trenn

See imeline, imeline päev

/ igapäevaelu, poliitika, rõõm, trenn / 1 Comment

Kell on alles kaks ja nii palju toredat on juba olnud, et…

Hommikul käisin trennis. Ja uskuge mind, ma kahetsesin nii eile õhtul kui täna hommikul, et aja kinni panin… ÜLDSE ei viitsinud. Kuna olin aga Tagega kokku leppinud, siis isegi ei mõelnud mitte minemisele. Kui ma olin lõpuks voodist välja saanud ning istusin oma kohvi ja võileibadega köögis, tuli otse loomulikult täitsa inimese tunne peale. Kui ma imeilusa päikeselise ilmaga Tervise Paradiisi poole jalutasin, oli tuju juba õige hea. Ja trenni lõpus suisa suurepärane. Nagu alati!

Täna olin esimest korda teise treeneri trennis. Ja oh seda üllatust siis, kui selleks osutus mu kehalise õpetaja. Kuigi kehalist ma kooli ajal suht vihkasin, siis õpetaja meeldis küll 😀 Pärast trenni jäime Tagega temaga pooleks tunniks jutustama – trennist, personaaltreeningust, lastest, koolist, kehalise tundidest, maast ja ilmast…

Oo, ja siis ma sain neilt teada (ja kodus Abikaasalt ja siis telefonis emalt), et Sütevakasse tulevad algklassid. Saate aru! SÜTEVAKASSE TULEVAD ALGKLASSID!!! Ma olen lihtsalt hüsteeriliselt rõõmus!!! Ma olen kogu aeg mõelnud, et kuidas ma panen lapsed alguses Ühisesse ja veenan neid hiljem, et tegelikult on Sütevaka palju lahedam koht – kui neil on juba sõbrad tekkinud, ei pruugi nad koolivahetuse ideest üldse vaimustuses olla. Noh, see mure langes nüüd ära. Ühis on meie kodule küll lähemal, aga Sütevaka algklasside majja on ka vähem kui kilomeetri kaugusel – ja mööda tunduvalt vaiksema liiklusega tänavat, kui oleks teekond ühisesse.

Nii et tõesti, ma olen vaimustuses. Ei koli me siit Pärnust kuskile! Peaasi, et Sütevaka plaan ikka ilusti tööle hakkaks, aga küll hakkab. Ja ma olen täiesti kindel, et kui mina sinna sisse sain, saavad minu lapsed ka. Vähimagi kõhkluseta viin katsetele, juba esimeses klassis – sest ma armastan Sütevakat, tõsiselt armastan. Ja see pole mingi eliitkooli värk, see on väike ja armas ja MINU kool… Ja ühtlasi lihtsalt parim. Ja Plika on Tage plikaga ühevanune, nad saavad ühte klassi minna 😛 Ja katsed lubati inimlikud, muuseas ma ise käisin ka algklassi minnes katsetel, see oli Ühise inglise keele eriklass… Ei olnud midagi jubedat.

Aga minnes tagasi trenni teemade juurde, siis saime teada, et €16/250 krooni eest on võimalik saada personaalset nõustamist, kus treener sinu soove ja vajadusi silmas pidades koostab individuaalse treening- ja toitumisplaani. See on täiesti okei summa mu meelest… Ja tuleks kasuks. No selle üle me veel mõtleme. Igal juhul tore teada, et võimalus on olemas ja üldsegi mitte hingehinnaga.

Jutustamist oleks meil ilmselt kauemakski jätkunud, aga üks ootas tissi, nii pidin lõpuks ülehelikiirusel koju põrutama. Kui Poisi magama sain, hakkasin e-valima. Olin otsustanud seekord sotside kasuks – ja kui nimekirjast Lauristin vastu vaatas, siis imestasin suurest rõõmust ja valik oligi tehtud. Alles hiljem jõudis kohale, et jajah, ma olen ju Tartusse sisse kirjutatud, imestada pole midagi. Novot, see oluline asi on nüüd kah tehtud.

