toitumine

Tänasida toimetustest

/ igapäevaelu, rõõm, toitumine / 8 Comments

Läksin eile magama koos lastega kell pool üheksa. Tõusin täna hommikul kell kolmveerand üksteist 🙂 Nii et umbes 14 tundi und – vahepeal küll paar korda ärkasin, aga magasin siis mõnusasti edasi.

Päeva jooksul miskit asjalikku ei teinud, pesin vaid masinatäie pesu. Oi, kuidas ma ikka veel naudin seda, et pesumasin on kodus olemas ja pesu saab pesta kasvõi iga päev 😀 Sellepärast mul kõik kevad-sügis laste (õue)riided pesemata olidki, et kui ilmad külmaks läksid, tõstsin need lihtsalt esikust eest ära ja Külli juures pesu pesemas käies sai ikka vaid hädavajalik kaasa võetud, sedagi oli liiga palju. Nüüd saan ometi korra majja.

Õhtu on olnud äärmiselt produktiivne – veetsin selle Abikaasa paberimajandust korrastades. Varasemalt olin kõik paberid läbi vaadanud, saanud üldise aimu, millega tegu ning neid natuke teemade järgi sortinud. Nüüd said enam-vähem kõik paberid seletavad kleepsud külge, olulisemad ära tõlgitud, kõik maksekohustused koos tähtaegadega Exceli tabelisse pandud ja kokku arvutatud (endiselt – te ei taha teada). Mõned kirjad on vaja veel ära tõlkida, et näha, kas neid on vaja alles hoida või ei, homme ostab Abikaasa mulle kausta vahelehed ja augustaja, homse õhtu veedan veel paberite taga ja siis peakski sellega kõik korras olema.

Lisaks üldisele sorteerimisele kirjutasin inglise keeles seletuskirja, miks Abikaasa ostab oma tööriided spordi-, mitte tööriiete poest (sest ta ei ehita, vaid jookseb palju igasugustes ilmastikutingimustes :D) ning automüüki kinnitava dokumendi – mõlemad raamatupidaja jaoks. Tegin Abikaasale homseks to do listi ja panin talle vajalikud paberid kokku – tal on kahe toiduringi vahepeal paar tundi vaba aega, selle aja jooksul on vaja raamatupidaja juurest läbi käia, paari kohta helistada ja paar asja osta. Endale tegin kah kõige olulisema kohta to do listi – lasteaia, keeleõppe ja tööga seotu. Mulle täiesti sobib selline sekretäritöö 😀

Nii et asjad edenevad.

Skype hakkas täiesti lambist nõmetsema – varasemalt on seda juhtunud pärast uuendust, nüüd aga ei olnud tõesti mitte mingit põhjust. Akent ei saanud enam ristist kinni panna, jäi alla tolknema – no selle vastu aitas properties -> compability -> XP -> restart, mida olen kordi varemgi teinud. Aga nüüd ei lähe ta jälle automaatselt käima, pean iga kord arvutit lahti tehes käsitsi sisse logima ja see ajab mind absoluutselt raevu. Loodan, et asi õige pea kuidagi laheneb.

Lõpetuseks jagan teiega oma siirast vaimustust seoses hiljuti avastatud ülimaitsva ja tervisliku toiduga – salat igasugu rohelistest lehtedest. Ema on gluteeni- ja kaseiinivabal dieedil ja sööb sellist rohelist kogu aeg, et vitamiine saada. Nii ta tegi siin pidevalt oma salatit, me maitsesime ja mõmisesime, nüüd teeme ise ka. Kõiksugu lehtedest, mida poes müüakse – rukola ja basiilik ja spinat ja mingi baby leaf mix sajast erinevast asjast – mis iganes, kõik sobib. Lisaks erinevaid seemneid ja purustatud pähkleid, üsna väikseks pudistatud lillkapsast ja brokolit. Kastmeks oliiviõli, sidrunimahl ja natuke miskit magusat – mett, suhkrut, ema kasutab kodus näiteks granaatõunasiirupit… NJÄMM. Lehed ise oleks üsna mõttetud, aga just see magushapu kaste teeb neist hõrgu roa. Tegime täna suure kausitäie õhtusöögi kõrvale ja mis te arvate, mis sellest üle jäi? Suurt midagi 😛 Plika seda küll veel ei söö, aga küll hakkab 😛 Poiss ei söö, kui tema taldrikusse panna, aga kui talle kahvli pealt anda, siis võtab hea meelega. No vähemalt söövad kurki, tomatit ja porgandit hea meelega, alustuseks asi seegi 🙂

Tiba tüütu on valmistada – rebi, purusta ja tambi… Aga tulemus on vaeva väärt. Ja kõik need vitamiinid… Võrratu!

