töö

Puhkus läbi

Tööle naasedes rõõmustas mind viimase kaubaga kaasa tulnud sõnum Tallinnast:

2015-01-05 18.31.26

Kuna puhkuse ajal oli kõik söögikraam kodust otsa saanud ning mitte ainult söök, vaid ka šampoon jm vannitoast leitav, siis sai kohe kõige esimesel tööpäeval, mis oli ühtlasi ka palgapäev, kõvasti varusid täiendatud. Ehk palk otsemat teed pidi tagasi sinna, kust see tuli 😀

2015-01-05 18.07.52

Täna oli teine tööpäev. Koju jõudsin kolmveerand kaheksa 😛 Tõe huvides peab tunnistama, et tööga just NII kiire ka polnud, et ma PIDIN seal nii kaua olema. Vahepeal oli vaja käia kõrvarõngaid ja süüa ja kleiti ostmas, eksju 😀 Aga eks selle tööga ole ikka nii, et ega see ei lõppe kunagi otsa ja aeg lihtsalt libiseb käest, nii et ise ei pane tähelegi.

Jõulumeenutused

Kella järgi on kuupäev juba 7., aga minu jaoks on ikka veel kolmekuningapäeva õhtu – ühesõnaga viimane aeg jõuludest kirjutada, edasi enam ei või 😀 (jõulutulesid aknalt maha võtta ja kuuske välja viia enne nädalavahetust kindlasti ei viitsi, aga see selleks)

Pikka juttu ei tule, meenutan peamiselt fotodega.

Abikaasa ema kinkis Plikale vaimustava mängu (käsitöökomplekti?). Põhimõtteliselt on tegu kummist alusega, kus on augud… Kaasas neli  saapapaela laadset värvilist nööri ja pulgad nende torkamiseks. Ja nendega saab siis alusele pilte “tikkida”. Ei pea aukudest läbi torkama, vaid lihtsalt pulga otsaga sisse, tõmbad pulga välja, nöör jääb kinni, siis järgmises kohas jälle jne. Hästi lihtne ja lahe. Kui pilt valmis ning uut tahad teha, tõmbad lihtsalt nöörid sirrdi aluse küljest lahti. Geniaalne, ma ütlen. Abikaasa suguvõsa jõulupeol möödus Plikal pool aega sellega mängides.

2014-12-25 16.23.11

Sealt peolt saime ka kõige suurema kinkekoti, mis meil kunagi olnud on:

2014-12-25 17.19.27

2014-12-25 16.31.46

2014-12-25 17.22.47

Hiljem kodus pildistasin kõik kingid üles. Esimesel pildil riidekraam:

2014-12-25 20.44.05

…teisel ülejäänud asjad. See tikkimise mäng on ülemises reas keskel. Hästi palju ägedaid kinke saime, mis marjaks ära kuluvad – kotitäis klotse, mis sobivad olemasolevatega, mitu lauamängu, pusled (pildil on ainult Virge saadetud – Maris kinkis ka, aga ta polnud selle pildi tegemise hetkel veel külas käinud), käpiknukkude meisterdamise komplektid (Plika õmbles Poisi oma ka valmis), kaartide meisterdamise komplekt, kleepsu- ja nuputamisraamatud, vildikad, plastiliin… Ja ehkki oli jutt, et kinke tehakse ainult lastele, oli Abikaasa ema poetanud meie kingikotti ka Scrabble’i – mainisin talle vist Plika sünnipäeva ajal lauamängudest rääkides, et hirmsasti tahaks, aga räigelt kallis on, raamatupoes üle €30… Tal jäi meelde ja kui Maximas mänguasjadel suur soodukas oli, ostis meile selle ka. Nii äge!