Siis läksin poodi süüa ostma… Ja ilm oli endiselt niii ilus ja päikeseline, ainult et palju mõnusam ja soojem kui hommikul. Ja kui ma sisse astusin, mängis parasjagu mu lemmiklaul – “Ei ole üksi ükski maa”. Ja muuhulgas nägin Abikaasa vanaemat, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin… Telepaatia.

Ja ma sain täna aru, miks ma olen siin elamise aja jooksul siiani nii vähe rohelist ostnud – sest ma pole oma uue koduselveri paigutusega harjunud, idud-salatid on juurikatest edasi ja näoga lihaleti poole. Täna oli konkreetselt idusid vaja, sest hakkame hiina nuudleid tegema (mhm, just, vabariigi aastapäeval hiina nuudleid – tegelikult oli juba üleeile plaanis, aga lükkus edasi ja kana ei kannata enam kauem oodata) – nüüd teadlikult otsisin ja leidsin üles. Me vahepeal ei söönud üldse värsket, sest ei jäänud silma, ei tulnud meelde otsida, valik on ka praegu na väike. Nüüd on kodus kurki, salatit ja idusid. Mõnus!

Tahaks õhtul kleite vaadata – loodetavasti on ETV kvaliteet arvutis okei, sest vastuvõtt jookseb laste uneaja sisse ja kellelegi külla ei hakka minema.

Igal juhul on äärmiselt tore päev olnud… Ja pool on alles ees!

Teine trenn

/ trenn / 4 Comments

Laupäeval kliendikaarti vormistades küsiti, kas ma tahan järgmist trenniaega ka bronnida. Mõtlesin, et miks ka mitte – lähen kohe esmaspäeval, Abikaasal on vaba päev. Tahtsin Tage kaasa kutsuda, kes oli enne huvi ilmutanud ning esmaspäevased ja neljapäevased ajad sobivaks kuulutanud, aga unustasin talle teada anda. Nii palju siis sellest 😛

Igatahes. See trenn oli väikeses saalis. Mina jätsin rõõmsalt plätud koju, sest paari sammu jaoks riietusruumist saali ei näinud ma neil vajadust. Samuti ei võtnud seekord lõõgastuse ajaks jakki ja sokke, sest eelmine kord neid vaja ei läinud. Ja panin selga ilma käisteta särgi, sest eelmine kord oli palav.

Noh, väikese saali juures polnud riietusruumi, oleks pidanud käima seal suure saali juures asuvas, mis on ikka päris kaugel 😛 Õnneks mul olid trenniriided seljas, sel juhul sain lihtsalt pealmised riided ära koorida ja saali jätta, ei pidanud riietusruumi vahet jooksma. Üldse oli väike saal jahedam – seekord oleks jakk alguses ära kulunud. samas hakkas trenni ajal kiirelt palav ja lõõgastuse ajal jõudsin ainult meeldivalt maha jahtuda, külm ei hakanud.

Liigutustele sain hästi natukene rohkem pihta, seekord enam oma saamatuse üle nii palju irvitada ei viitsinud. Seal oli mitu täitsa esimest korda tulijat ka, nii et ma polnudki enam kõige algajam 😀 Mitte et mul oleks olnud aega vaadata, mis teised teevad – hea, kui treenerit ja ennastki jälgida jõudsin.

Emotsioon on endiselt sama – ei saaks öelda, et nii kohutavalt meeldib, aga käin hea meelega edasi. Väidetavalt peab neli-viis korda käima, et stiilist korralikult sotti saada. Ma siis käin ja vaatan.