Meie tänaseks õhtusöögiks oli jacket potatoes – ahjukartulid tuunikala-majoneesi möksiga, väga levinud toit UK-s (neid mökse, mis sinna vahele käivad, on muidugi igasugu erinevaid). Aga mul polnud söögi valmimise ajaks veel kõht tühjaks läinud, nii et sõingi ainult salatit, selle jaoks pole kõht kunagi liiga täis 😀

IMG_4786

Tuleb meelde, kuidas ma kunagi Londonis ühiste söömingute ettevalmistamisel virisesin, et salati sisse õli ei pandaks, sest mulle ei meeldi – ükskord Antti ja Rarruga, teine kord Iire ja Steniga. Nad pidid mind vist küll ogaraks pidama, et ma nii heast kraamist ei osanud lugu pidada 😀 Aga no näe, mina ka arenen.

Nii, aga kell on nüüd pool neli ja homme on mul äratus koos lastega, sest Abikaasa läheb koju jõudes kohe paariks tunniks magama ja siis toiduringi tegema. Ühesõnaga tark oleks olnud magama minna kohe kell kaks, kui ta tööle läks, aga ma tahtsin paberimajandusega teatud määral ühele poole saada. Loodan, et viimase öö hiigelpikk uni aitab homsega hakkama saada 🙂

Mõtteid joomisest ja söömisest

/ toitumine / 10 Comments

Mina olen harjunud jooma toidu kõrvale. Ma kohe ei oska muudmoodi. Tegelikult ühel puhul ma ei tunne söömise ajal joomise vajadust – siis, kui toidu kõrval on piisav kogus toorsalatit. Selle söömine kaotab janu. Aga kõigil muudel puhkudel on kogu aeg tunne, et pidevalt on vaja juua.

Hommikul kohv ja võileivad. Ikka nii, et amps võileiba ja siis lonks kohvi. Paljud joovad kohvi niisama, naudivad seda… Mulle ei meeldi niisama, mulle meeldib just toidu kõrvale.

Muul ajal piim, ükskõik mille kõrvale. Nagu ülal mainitud, kui tegu pole just rohke toorsalatiga, siis tahan KÕIGEGA piima. Ka supi kõrvale. Rääkimata šokolaadist või näiteks piparkookidest. Täiesti tavaline, et õhtuse filmivaatamise kõrvale kulub meil Abikaasaga märkamatult magusa söömise kõrvale terve liiter piima.

Piima ma niisama üldse ei joo, see ei maitse mulle üksinda, just toidu peale rüübates.

Mahl mulle maitseb, aga seda joon pigem vahel niisama.

Tee mulle ei maitse, lihtsalt ei maitse. Minu “tee” on sidruniviil, mesi ja kuum vesi – seda ma jumaldan. Kahjuks küll on 40 kraadi minu jaoks teele liiga külm vesi, nii et mee raviomadused minu tees hävivad… Aga no vähemalt pole kahjulik, eks. Teed ma joon peamiselt külmal ajal. See on jook, mida ma joon hea meelega ka niisama.

Vett joon ma ainult soojal ajal. Siis seda ikka kulub. Kuna toidu kõrvale eelistan piima ja jahedal ajal otsest janu ei tunne, siis ei tulegi vee joomine kunagi meelde.

Piima puhul räägivad paljud, et see on üldse pigem kahjulik. No sellega olen ma küll nõus, et poe väherasvasest pastöriseeritud ja homogeniseeritud lurrist midagi kasulikku ei saa. Pärnus ma ei näinud põhjust piima joomist piirata, sest see ei paistnud mul mingeid vaevusi tekitavat ja tegu oli ometi maheda töötlemata piimaga, mis kindlasti kasulik. Valisin uskumiseks pigem selle teooria, et erinevad rahvastikugrupid on geograafilise paiknemise põhjal erineva toidutaluvusega – st näiteks meie seedimisele sobib piim, Aasia elanikele mitte. Ehkki ma täitsa ka usun seda, et haiguse ajal tuleks piima mitte tarbida, sest see tekitab lima, milles pisikutel mõnus paljuneda… Nohuga ei tohiks üldse piima juua, räägivad nad. MINA pole küll suutnud sellest kunagi kinni pidada.