2014-12-25 20.48.54

Kaarte oli vaja kohe meisterdada, et Marisele kinkida:

2014-12-26 11.56.10

Kui Maris külas käis, jõime veini ja mängisime kaarte. Ja noh, et aus oleks, said lapsed ka veidi tähelepanu 😀

2014-12-27 21.25.23-2

2014-12-27 21.25.36-1

Marise kingitud puslesid panime Plikaga kokku – 49-tükised olid eelsoojenduseks, teise kingituse, 500-tükiseni, ei jõudnudki. Selleks on ikka paremat valgust vaja. Kellelgi pole mõnd ülearust laua/näpits/seinalampi?

2014-12-28 18.59.06

Aasta viimasel päeval käisime emal külas:

2014-12-31 17.52.31

Eelroaks oli taldrikus loomaaed 😛

2014-12-31 17.56.38

Plika sai kingiks väikesed kangasteljed, mida ma polegi pildistanud – ja ema fotosid pole ma veel saanud. Poisi kingitus oli säherdune konstruktori laadne asjandus, kus mõned tööriistad ja hunnik juppe, mida alusele kruvida:

2015-01-03 12.07.06

2015-01-03 12.07.19

Minu-sarja lugemiseks kas polnud tuju või need raamatud lihtsalt ei kõnetanud mind. Jeruusalemm jättis üsna külmaks, Berliin veel rohkem külmaks, Ghana samuti üsna ükskõikseks. Tenerife oli erand, see meeldis väga 🙂 Mitte küll kõige rohkem kõigist, aga raamat on väga hästi kirjutanud ja noh… Mulle meeldis. Peterburi on veel pooleli ja seni üpris mõnus – ma huviga ootan, kuhu lõpuks välja jõuab.

Kokkuvõtteks ütleksin, et oli ütlemata mõnus sedaviisi kaks nädalat aeg maha võtta. Õhtuti pikalt üleval olla, hommikuti kaua magada, raamatuid lugeda, sotsialiseeruda ja lihtsalt lebotada. Kui olin piisavalt logeleda saanud, siis läks meel kohe ärksamaks ja otsekui iseenesest hakkasin kasulikumaid tegevusi otsima. Nii saigi näiteks täiesti plaanimata külmkapp ära sulatatud 🙂

Lasteaed on suvel kinni kuu aega – seekord juuli keskpaigast augusti keskpaigani. Kavatsen võtta puhkust selle aja sees võimalikult pikaks venitatult niiviisi, et käin igal nädalal kaks päeva tööl – sellega saab hädavajalik tehtud ja muus osas võtan siis lõdvemalt. Ja aasta lõpus võtan jälle pikema jõulupuhkuse – aga seekord ilmselt pigem 1,5 nädalat, alates 24. detsembrist, sest viimased päevad enne jõule on kõige kiiremad ja müüjatel on kergem, kui ma kohal olen.

Küll on hea olla juhataja – müüjatel on ju suvel ja detsembris kõige kibedam tööaeg. Aga nad on mõlemad tõeliselt super (ise ma nad välja valisin ja hästi valisin!) – ei tahagi sel ajal puhata, sest müüginumber kajastub ka palgas. Ja tegelikult mäletan ka fotopoes töötamise ajast, et sellise graafikuga, kus pikkade tööpäevade arvelt rohkem vabu päevi sai, ma suurt puhkuse võtmise vajadust ei tundnudki. Jaanipäeva ja jõulude ajal on nagunii paar vaba päeva lisaks, jõuab puhata niigi.

Ühel müüjal pole veel lapsi ja teisel on juba teismelised, nii et neil pole ka sellega mingit muret. Aga minul on praegusel hetkel, kus lapsed on väikesed, ikka tõesti täiesti ideaalne töö ja võimalus täpselt õigel ajal puhkust võtta 🙂

Rõõmsad jõulud igal pool…

…rõõmu toonud salahool ♫

Jõulud tööl on täielik nostalgia. Kaks viimast neljapäeva on tuletanud eredalt meelde kaheksa aasta taguseid jõule. No näiteks sellist ja sellist päeva.