Kolmapäeval läheb Abikaasal tööl pikalt, nii et trenni ei saa. Lähen hoopis neljapäeva hommikul, siis on ju riigipüha ja Abikaasal vaba päev, aga trennid toimuvad ikka. Ja seekord panin Tagele ka aja kinni – ta lubas 😛

Sattusin täna Abikaasa vanema õega trennis käimisest rääkima – ta pakkus mulle oma Fittesti aastakaarti (st mis iganes sellest siis alles on, me täpsemalt ei rääkinud), tahab lahti saada, tal polevat enam aega trennis käia. Kui mu Tervise Paradiisi 24x hakkab läbi saama, siis vaatan uuesti Fittesti graafikut, nad pidavat iga kuu muutma, äkki on siis juba sobivamad ajad. Kodule on lähemal ja kui saaks natsa soodsamalt ka… (st tasuta kindlasti mitte, aga kui Ele pole selleks ajaks soovijat leidnud, siis ta ilmselt müüks selle pigem odavamalt kui et laseks täitsa raisku). No tegelikult peaks sel juhul enne ilmselt ka korra-paar proovimas käima, kas üldse meeldib, pimesi ennast nii pikalt ei seoks. Aga see kõik on tulevikumuusika, esialgu ikka Tervise Paradiis. Ehk on nende 24 korra lõpuks sihuke kopp ees, et ei tahagi rohkem 😀

Päeva peale tuli kõndimist kokku 5,5 km. Peaks ikka sammulugeja ostma! Kodus on kaks tükki, mõlemad kehvakesed. Ei tea täpselt, milline see HEA olla võiks ja kulutada ei tahaks eriti ka. Sünnipäev on muidugi tulemas, ema tahab mulle ikka kinki teha 😛 Samas ma mõtlesin temalt Justini “Minu Eesti” teise osa tellida.

Tegelikult tuli just meelde, et “Käi Jala!” võistluse kodulehelt saab ju ka sammulugejaid, need peaks ometi head olema? Võistlus ise algab alles mais, aga ma vaatan, regada saab vist igal ajal (no et tulevikus võistelda ju tahaks ja kogu kremplit korraga tellides on odavam, eriti tiimina… Neil küll liitumishinnad on ikka veel kroonides…). Et näiteks selline sammulugeja siis. Tellida võiks ju eraldi ka. Või teab keegi mõnda teist head soovitada?

Täiega spordilainel!

Kuidas ma esimest korda elus spordiklubis käisin

/ igapäevaelu, puhas toit, rõõm, trenn / 3 Comments

Nagu plaanis oli, käisin täna Tervise Paradiisi spa & sport klubis bodybalance‘i trenni järele proovimas.

Ma muidugi äärepealt poleks üldse läinud 😛 Pärast teisipäevase plaani tegemist helistasin emale ja palusin tal endale retuuse laenata (sest mul pole kodus ühtki paari pükse, mille saaks mahutada mugavate treeningpükste kategooriasse) ning unustasin siis kogu asja täielikult.

Täna hommikul kella üheksa paiku olin ikka veel voodis ja üldse mitte kõige paremas tujus, sest külm oli ja selg valutas. Ning siis äkki tuli meelde – pagan, trenni pidin ju minema. Perioodikaartide 20% soodukas lõppeb homsega ära, edasi lükata polnud enam ka kuskile.

No teate, ma ausalt mõtlesin, et ma ei lähe. Nii külm ja vastik oli olla… Ja minu jaoks nõuab selline ihuüksi uude ja võõrasse kohta minek eneseületust ja teatud vaimset ettevalmistust 😀 Ühesõnaga olin juba peaaegu otsustanud, et ei lähe, aga helistasin siis igaks juhuks, et küsida, kas trennis üldse kohti on (kodulehel soovitati ette broneerida) ja kuna oli, siis… Panin ennast ikkagi kirja 😀

Üritasin leida kapist T-särki, mis poleks liiga lühike, liiga ümber, liiga lohvakas, liiga kaunistatud (nööbid, tikandid) – sõelale jäi kaks. Kuna ühel oli tuntud Eesti koolitusguru reklaam ja Abikaasa ütles, et tema selle pluusiga küll kodust välja ei läheks 😀 Siis osutus valituks Merlise disainitud must T-särk, millel hurmav vene tähtedes tekst: “A kust te võtate, et Savisaar on m*nn”. Igati hea valik, eksju. Juba riiete vahetus nõudis eneseületust, sest pliit polnud jõudnud veel elamist kuigivõrd soojaks kütta. Eks ma siis pliidi ees vahetasingi – see oli ainus koht, kus kringliks ei külmunud.