Aga siin Norras on piim ropult kallis, liiter pea €2. Ostame pealegi 1% lurri, sest see on ainus, mida müüakse suuremates pakendites, lihtsalt ei jõua neid liitriseid pakke koju tassida. Nii et… Mõtlen, kas peaks üritama oma joomisharjumusi drastiliselt muuta. Miks maksta hingehinda kasutu, ehk isegi pigem kahjuliku lurri eest?

Lugesin kunagi raamatut “Vesi, mille järele su keha hüüab” – siin on kokkuvõte. Pmst öeldakse seal, et kõik tervisemured tulenevad sellest, et kehas pole piisavalt vett, et iga inimene peaks jooma päevas just PUHAST VETT, mitte mingeid muid jooke, 30 g iga kilo kohta, st mina oma ca 65 kg kaaluga peaks siis jooma iga päev kaks liitrit (noh, sportlased ja raske füüsilise töö tegijad jne jne muidugi veel rohkem kui see norm). Väideti vist umbes seda, et kui tekib juba reaalne janu tunne, siis on keha nii rämedas vedelikupuuduses, mida ei tohiks üldse tekkidagi. See raamat tundus igati loogiline ja usutav, kõik nagunii räägivad vee joomise kasulikkusest, nii ma siis mõnda aega jõingi vett… Aga siis kuidagi ununes. Abikaasa on alati minust parem veejooja olnud, aga talgi läheb meelest ära.

Täna uurisin netist söömise ajal joomise kahjulikkuse kohta. Sedagi olen varem kuulnud ja mulle ausalt öeldes tundub, et asjal on tõepõhi all. Lugesin näiteks siit. Minu meelest on igati loogiline seletus, miks idas räägitakse, et vee joomine söömise ajal on kahjulik, aga läänes, et kasulik. Toidud, mis me sööme, on ju tõesti erinevad. Ja meie omad on pigem need mitte tervisele kasulikud 😉

Sellest, kuidas kohv vitamiinid kehast välja viib ja üleüldse igasugu mürke sisaldab, olen ka küllalt lugenud. No ja kui joomine söömise ajal nagunii kasulik pole ja niisama mulle kohvi juua ei meeldi… 😀

Mõtlesin, et mis oleks, kui katsuks kohvi ja piima maha jätta. Äkki katsetakski seda teooriat, mida mõlemal mu lingitud lehel sarnaselt soovitatakse – pool tundi enne iga söögikorda juua üks-kaks klaasi vett ja 2-2,5 tundi pärast sööki kah. Siis ei peaks teoreetiliselt söömise ajal janu tekkima ja toit saab korralikult ära seedida, ilma et seal vahel loksuv vedelik seda häiriks.

Teed ja mahla võib siis muul ajal niisama juua, ilma toiduta. Ja muud üldse mitte midagi. Väike alkohol ka ehk vahel, aga see on juba omaette teema.

Muidugi on veel sada teooriat selle kohta, kui tihti peaks sööma või mida ei tohi koos süüa. Hambaarstid ütlevad, et söögikordadel peavad olema pikemad vahed, siis jõuab hammaste loomulik kaitsekiht taastuda. Et magusa söömisest kahjulikum on pidev näksimine – kui sööd, söö kõik järjest. Samas lugesin kuskilt ka seda, et magustoitu ei tohiks üldse vahetult pärast soolast toitu süüa, sest need on erinevad toidugrupid ja jällegi, kui nad on kõik koos maos läbisegi, takistab see kogu kraami korralikku seedimist. Et magusat peaks sööma mingi tund või kaks pärast soolast. See on kõik väga mälu järgi ja mingit linki otsida ei oska, võimalik, et pole päris täpselt meeles ka.

Siis veel muidugi teada-tuntud tõsiasi, et kartuleid ja liha ei tohiks koos süüa, sest siis on raske seedida. No meie küll vahel sööme, eestlaste harjumus 😛 Tean, et liha kõrvale on hea süüa juurikaid või värsket salatit, aga näiteks ei teagi, kas liha koos riisiga on seedimisele okei… Või liha pastaga, st nisuga…

Miks ma selle kõige peale üldse mõtlen – sest Abikaasa on pidevalt väsinud ja ma kahtlustan, et asi pole ainult öötöös, vaid ka kehvas toitumises. Mindki tabab igal külmal perioodil mingi hetk jõuetus, raudselt ka vitamiinipuudus. Sööme liiga vähe juurikaid ja liiga palju nisutooteid, see on kindel. Suhkur on kodus küll pruun, aga meie nõrkus on šokolaad, mida ostame tavalist, seega sealt tuleb valge suhkur, samuti joob Abikaasa igal ööl mingit Statoili kohvi-kakaojooki, kus jällegi valge suhkur. No ja vahel ostame ikka ka mõne saiakese jne. Nii see valge suhkur ikka koguneb meie organismi siit ja sealt.

