaks seal teps mitte olema 😛
Ega sest tumedusest enamasti midagi polegi, saan ju kohe uue pildi teha. Aga lapsi pildistades loeb vahel iga sekund… Ja ma olen ju perfektsionist.
Casiot liigub Eestis vähe ja ma tean, et meie pood lõpetas nende müümise sellepärast, et järelhooldus oli toona peavalu, igasugused remondid ja garantiid venisid pikale. Kui ma nüüd ikka õigesti mäletan 😛 See oli ka põhjus, miks ma hoolimata oma rahulolust enam uut Casiot ei otsinud. Üldiselt on Canon minu silmis alati parim olnud ja sellest kaamerast paremat mina ei leidnud – pidades meeles, et ma ei hooli mingitest uhketest valikutest, vaid kasutan suur enamik ajast auto režiimi. Mõned asjad olid mu vanal Casiol paremad, mõned on Canonil paremad, üldiselt ma ei nurise. Ja soovitada julgen küll 😛
Abikaasa ei luba osta enne, kui meil uus köök on, aga minu meelest on need tänapäevased piisavalt kompaktsed, kõik terad ja värgid saab ju sinna alla ära mahutada, nagunii hoian praegu blenderit ja klaasist ahjuvormi magamistoas kapis (magamistoa uks on ju köögis ja kapp on kohe ukse taga, nii et üsna mugav variant sellegipoolest), sest köögis pole ruumi, see kombain mahuks sinna riiulisse ka suurepäraselt ära, ma ju tekitasin oma osava organiseerimisega ruumi juurde 😛
Tahaks teha võid, aga blenderiga see miskipärast ei õnnestu – kui panna liiga palju koort, ei jõua ta seda töödelda, vähese koore korral lendab kõik üles külgedele ja jääb sinna pidama. Tahaks teha pasteeti ja hakkliha. Tahaks teha toorsalateid ja üldse hakkida igasugu juurikaid kergema vaevaga, igapäevase söögitegemise juures hoiaks see tublisti aega kokku. Tahaks teha igasugu keerulisemaid koogitaignaid, mida pole siiani viitsinud proovida – nii taigna segamise kui pikaajalise vahustamise poole pealt. Tahaks mahla pressida. Tahaks, tahaks, tahaks… No mulle küll tundub, et see masin oleks tubli igapäevane abimees ning ei jääks mitte mingil juhul kappi seisma. Sest ise tegemise pisik on järjest suurem ja pidevalt tunnen puudust korralikest riistadest, mis töövaeva kergendaks.
Kõige selle puhul, mida ma teha tahan, tundub igal juhul, et saumikserist jääks väheks. No kombaini enda valik tundub muidugi ka paras hiina keel, olen küll netist igasugu asju lugenud, eks tuleks ikka poodi vaatama ja näppima minna.
Oeh, naljakas, kes oleks osanud arvata, et köögikombain võiks saada minu, söögitegemist vihkava inimese, kinnisideeks 😀