Kodulehel oli kirjas, et trenn on paljajalu, aga jalanõusid on vaja riietusruumist saali minekuks. Ja et need peavad olema heleda tallaga ning sisetingimustesse sobivad. Mul selliseid muidugi polnud – olid ühed heleda tallaga sportlikumad kingad ning varbavaheplätud. Pärast pikka juurdlemist, kumb võiks olla kohatum, otsustasin plätude kasuks. Ise kujutasin muidugi elavalt ette kilomeetrite pikkuseid koridore, kus ma nende plätudega vantsima pean, ümberringi blondid tibid Nike treeningpapudes. Dressipluus ja sokid soovitati lõõgastuse ajaks kaasa võtta – dressipluusi mul ka polnud, võtsin ülivärvilise Camdenist ostetud jaki.

No ühesõnaga… Kartsin valesti käituda, valesti riietuda, silma paista, no teate küll 😀

Pärast hommikusööki ja -kohvi oli tuju juba parem. Väljas oli äärmiselt mõnus ilm ka – polnud eriti tuuline ja päike paistis. Kohale jõudsin veerand tundi enne trenni algust ja otse loomulikult oli kassas jube järjekord (see ju veekeskusega ühine). Õnneks tehti teine kassa ka lahti ja sabad hakkasid kiiremini liikuma – sain oma ühe korra kaardi kätte ja leidsin isegi saali suurema probleemita üles.

No ja muidugi võin tagantjärele nentida, et hirmul on suured silmad. Riietusruumist oli saali ainult paar sammu. Treeneril olid varbavaheplätud, kõik teised olid sokkis või paljajalu, minu plätud jäid minust kah kotti 😛 Nike-tibisid ei hakanus ühtki silma 😀 Riietusruumis ei osanud ma oma kappi kinni panna, sest ei teadnud, et see sissepääsukaart tuleb luku juures prakku torgata, muidu võti ei keera. Kui olin seal mõnda aega tulutult logistanud, jagas kõrvalolev tore neiu seda tarkust lahkelt minugagi.

Trenn ise oli täitsa mõnus ja treener Kätlin ka tore. Mul puudub, eksju, igasugune võrdlusmoment teiste klubide, trennide või treeneritega… Aga mulle täitsa meeldis. Oli rahulikku laadi, samas piisavalt kiire, nii et pooled liigutused läksid ikkagi sassi. Päikesetervitusest ei saanud sotti, tasakaaluharjutuste ajal tuikusin nagu joobnud kana ja nii edasi 😀 Oma saamatuse tõttu irvitasin pool trenni ajast. Alguse tai chi oli piisavalt lihtne, lõpulõõgastus väga mõnus. Vahepealsed jooga ja pilatese harjutused olid minu jaoks igatahes piisav väljakutse. Mõnusalt soe oli seal ka, trenni ajal hakkas täitsa palav. Jakki ja sokke seega lõõgastusel vaja ei läinudki – jõudsin sel ajal mõnusalt parasjagu maha jahtuda.

Ma ei saa nüüd öelda, et see trenn mulle nii kohutavalt meeldis, aga see oli alles esimene kord, ei saagi mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Meeldis piisavalt, et 24x kaart ära osta – see nö ettemaks motiveerib mind trennis käima küll… Ja arvan, et mida rohkem käin, seda rohkem meeldib ka.