Tahaks lihtsalt, et oleks rohkem energiat ja kergem olla. Nii ma siis otsin viise, kuidas seda saavutada. Need nii sisse juurdunud toitumisharjumused on ilmselt paljuski tervisele mitte eriti head… Aga kohutavalt raske on mingeid põhjalikumaid muutusi sisse viia, harjumuse jõud on ikka ääretult suur.

Erinevaid toitumise teooriaid on meeletult palju, nõuanded on seinast seina, tihti üksteisele vastukäivad. Tean, et tuleks kasutada oma talupojamõistust, aga sellistel hetkedel, kui olen kõik teooriad läbi lugenud, olen nii segaduses, et see lakkab lõpuks töötamast 🙂 See vee joomisega seotu tundub siiski usutav, ehkki saab olema üpris keeruline just pool tundi enne sööki juua, ma ju ei planeeri oma söömisi nii täpselt ette. Ja kui veel otsustaks järgida seda, et soolasele ja magusale peaks pikem vahe jääma ja siis veel meeles pidama, et kaks tundi pärast sööki ka vett juua… Ja kui tahaks millalgi veel teed ja mahla juua, siis peaks silmas pidama, et see toimuks siis, kui kaks tundi pärast sööki vesi on juba joodud (sest muidu takistaks ju seedimist) ja enne seda, kui uuesti enne järgmist söögikorda vett jooma hakkan… Kui ma nüüd liiga segaseks ei läinud oma mõtetega 😀 On vist arusaadav, miks ma ei ole siiani ühtki teooriat järgima hakanud 😀 Nüüd kõik muidugi ütlevad, et ära mõtle üle, kui vaevusi pole, söö kõik mõõdukalt ja naudi elu.

Aga energiat on ju siiski vähevõitu ja see on vaevus. Nii et midagi tuleks muuta. Muidugi võiks lihtsalt üritada nisu osakaalu vähendada ja juurikate osakaalu suurendada ja lihtsalt suvalistel aegadel vett kaanida, et päeva kogus täis saaks, aga… No mis teha, see söömise ajal mitte joomise kasulikkus tundub siiski usutav. Ja mingite toidugruppide koos söömise kahjulikkus samuti. Nii et kui ma juba seda toitumisharjumuste muutmist ette võtan, siis tahaks ikka kangesti selle asja keerulisemaks ajada 😀

Universe strikes back

/ naljanurk, toitumine / 1 Comment

Pärast eelmise postituse kirjutamist läksin poodi ja andsin järele päevi kummitanud kartulikrõpsude isule. Ja kui juba rämpsuks läks, ostsin kommi kah. No need Kalevi pralinee omad india pähkliga on olnud mu lemmikud vähemalt aastast 2006 ja jäid poes ette, soodushind oli… Ma ei mäletagi, millal ma viimati kommi ostsin, pole seda vist juba aastaid teinud! Londonis äkki…

Krõpsu söön nii jube harva, et mingeid lemmikuid enam ei mäletagi, juustu ja sibulaga Vigurid olid otsas, võtsin siis mingid soodukaga hapukoore ja sibula maitselised, need on tavaliselt kindla peale minek.

Aga nojah. Krõpsud olid täiesti mõttetud ja isegi mu vanad lemmikkommid maitsesid hoopis teistmoodi. Ma siis nüüd ei teagi… On asi kommides või minus? Oleks pidanud hoopis porgandit ostma? 😀

Ma arvan, et see oli karistus. Ei saa ühel päeval veganlusele oode laulda ja rämpsu nautida 😀

Söögimõtted

/ puhas toit, toitumine / 4 Comments

Ma olen veidrik. Minu toitumise ideaal on veganlus ja ma loodan, et ehk kunagi ka jõuan selleni.

Ma olen täiesti veendunud, et inimorganismile pole vajalik ei liha, kala ega piimatooted (samuti ka nisu, ehkki veganlus seda ei keelaks) – et kõik vajaliku saab kätte taimedest ning targalt ja tasakaalustatult toitudes püsib tervis taimetoidu peal suurepärane. Ilmselt paremingi, kui kõike muud tarbides – aga seda tõesti ainult juhul, kui toit on mitmekesine ja tasakaalustatud, eks.