Ok, toona juhtunuga seisneb sarnasus vaid kaubalaadungi suuruses ja selles, et kiirustamise tõttu ununes söömine ning WC-sse märkasin minna alles pärast poe sulgemist – muus osas on tingimused õnneks kardinaalselt erinevad. Kolleegid on kohusetundlikud, tööl käia on rõõm, kaup saab samal päeval vastu võetud.

Aga siiski, see jõulude eelne tuhin kaubanduses… See mõnusalt kiire aeg, need hiiglaslikud vastu võtmist vajavad kaubakuhjad ja meeldivalt suured kassad… Ei oleks osanud kaheksa aasta taguses hüsteerias arvata, kui väga ma seda aastaid hiljem nautida võin. Õiges kohas töötamine teeb imesid 🙂

Kuu alguses kurtsin, et kaubaga enam ühtki isiklikku sõnumit kaasas pole. Kolm päeva hiljem saabus seletus:

2014-12-04 19.22.59

Eks ta ole jah kiire, saan ju isegi aru. Kui eelmisel neljapäeval saatsid usinad laopäkapikud meile sellise kingituse:

2014-12-11 11.00.41

2014-12-11 11.01.06

(pärast aluse pealt laiali lammutamist)

2014-12-11 11.34.19

2014-12-11 11.33.55

…siis sel neljapäeval olid nad ennast ületanud ning seekordne laadung oli veel uhkem:

2014-12-18 11.00.08

2014-12-18 11.30.02

2014-12-18 11.03.10

Ei ole oluline, eksju, et ma ise olen see, kes kõik tellimused teeb 😛 Kes teeb, see saab… Palju kaupa.

Aga vastuseks: armastan sama palavalt nagu ikka, läbimüük on suur ja aastalõpuvarusid tuli ju ometi koguda. Neid on nüüd loodetavasti piisavalt 😛

Tänase kauba hulka olid poetanud midagi ka ühed teised päkapikud, need sealt kõrgemalt poolt. Käisid vist enne akna taga kuulamas, sest ma olin just ennist rääkinud, et kavatsen selle roosa šampuse endale aastavahetuseks varuda:

2014-12-18 21.17.00

Ja eelmisel nädalal oli päkapikk ühe koostööpartneri pakki meie jaoks kingituse poetanud:

2014-12-18 21.26.50

Nagu eelmisel neljapäeval, lõpetasin ka seekord oma tööpäeva kell üheksa. Aga kõik vajalik sai tehtud ja nüüd olen oma jõulupuhkuse auga välja teeninud 😛

Kuidas blogimine kasulik on

Jõudsin vanu postitusi üle vaadates selleni, kus mainisin, et rasedana hakkavad silma teised rasedad – et sattusin ühele blogile, mille autor äsja sünnitas ning kavatsen selle blogi nüüd otsast peale läbi lugeda.

See blogi oli Liisi blogi. Toona oli tema esmasünnitanu ning mina esmarase, praeguseks on meil mõlemal kaks last. Me oleme juba aastaid blogiväliselt suhelnud, ta on ääretult vinge inimene ja tema on olnud koos Kessuga ilmselt üks minu suurimaid “rohelisi” mõttekaaslasi/mõjutajaid/eeskujusid. Tema blogi nimi, muideks, on igati asjakohane… Ma ikka vahel mõtlen, KUIDAS ta seda kõike teeb – minu elu tundub tema oma kõrval puhkus 🙂

Samuti siunasin tolles ammuses postituses oma tööd – peamiselt juhatajaid, kes tekitasid minus oma suhtumisega tohutut trotsi ning tunde, et ei soovi seal enam päevagi töötada.

Praegu, kuus aastat ja viis kuud hiljem, oleme me Liisiga kolleegid (supernaisena on tema muidugi jõudnud palgatöö kõrvalt veel oma äri püsti panna – Mähkmekratt on teile vast juba silma jäänud). Tänu temale olen ma nüüd ise juhataja – ökopoe juhataja. Ja minu töötajad tulevad tööle suurima rõõmuga 🙂

Mis muud, kui tuleb lihtsalt jällegi tõdeda, et elu on imeline.

Scroll to Top