Teel koju helistas Abikaasa ja ütles, et ma poodi läheks. Kuna ta nõudis muuhulgas tomatipastat ja Kessu just millalgi rääkis, et Rimis müüdaval ICA mahesarjal on jubehea tomatipasta, lisaks võtsin ennast juba üle nädala aja kokku, et Kaubamajaka Swedbankist oma uus krediitkaart ära tuua ja Rimist lühikesi suuski piiluda ning ühtlasi oli vaja veel apteeki, et igemegeeli osta, siis mõtlesin, et ilm on ju ilus ja trennile trenni otsa tegemine ainult hea ning seadsingi sammud sinnapoole.

Krediitkaardi ja geeli sain kätte. Suuskades pettusin – need olid allapoole kaardus, mõeldud mäest alla laskmiseks, nagu pakil olevalt pildilt näha, tänaval poleks nendega miskit teha. Vanasti olid sellised suusad küll sirged, ainult ninad olid ülespoole nagu suuskadel ikka. Täielik feil. Huvitav, kas neid vanu suuski veel ka kuskilt saaks…

Rimis tuuseldasin mõnuga ringi. Kuna ma käin seal väga harva, aga sealne mahetoodete sari on üsna sümpaatne, siis ostsin peale tomatipasta veel kohvi, kakaod, sinepit, riisi ja Rimi enda mahemakarone. Itaalias toodetud makaronid muidugi, Eesti omad on ju ka olemas, pealegi tervislikumad… Aga üle kolme korra kallimad kah. Rimi omadel oli just soodukas, proovime ära.

Kakao koha pealt mõtlesin hiljem, et ei tea, kas oli nüüd vaja, Meie Mark oleks ju kah sobinud, mis siis, et see pole mahe, vähemalt kohalik ja ei sisalda igast jama. Aga noh, eks proovime kõigepealt ICA ja järgmiseks Eesti oma. Praegu on just sellised ilmad, kus mulle meeldib vahel kakaod lürpida, aga praegune, mida veel veidi alles, on vist O’boy ja ma ei taha isegi mitte mõelda, mida see sisaldab – Plikale just meelsasti sisse ei joodaks.

Ja siis veel rohelist salatit, kurki ja banaani… Ja munamakarone, neid linnupesa taolisi – sest Liis ajas just ükspäev MSNis isu peale oma hiina nuudlite jutuga, meil on ju nüüd wokipann ka ja puha. Ühesõnaga läksin pizza peale paari asja ostma ja lahkusin €27 arvega. Tüüpiline! Vähemalt on nüüd igasugu kuivaineid jälle varuks.

Otsustasin kolmest kotist hoolimata koju ka jala minna – olen tänase päeva jooksul kõndinud 6,5 km (ja tuleb veel lisa, sest läheme varsti Abikaasa sugulase juubelile, mis on ka õnneks piisavalt lähedal, et jala minna). Päris korralik trenn, ma olen rahul. Iseasi, kui tervislik just üleüldises plaanis, sest üle poole sellest maast kõndisin Riia maanteel mõnuga heitgaase sisse hingates.

Nojah, kaldusin vahepeal trenni teemast kaugele, aga jõudsin vähemalt lõpuks tagasi 😛 Ja nüüd on viimane aeg ennast sünnipäevaks sättima hakata!

Bodybalance?

/ trenn / 5 Comments

Kui ma hiljuti mängisin mõttega sügisest pilatesesse minna, soovitati kommentaarides bodybalance‘it. Ma siis uurisin natuke – siin ja siin kirjutatu meeldis väga ja siin on üpris hästi lahti kirjutatud, miks mulle sobiks pigem see trenn, kui igasugu muud kiiremad ja aktiivsemad variandid.