Ma pole sugugi kindel, kas ma üldse kunagi nii kaugele jõuan. Kui ei jõua, ega pole kah häda midagi.  Minu meelest on äärmiselt vale sundida ennast sööma asju, mis ei meeldi ja keelata neid, mille järele isutab. Mõistusele peab kohale jõudma, et mingid asjad pole tervisele kasulikud, nii et isu kaob. See on ainus viis, mismoodi on minu meelest mõtet millestki loobuda.

Võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga on mu toidulaud niigi väga palju paremaks muutunud. Juba see, et ma jälgin koostist, väldin võimalusel lisaained ja eelistan mahedat ning katsun võimalikult palju ise teha, on suur asi.

Sellegipoolest olen ma oma ihaldatud eesmärgile mõeldes üsna teekonna alguses. Minu lemmikjook on piim, ma naudin kohvi, liha, kala, muna, saiu ja kooke, ka rämpstoitu ja muud magusat. Viimaste puhul piiran ennast teadlikult ja katsun taolist kraami pigem harva osta – tean ju, et need on kõike muud kui kasulikud.

Miks ma seda kõike üldse kirjutama hakkasin – lugesin Bioneerist, et ilmus esimene eestikeelne veganretseptidega kokaraamat ja vaimustusin. Ma ei tea, miks ma nii väga kokaraamatutest vaimustun, kui reaalis kipun retsepte ikka pigem internetist otsima. Just eile valisin Toidutare välja ühe Aeda retsepti, siis läksin otsisin riiulist raamatu üles ja sealt sama retsepti ka 😀 Aga ma miskipärast jumaldan kokaraamatuid. Just neid tervislike retseptidega. Mul on olemas Kaarina Nauri ja Ülle Hõbemägi “Puhta toidu raamat”, Aet Trisbergi “Maitseelamused tervise heaks” ning “Suur kiirete ja tervislike retseptide raamat”. Väga tahaks saada ka Marika Blossfeldti “Loodusik toit. Täisväärtuslik elu” ning Vesta Reesti “Minu köök. Toit talust ja turult” – esimene on läbi müüdud ja teist pole raatsinud osta, no ma ei osta põhimõtteliselt täishinnaga raamatuid, ei raatsi nii palju kulutada.

Igatahes… Esimene samm on vähendada liha söömist ning panustada selle kvaliteedile (maheliha on ju kallim nagunii), samuti katsetada rohkelt erinevaid taimetoite. No ja muidugi ikka võimalikult kohalik ja puhas toit ning maksimaalselt ise tegemist. Sedasama esimest sammu astun ma vist juba mitu aastat ja astutud kuidagi ei saa 😀 Eks mingid edusammud kindlasti on, aga planeerimine pole veel täiuslik ja lihahimu saab tihti võitu, nii et pole kõik liha, mida sööme, sugugi õnnelikult kasvatatud loomadelt pärit. Ja taimetoidud jätavad mind tihti külmaks.

Aga ükskord saame selle sammuga ühele poole. Ühel hetkel on kõik liha kvaliteetne ja taimetoidud au sees. Ja toit on piisavalt kohalik ja puhas ja ise tehtud. Eks siis vaatame, mis see järgmise samm olla võiks. Niipea sellepärast muretsema ei pea, pikk tee on veel minna.

Mulle üldse ei meeldi äärmused, mulle meeldivad pigem need keskmised tasakaalustatud lahendused. Samas meeldivad mulle ideaalid, mille poole püüelda. Peaasi, et millegagi hulluks ei läheks. Kõike tuleb nautida!

Leivast ja saiast

/ puhas toit, toitumine / 4 Comments

Aasta algusest peale küpsetasin kõik leiva ise, aga siis läksid ilmad soojaks ja maikuus jäi juuretis kappi seisma. Nüüd üritasin üle pikema aja küpsetada, aga juuretis ei ole siiani ennast piisavalt kogunud, ilmselt on targem uus muretseda. Koorikleivad olid küll head, aga…

Ma ei tea, suvel lihtsalt ei viitsi pidevalt küpsetada. Ja suvel ei ole miskipärast ka nii väga leiva isu. Nagu toiduks tahaks hästi palju kerget ja värsket, samamoodi ka leivarindel – must rukkileib lihtsalt ei eruta ega tekita isu, tahaks midagi pehmemat ja õhulisemat.