No ja siis ma avastasin, et kodu lähedal on mitu klubi, kus seda teha saab, ühes neist praegu veel sõbrahinnad… Nii et kuidagi ei malda sügiseni oodata, tahaks kohe minna 😀

Bodybalance‘il on kolmekuused tsüklid, mille jooksul tehakse sama kava, uus tsükkel tuleb märtsi lõpus, olemasolevat on veel üle kahe kuu, võiks vast kohe ka minna.

Tervise Paradiisi kõnnin Google Mapsi väitel 15 minutit, Fittesti 10… Reaalis on GM liikumiskiirused enamasti penskarite järgi pandud, nii et peaks veidi kiiremini jõudma.

Tervise Paradiisis on kolm kuud kehtivad 24x kaardid, millega tuleks ühe trenni hinnaks ca €3 (Marise sõnul odav 😀 ), selle nädala lõpuni on veel sõbrapakkumine -20% ehk saaksin esimesed kolm kuud isegi €2.50 trenn.

Fittestis on kallim – 10x kaardiga tuleks trenn üle €4, alternatiiv oleks aastane liitumine, millega tuleks €3.50 trenn – ma saaks muidugi käia siis ükskõik kui tihti ja jõusaalis ka, aga… Mul pole esiteks kuskilt võtta seda aasta summat korraga, teiseks tundub see enneaegne kulutus (äkki nii väga ei meeldigi, et aasta käia viitsiks), kolmandaks ma ilmselt rohkem nagunii käima ei hakkaks, kui need kaks korda nädalas… Et see liitumine on kasulik aktiivsematele trennis käijatele. Seal oli muidugi ka kirjas, et hinnaläbirääkimiste puhul kirjutada sellele meilile – ehk saaks nats alla kaubelda 😀

Fittestis on trenn hetkel kaks kord nädalas – K 20.30, R 18.30. Tervise Paradiisis tunduvalt rohkem valikuid: E 17, T&N 10, K 19.30, L 11.15.

Ma eelistaks pigem hommikul trennis käia – värskem olemine ja nii… Aga hetkel on enamik kellaaegu nirud, sest Poisi tissiajad jooksevad sisse. Trenn ise on tund aega + minek ja tulek + riiete vahetus, hiljem pesu… Poisi päevased söögiajad on hetkel umbes 10.45, 15, 17.15, 20.20… Neid annaks osaliselt veidi nihutada.

Kõige kergem oleks käia trennis siis, kui Abikaasa saab kodus olla. Reede-laupäeva õhtuti on tal tihti üritused. Kui Abikaasat pole, saaks ema ka lapsi hoida, aga tal on pidevalt oma töö, mis suht tihti ka Pärnust väljas… Kunagi ei tea.

Ühesõnaga tundub, et Tervise Paradiis sobiks – hind on soodne ja kui käia K 19.30 ning L 11.15, siis peaks Abikaasa enamasti kodus olema, esimesel puhul nihutaks ööunne jäämise max pool tundi edasi (kas ma oleks väga rõve, kui pärast trenni ilma pesemata koju lippaks? Ma ei higista suuremat kunagi), teisel puhul saaks enne lõunaund tissi veerand tundi varem. Poissi tundes arvan, et see ei häiriks teda väga.

Need ajad muidugi millalgi muutuvad, aga jällegi – Tervise Paradiisis on rohkem valikut, seega tõenäolisem, et endale midagi sobivat leian. No ja varsti pole Poiss enam nii tissisõltlane ka.

Kommentaaris öeldi, et Tervise Paradiisi treenerid on tasemel. Ja ma kirjutasin sinna kirja, et lisainfot küida, sain treenerilt kena vastuse.

Täiesti võimalik, et Pärnus on veel kuskil bodybalance olemas… Ma ise ei leidnud.

No igatahes… Plaan on minna laupäeval Tervise Paradiisi ja trenn järele proovida. Ja kui meeldib, siis soodushinnaga 24x kaart osta 😛

Lõpetuseks üks humoorikas postitus treeningsaalis kohatud erinevatest tüüpidest. Jajah, mina ilmselt olekski täpselt ema 🙂

Trennihasart

/ rõõm, trenn / 14 Comments

Nomaisaa noh, täitsa veider on. Elu sees pole trenn olnud minu jaoks enamat kui teoreetiline mõte kuskil tagumises tolmunud ajukäärus, nüüd järsku muust ei mõtlegi.

Ma panin enda jaoks just paika ideaali – pikemas perspektiivis võiks iga päev natuke trenni teha. Ja kindlasti erinevaid asju, üks ja sama oleks igav.

Alustaks ujumisega kaks(-kolm) korda nädalas. Kui suurem lumi ära sulab, siis hakkaks jooksmas käima. Rulluisud peaks üles otsima ja neilt tolmu ära pühkima – see meeldib mulle garanteeritult. Ja sügisest tahaks minna “päris” trenni – aga mingi aeroobika või bodypumpi fänn ma kindlasti pole, ei viitsiks seal hüpelda. Tahaks selle asemel midagi veidi rahulikumat, aga samas mõjusat. Joogamõtteid olen varemgi mõelnud, hiljem on ka pilates huvi pakkunud. Lugesin täna mõlema kohta, pilates tundub ahvatlevam. See artikkel meeldis 😛

Ei tea, kas Pärnus saabki pilatest ainult nois kahes kohas teha, mis artiklis mainiti… Mõlemad iseenesest sobiks, asukoht on mul ju ideaalne. Eks sügisel uurin lähemalt.

Ja ma ei tea, kas mulle pilates üldse sobiks, eks, ehk just sobiks näiteks bodypump või mis iganes. See kõik on minu jaoks täiesti avastamata maa, aga hetkel tundub palju ahvatlevam rahulikus tempos kogu kere lihaste treenimine, mitte kõva muusika saatel aktiivselt saalis ringi karglemine (seda aktiivsemalt poolt saab ju joostes-(rull)uisutades-suusatades kah). Tulevikus võib-olla muudan meelt.

Uisutama tahaks endiselt minna. Suusatamist tahaks kunagi proovida (ausõna, ma ei mäleta, kas ma üldse elu sees olen olnud pikkadel suuskadel!), aga see talv ei viitsi, järgmine talv pigem.

Kõige ägedam on see, et mulle tulid just meelde need lühikesed plastmassist suusad, millega saab absoluutselt igal pool ringi lasta. Ma ei tea, kas need on laste omad või mitte, ma ei tea, kas neid tänapäeval müüakse… Aga mulle jubedalt meeldis! Nagu rulluisutamine suvel, nendega samamoodi talvel. Ma tahaks kohe praegu minna ja suusatada niiviisi 😀 See oleks ideaalne jooksu alternatiiv lumehooajal – ma nimelt ei viitsi ennast küll kuskile saali vedada, kui see just hädavajalik pole, iga kell eelistan värsket õhku.

Nii et… Kunagine ideaalplaan: 1-2 korda nädalas pilates vms, 1-2 korda nädalas ujumist, muudel päevadel soojal ajal jooksmine või rulluisutamine, talveperioodil suusatamine (olgu siis lühikesed või pikad suusad) ja uisutamine. Ja sekka igasugu rahvasprordiüritusi!

Oh issand, kui põnev. mulle meeldivad plaanid – siis on, mille poole püüelda.

Täitsa vabalt võib olla, et see spordivaimustus läheb üle ja ma ei tee mitte midagi, millest siin unistan, aga miskipärast kahtlen selles. Kes teab, millal ma ideaalini jõuan, aga liigutada mulle igatahes meeldib. Kunagi varem pole sellist tahtmist olnud, kunagi varem pole midagi teinud ega seega saanud ka pooleli jätta… Oh, põnev!

Kust neid väikseid suuski saab, ah?

Scroll to Top