Nii olengi taaskord poesaiade libedal teel. Eelmisel suvel sõime ainult Saibi, mis oli alguses imeline, aga viskas lõpuks täiesti üle. Selle suve lemmikud on Leiburi uued röstsaiad. Tol hetkel, kui leiva küpsetamine ära jäi ja oli vaja midagi poest haarata, oli noil just soodushind, lisaks jäi silma väga kena kujundus ning ka sai ise nägi äärmiselt isuäratav välja.

Ja kurat, no on hea. Oleme söönud palju nii mitmevilja kui 100% rukkijahust rösti. Kui Abikaasa vahepeal kogemata mingi Kuldse-sarja saia koju tõi, pani see nina kirtsutama, sest nägi nii valge ja pläss välja. Üldse ei isutanud. Aga nood uued, need on mõnusalt tumedad. Ja jumala eest, ma saan aru, et tegelikult on see puhas emotsioon, sisu on ikka kõigil üsna sama.

Mulle üldse ei meeldi poest leiba-saia osta. No ei usu ma sellesse, et kui sai pikemat aega jube pehme ja värske ja õhuline püsib, et selle koostises siis midagi väga tervislikku on. Leiva pakendeid lugedes kerkib ka vahel kulm, sest ise tehes ju tean, mida sisse panen – maitseb hästi ja ei näe põhjust kõige selle ülejäänu jaoks. Rääkimata sellest, et ma olen mahedate koostisainete austaja. Ja Vändra Leiva toodang on ammu ära tüütanud.

Aga jah… Ei suuda sundida ennast suvel pidevalt küpsetama. Saia ega sepiku küpsetamist pole ka kunagi proovinud. Loen Ragne blogist, et juuretisega saab ka saia teha. Aga no see sai seal pildil mind oma välimuselt nii väga ei ahvatle 😛 Ja nagu öeldud, ma suvel eriti ei viitsi ka… Ehk oleks siin lahenduseks leivaküpsetusmasin? Tahaks ju ise teha, sest siis tean täpselt, millest mu toit koosneb ning saan osta kvaliteetse tooraine – masinaga oleks see ise tegemine palju lihtsam, viskan ainult asjad sisse ja… Ah, ma ei tea. Eelistan küll juuretisega tooteid pärmile, aga no poe saiades on ka nagunii pärm sees.

Sel suvel muidugi mingit masinat ostma ei hakka, aga pikemas perspektiivis ehk… Seni pole vast väga hullu, kui veel paar kuud Leiburi toodete peal elame. Lähevad ilmad külmemaks ja elu kodusemaks, küll tuleb siis ka leiva küpsetamise ja söömise isu tagasi, olen selles üsna kindel. Jajaa, muidugi on nüüd tööle minek ees ja elu läheb sellevõrra hoopis kiiremaks, aga ega see leiva küpsetamine nii palju aega ka võta, lihtsalt hea oleks, kui igal vabal hetkel väljas ringi ei leegiks, nagu see praeguste soojade ilmadega kipub olema.

Praegune lemmik on igatahes mitmeviljaröst. Saia välimus on hunnitu ja pakend on ka nii mõnus (hea turundus ühesõnaga, ma oskan seda hinnata, jätab kohe igati tervisliku mulje). Rukkiröst on ka hea ja ilmselgelt tervislikum, aga too mitmeviljaröst on ikkagi kõige mõnusam. Las ma siis patustan kolm kuud 🙂

See silt E-ainete vaba on mu meelest muidugi üks suur reklaamimull. Ma eriti ei usu, et toodete koostises midagi reaalselt muudeti, lihtsalt löödi silt peale. Ja see on vist nagunii ainult nisujahust saiadel – et rukkijahust midagi nii pehmet ja õhulist teha, on ikka emulgaatoreid ja paksendajaid vaja. Mitte et ma reaalselt midagi tööstuslikust saiaküpsetusest teaks, lihtsalt loen, et nii 100% rukkijahust röstil kui Saibil on need kolm E-ainet endiselt sees (ja kui nüüd võrdlema hakata, siis koostis muus osas nagunii üsna sama).

No ühesõnaga, ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes hambad ristis tervislikku või mahedat taga ajab, kui parasjagu üldse ei viitsi või millegi muu järele isutab. Kui isutab, siis ostangi, aga kuna mõistusega mõeldes see mulle ikkagi ei meeldi, siis on lootust, et saab pikemas perspektiivis oma toitumisharjumusi ikkagi tervislikumas suunas muudetud. Tasapisi!

Scroll to Top